kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Siil udus

ehk kanapea lumetormis.

Pidin eile õhtul Tallinna sõitma. Teada oli, et teeolud on ohtlikud, nii otsustasin bussi kasuks. Täpse kellaaja peale kuhugi jõudmine pole aga kunagi minu tugevaim külg olnud. Pealegi pidin linnadevahelise bussi peale saamiseks kasutama linnaliini bussi. Vaatasin internetist ühtede ja teiste väljumisaegu, ja neid klapitades selgus kurb tõsiasi, et ma ei jõuagi muu, kui kõige viimase bussi peale. Mis siis ikka, kuna sel juhul jäi aega isegi veidi üle, otsustasin laadida mõned plaadid oma mp3-mängija peale, et oleks sõidu ajal hea kuulata. Ja kuna see eksemplar oli (otse loomulikult) teistsuguse hingeeluga kui eelmine, siis kulus selleks aega jälle rohkem kui arvasin. Ja nii hakkasin juba ka selle bussi peale hiljaks jääma...

Ei pea vist mainima, et netis väljapakutud kellaajal linnaliini bussi ei tulnud ja sain bussipeatuses üksjagu oodata. Jõudsin kahetseda, et kodunt nii kiiruga lahkusin, et ei kontrollinud kõike korralikult üle. Kas ma pliidi kohal oleva ventilaatori lülitasin välja või mitte? Mitte ühtki mälestust ajus selle tegevuse toimumise poolt või vastu polnud registreeritud. Lohutasin ennast sellega, et loomulikult lülitasin, see ju nii automaatne asi. Või et sest pole midagi, kui ventilaator töötabki reedeni, kui ma tagasi jõuan, palju ta ikka elektrit kulutab...

Järgmisena tuli pähe hea plaan, et saadan sõbranna köögi aknast piiluma, kas ventilaatori tuluke põleb. Kui tõesti põleb, võin ju cargobussiga talle võtme saata ja ta saab minna ja selle välja lülitada. Aga siis tabas mind selge arusaamine, et ta ei saa seda aknast näha, kuna ma kohe kindlasti ei tõmmanud köögikardinaid eest. Teen seda isegi siis, kui päevaks tööle lähen, et lilled valgust saaksid. Kui ma juba selle liigutuse tegemata jätsin, siis on enam kui kindel, et ka ventilaator jäi tööle :( Ja mõni ime, kui selle mootor üle kuumeneb ja minu äraolekul tulekahju tekib...

Sellel hetkel otsustasin linnaliinibussist maha astuda, koju tagasi minna ja olukorra üle kontrollida. Oli selge, et isegi taksoga ma enam viimase Tallinna-bussi peale ei jõua. Ah, mis ikka, lähen siis autoga.

Kodus selgus, et ventilaator ei olnud tööle jäänud... Tõmbasin köögikardinad eest ja istusin autosse. Kuigi lund sadas vahetpidamata ja see polnud sugugi maanteel soola abil sulanud olekus, nagu lootsin, polnud alguses sõiduoludel väga vigagi.

Aga mida lähemale Tallinnale, seda hullemaks asi läks. Mina sõitsin oma suunal uhkes üksinduses, aga vastu tuli palju masinaid. Ja suurte autode möödudes viskas nende rataste alt üles sellise lumepahvaka, et mõne sekundi jooksul polnud mitte midagi näha. Klammerdusin vaid rooli külge ja hoidsin seda otse, lootes, et ees mingit kurvi pole.

Mäos jõudis mulle järele mitu suuremat sõiduautot, mis must mööda sõitsid. Lootsin neil sabas püsida, et nende jälgedes sõites teeoludest paremini sotti saada, kui libe tundub olevat. Lisaks tekkisid ühtlaselt valge lumevaiba peale mingid jäljed, millest pisut asfalti läbi paistis ja niimoodi kindlam sõita oli. Paraku, ei suutnud ma nende tempos püsida.

Mulle tundus, et minu väike autoke ujus kergelt teel. Tuli meelde sügisene jutuajamine mehega, kui ta ütles, et mu 5 aastat vanad naelkummid tuleks välja vahetada, kuna naelu on väheks jäänud. Ja kuidas mina vastasin, et ah, sel raiskamisel pole mõtet, palju mina ikka sõidan ja auto on siiani alati kindlalt teel püsinud...

Tegelikult oli mul täiesti hirm nahas. Kõrvus kõlas liiklusameti kuiv teadaanne "N-aastase naise juhitud Hyundai Getz kaotas Tartu-Tallinna maantee X-kilomeetril juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse/rullus üle katuse..." Ei-ei, nii ei tohi juhtuda! Hoidsin kindlalt rooli ja sisendasin endale, et ma EI KAOTA auto üle kontrolli. Kui ainult nende suurte masinate vastutulev vool ometi väheneks... Kiirust võtsin aina maha, mõnel lõigul tundus isegi 4. käik liiast olevat ja 70-ga sõit näis kihutamisena. Vaatasin muudkui lootusrikkalt kilomeetriposte, et jõuaks juba õnnekult Kosele, sealt oleks vaid kiviga visata ;)

