neljapäev, 29. märts 2012

Taipamine

Mulle tundub, et lõpuks ometi leidsin vastuse ühele küsimusele, mis mind on tükk aega painanud. Miks mõne inimese jutt või käitumine ärritab, isegi kui see pole otseselt minuga seotud? Samas mõne teise poolt välja öeldud analoogiline suhtumine või teod jätavad mind täiesti ükskõikseks. Naeran, kehitan õlgu või mühatan pahakspanevalt, et on ikka veidrik. Aga mis see minu asi on, olgu omaette...

Sageli on toodud põhjenduseks, miks teine inimene sind ärritab, et sa näed temas peegeldumas su enda ebameeldivaid omadusi, mida sa tunnistada ei taha. See seletus pole mind rahuldanud. Sest kasvõi blogimaailmas mind häirinud isiksuseomadusi ma pole endas leidnud, kuigi olen otsinud ;) Arvan, et olen end analüüsides olnud suhteliselt aus ja vigu olen kah leidnud üksjagu. Kui ma oma iseloomu puudujääke kohtan teistes inimestes, siis ma ei pane neile seda pahaks, pigem vastupidi. Ma suhtun neisse leebelt, sest saan iseenda näite abil väga hästi aru, miks inimene on selline. Niiet peegliteooria jätsin ma teiste vigade puhul juba ammu kõrvale. Õiget seletust sellele, mis tegelikult mind teistes mõnikord ärritama hakkab, siiani ei leidnudki. Sellega olin küll nõus, et mu ärrituse algpõhjus peab olema minus, mitte teises inimeses.

Päriselus seob meid ümbritsevate inimestega nii palju erinevaid asjolusid, et on raske välja sõeluda ärrituse põhilist põhjust. Me mõõdame alateadlikult, kes kellele rohkem teeneid teeb, kes kellest kuipalju lugu peab, kes on rohkem hooliv või kaastundlik, kas me oma abi või toetuse eest väärilist tänu saame, kes keda sõpradest või pereliikmetest rohkem eelistab jne. Ja kui tunneme, et skoor on mingil moel meie kahjuks, siis oleme pahased. Sageli pole meil ka võimalik eemale hoida neist inimestest, keda me ei salli ja ärritust tekitab eelkõige sundseis. Kuna tavaliselt on iga inimese puhul häirivaid tegureid rohkem kui üks, ja need erinevad üksteisest, siis mingit üldistust on raske teha. Blogimaailm seevastu oma lihtsustatud suhtemudelitega on analüüsimiseks ideaalne keskkond ja nii ma hakkasingi mõtisklema oma blogisuhtete arengute üle.

Nüüdseks olen siin mitmega käinud läbi teekonna, et ärritusest on saanud ükskõiksus. Ja see on aidanud mul aru saada, miks ärritus üldse tekkis. Miks mul oli vaja minna ikka uuesti lugema seda blogi ja hakata vaidlema, kuigi ma ette teadsin, et tema mõtted või suhtumised mind vihastavad ja me üksteist nagunii ei mõista. Ja kuidas ma jõudsin selleni, et ma kas ei loegi neid enam või libistan ainult pilgu üle ega hakka vaidlema ja teist ümber veenma. Sest see kõik ei lähe mulle enam korda.

Taipasin, et tegelikult sai asi sai alguse sellest, et need, kes mind hiljem ärritama hakkasid, olid algul mulle sümpaatsed. Meie mõttemaailma ühisosa tundus piisavalt suur selleks, et ma selle inimesega tahtsin suhelda. Kas arvasin, et mul on temalt midagi õppida või et ta mõistab mind ja mina teda. Nendes küsimustes, kus me olime eriarvamusel, lootsin, et mõttevahetus rikastab meid mõlemaid. Sealtmaalt said alguse ka minu ootused teise reaktsioonidele ja tema suhtumistele. Tahtsin uskuda, et kuna see inimene on minuga sarnane, siis tema mõtted ja käitumine alluvad samale loogikale, millest minagi tema asemel lähtuks. Aga kui selgus, et see osa teise isiksusest, mis jäi meie ühisosast väljapoole, mõjutas tema suhtumist tunduvalt rohkem, kui meid ühendav osa, siis olin pettunud. Ta oli ometi NII normaalne (minusugune) inimene ja nüüd äkki tegi või ütles midagi sellist, nagu mina mitte mingil juhul ei teeks :DDD Esialgu lootsin tema eksitust talle ära seletada, aga see ei õnnestunud kunagi. Pigem tekitas see solvumist ja pahameelt. Ja isegi kui me enam omavahel vaidlema ei hakanud, ärritasid tema mõtteavaldused mind ikkagi veel mõne aja. Kuni ükskord saabus ükskõiksus...