Enne Kosele jõudmist aga läks eriti hulluks. Seal on üks 15-kilomeetrine lõik väga halvasti remonditud, nii et isegi ilma lumeta on tee nii ebatasane, et kipub nagu autot sõidusuunast välja viskama. Mis veel lumekatte all. Ja samal ajal tihenes kogu tee kestnud lumesadu niivõrd, et üldse midagi ei näinud enam. Kaugtuledega polnud võimalik sõita ja kuigi lähituledega oli veidi parem, aga nendega nägi vaid paarikümne meetri peale ette. Millal küll see äkiline mäekallakul olev vasakkurv tuleb, et saaksin enne seda käiku madalamaks võtta? Annaks taevas, et siis kedagi vastu ei tuleks... Kurv tuli pärast Kose valla alguse ja (vist )Vetla silti. Autosid tuli vastu üsna mitu, 3. käigu jõudsin küll enne sisse panna ja kiiruse maha võtta, aga kaugtuled jäid ümber lülitamata. Õnneks pimestatud vastutulejad ega mina ise ka kurvist välja ei sõitnud.

Lõpuks jõudsin kohale, aega oli kulunud veidi alla kolme tunni (suvel sõidan seda maad ümmarguselt kaks tundi). Kõhulihased olid valusad hinge kinni hoidmisest, kaelalihased krampis pingelisest teelevahtimisest ja sõrmenukid valged rooli hoidmisest. Koselt Vaidani sõitsin kusagil 50-60-ga ja kuigi mu taha oli kogunenud üsna mitmeid autosid, ei üritanud keegi möödasõitu. Isegi sirgel lõigul, kui kedagi vastu ei tulnud. Kui nad 4-realisel teel lõpuks minust möödusid, nägin, et nii mõnigi neist oli suur ja võimas neliveoga dziip, aga õnneks olid roolis mehed/naised, kes eelistasid kiiremale päralejõudmisele elusalt kojusaamist. Aga ma olin olnud üsna pinges, sest pidin valmis olema selleks, kui mõni 18-aastane närviline Jaguari juht minust möödasõitu alustab...

Lõpp hea, kõik hea... Kuigi kõik need teravad elamused oleksid ära jäänud, kui ma poleks niisugune kanapea olnud, kes ei suuda meeles pidada, kas ta lülitas ventilaatori välja või mitte :DDD

9 kommentaari:

soodomakomorra ütles ...

Ei tea, kas oleks liiast unistada, et mõni 40 pluss ka veel kunagi Jaguari võiks omada?
Nad on lihtsalt niiiii ilusad!

Bianka ütles ...

Auto on muidugi ilus ja ma loodan, et 40+ juhil oleks nii palju mõistust peas, et ta ei ürita möödasõitu seal, kus see võimalik pole ja tema lollus kedagi teist surma ei vii.

http://www.ohtuleht.ee/460133

konn, lendav konn ütles ...

Ei noh, kohe nagu põnevusjutt;) Siilil udukaid pole? Talvekate asjus ühinen su mehe nõudmisega - 3 talve on maksimum - naelad võivad isegi olla, aga kummisegu muutub iga aastaga jäigemaks ja papud seega liiklusohtlikumaks. Kuna selle talve selgroog olla juba murtud, siis ehk töristad tasakeste märtsini välja.

Bianka ütles ...

Tegelikult ma sõidangi vähe, 5 aastaga 50 000 km. Ja enamasti on need olnud lühikesed otsad. Sel talvel aga tuleb rinda pista igasuguste ilmastikuoludega ja seda arvestades oleks muidugi uued talvekummid asjaks olnud. Aga eks ma õpin hädaga bussi-rongiga sõidu ka ära :DDD

helle ütles ...

Ma leidsin sinu seiklustes ühisosa paranoias, mis puudutab seda ventilaatori väljalülitamist. Ma olen küll ja küll poole tee pealt tagasi läinud, et kontrollida, kas el-pllit on ikka väljas, uks lukus, kass toas.
Keegi soovitas kunagi, et tuleks kõva häälega nimetada, et "võtan nüüd juhtme välja, panen akna kinni, sulgen ukse."
Need automaatsed liigutused ei jäta üldjuhul mingit jälge mällu.

thela ütles ...

Tean täpselt, mida tundsid. Sõitsin 7 aastat iga ilmaga igal tööpäeval Tallinna ringteel 120 kilomeetrit. Mõnigi kord oli tööle/koju jõudes sõna otseses mõttes oksemaitse suus.

Hundi ulg ütles ...

Ning kui 70+ juba läbitud, siis teed ilma igasuguse häbita nimekirja kõigist asjadest, mida vaja kodunt lahkudes kontrollida. Olen selliseid nimekirju näinud.

Emmeliina ütles ...

Mina teen mõttelise nimekirja, mida tarvis tingimata kaasa võtta ja kontrollin ikka mitumitu korda üle:P

Aga sinu autojuhtimisoskuste ees sügav kummardus. Kange naine oled!

Bianka ütles ...

Eks ma oleksingi pidanud kodunt lahkumisse süstemaatilisemalt suhtuma, kõik korralikult läbi mõtlema. Aga kuna läks veidi kiireks, siis ...

Üks hea ütlemine on, et kiirusta aeglaselt. Kordan seda endale autoroolis, kui hakkan kuhugi hilinema. Et kiirustamine võib 5 minutise võidu asemel hoopis tunniajase hilinemisega lõppeda. Kui kas juhtub midagi liikluses või lihtsalt politsei su kiiruseületamise eest kinni peab. Sel sõidul muidugi kiiruseületamise hirmu polnud ;)