Selle teema kokkuvõtteks tahan öelda, et minu ärritus kadus siis, kui mulle pärale jõudis, et see inimene, keda ma endaga sarnaseks pidasin, on tegelikult minust hoopis rohkem erinev, kui ma esialgu arvasin. Ja täiesti teistsugusest isiksusest pole mõtet oodatagi minuga ühesugust maailmanägemist. Seega: kui loobusin asjatutest ootustest, kadus ka ärritus. Blogimaailmas kooseksisteerimine ja mõttevahetus asetusid sealtmaalt uutele alustele. Ma ei oota temalt enam midagi, kui tema arutlustes leidub mingi ühine vaatenurk või vähemalt arenguvõimalus, siis asun vestlusse. Kui ei, siis läheb tema jutt mind puudutamata mööda.

Loomulikult on teiste arvamuste õigeks ja valeks lahterdamine täielikult minukeskne. Julgen arvata, et meie kõigi maailm on enesekeskne ja meie praeguste teadmiste, kogemuste ja üldistuste summa põhjal tehtud järeldused tunduvad hetkel meile ainuõiged. Aga samas ei maksa unustada, et meie mõttemaailm on igaveses muutumises ja me peame õppima. Nii uutest olukordadest kui meie teele sattunud inimestega kohtumisest. Hinnangu andmine teiste inimeste tegude ja suhtumiste kohta lähtub ikkagi alati meie antud hetke tõekspidamistest. Siiski ei tohiks keegi hakata oma seisukohta ainuvõimalikuks pidama ega teistele peale suruma.

Niisugune ongi teiste inimeste tundmaõppimise tee. Esialgsed muljed ja hinnangud jäävad pikema suhtluse jooksul harva päris samasuguseks. Mõnega teineteise mõistmine suureneb, mõnega väheneb, ja mõnega kaob side täiesti. Ja see on täiesti normaalne. Tuleb lahti lasta sellistest suhetest, mis põhinesid vaid illusioonil. Ei tohiks loobuda kohe esimese ebakõla peale, aga kui need aina korduma hakkavad, pole mõtet seda lõputult püüda parandada. Samas peaks vaeva nägema nende inimestega suhtlemise jätkumise nimel, kes on sulle olulised, kellelt meeldivaid või huvitavaid emotsioone saad. Isegi kui nad pole 100%liselt sinu hingesugulased.

14 kommentaari:

elviina ütles ...

Pagana hästi kirjutatud.

naine ütles ...

Hää kirjatükk. Sinuga kaasa mõeldes avastasin, et seda loogikat järgides jõudsin järelduseni, et iga inimene ongi ju unikaalne, isegi, kui mõnes osas on teistega teatud ühisosasid. Selle isiksuse unikaalsuse mõistmine on ühelt poolt hää, teisalt aga viis mind jälle kurva järelduseni inimese igavesest üksindusest...

Bianka ütles ...

Ma ise jõudsin ka sellele kurvale järeldusele, et tõelist hingesugulast, kes sulle täielikult sobiks, pole olemas. Mida sügavamalt kaevad, seda suuremaid erinevusi teistega avastad ;)

Sõpruse arenedes peaks oskama jääda pidama sinna, kus ei olda enam pealiskaudsed, aga pole veel tekkinud liiga suurt lootust, et teine täidabki kogu tühjuse ja üksinduse su sees :D

Lindakivi ütles ...

oi-oi, ma juba ammu taipasin, et mul ainult üx hingesugulane: Mina Ise.

Karmen ütles ...

Väga hea lugu. Ka mul on selle peegliteooriaga sama tunne olnud, et see 100% ei ole tõene. Ja kui ma mõtlen ühe päris ärritava situatsiooni peale reaalelus, siis just nii see oligi, et mul olid selle inimese osas mingi isiklik mull ning ootus, aga tema loomulikult sellele ei vastanud. Kui aga ma taandusin, siis ta mõttemaailm enam mind ei ärrita. Las olla nagu on, mul ei ole vajadust suhelda.
Mingi hingesugulase otsimisega pole isegi tegelenud. Viimase aja kõige põnevam areng on aga see, et mind huvitab, millise poole üks või teine inimene minust välja toob. See on ikka väga huvitav kui erinevaid külgi, emotsioone ja ka jututeemasid meis erinevad inimesed avavad.

Voldemar-August ütles ...

Olen viimasel ajal veeretanud peas üht mõtet (juttu) inimhinge üksindusest ja sellest mida see kõik lõppude lõpuks tähendada võiks. Ja Sul nüüd selline jutt juba ilmund.
.. deem
Esma-avaldaja au ja kuulsus puha läinud.
.. he-hee

Aga tegelikult väga õige (minu mina seisukohast) kõik mis kirjutasid. See mehhanism kus suhtluse alguses (pealiskaudsuse faasis) justkui loodad ühist maailmavaadet ja siis korraga avastad et teine inimene on ju hoopis teistsugune kui minu arvamus temast.
Niivõrd õige et isegi selle postituse jures siin töötas sama süsteem. Lugesin seda postitust ja põhimõte tundus nii tuttav ja omane. Kuid Sinu järeldused ja ärritumise põhjused jällegi olid võõrastavalt võõrad.
A mis siis.

Nii olen ka mina jõudnud taipamisele et samuti kui rikkuse juures ei ole määrav absoluutväärtus vaid see kas rikkus on saavutatud väärtuste loomise, või väärtuste omastamise läbi. Pole inimsuhetes oluline mitte niivõrd ühine maailmavaade ja arusaamine asjadest, kui ühine eetiline tasand.

Bianka ütles ...

Voldemar-August, ma aiman miks sulle mu jutt võõrastav tundus. Sest tegelikult ma ei rääkinudki sellest, mille üle sina oma mõtteid mõlgutasid ;) Mu jutt polnud ei üksindusest ega inimsuhete toimimiseks vajalikest teguritest. Seda valdkonda puudutasin vaid möödaminnes. Eks ole suhetest nii lihtsalt, lüüriliselt kui ka küüniliselt juba räägitud ja küllap tuleb jutuks edaspidigi :D

Seekord rääkisin sellest, kuidas meie endi poolt välja mõeldud ettekujutus teisest suhteid rikub. Ärrituse põhjuse otsimine oli mu jutu läbiv idee, aga sealt annab veel väga palju edasi mõelda. Kui ärritus on taandunud, suudad objektiivsemalt teist inimest näha. Ja lugu ei pea sugugi lõppema ükskõiksusega. Suhted võivad uuelt ja selgemaks saanud positsioonilt edasi areneda.

Eriti kehtib see päriselu kohta, sest blogisuhted, mille baasil ma üldistuse tegin, tähendavad ikkagi eelkõige vaid üksteise lugemist ja kaasamõtlemist. Ja kui kummagi mõttemaailm areneb, siis võib siingi ükskõiksus teise vastu asenduda uue huviga. Aga need, kes jäävadki ühte ja sama joru ajama, küll pärast temas pettumist uuesti lugema ei kutsu ;)

Päriselus suhtlemisel aga on palju rohkem nüansse. Kui suudad iseenda põhjendamatud ootused teise suhtes kõrvale jätta, võib neist omadustest, mis selles inimeses tegelikult olemas on, vägagi sobiv platvorm olla suhete edasiseks arenguks.

Aga võib-olla oli su võõristus tingitud sellest, et oleme sinuga just suurepärased näited sellest, et me algul arvasime ühise maailmanägemise suurema olevat, kui see tegelikult on :DDD

helle ütles ...

Lugesin su arutlust mitmendat korda ja imetlen, et Sa oskad, tahad ja viitsid veel nii pikalt ja põhjalikult arutleda.
Kui paljud veel "meie ringkonnast" seda teevad? (mõtlen siin neid, keda mina olen aastaid lugenud. Olen bloginud 5 aastat)
Harva tekib käesoleval ajal diskussioone, mis erutab paljusid. Üks põhjus võibki olla selles, et me oleme üksteist ära tundnud, ammendunud ja ka tüdinud. Mis teha - ring on nii kitsas ja uusi blogijaid ei lisandu, pigem jääb aina vähemaks.

Hingesugulus? Mis see veel on?
Lootes, et teine sind mõistab, oled egoistlik, sest keeldud sisimas (intuitiivselt) teist mõistmast.
Nii on jäänudki blogimine lihtsalt ajaveetmisviisiks, asendustegevuseks, ja päriselu on hoopis mujal ja hoopis olulisem.
Kahju on ka, et paljud endised kõvad blogijad on "uttu tõmmanud".

Vaatasin eile Aunaste viimast saadet ja leidsin koos ekspertidega, et kui teemadel on ring peal, siis võib vabalt otsast alustada ehk siis tagasi pöörduda juba käsitletud teemade juurde. Blogimaailma kontekstis tähendaks see seda, et ikka võib kirjutada päevapoliitikast, eksistentsiaalsetest küsimustest( elu mõte, õnn, sõprus-armastus,seksuaalsus jms). Selliselt lähenedes teemade puudust ei tuleks. Hinge üksindust võis siis päriselu puudujääke blogimine nii või teisiti ei korvaks, mu meelest.
Nagu Bianka, arvan ka mina, et kellegi seisukohti ümber lükates või valeks pidades on asjatu loota, et sa suudad maailma parandada või muuta. Pole vaja ennast ärritada.

Või mda Sa, Bianka, oma põhjaliku arutlusega mõtlesidki???

Voldemar-August ütles ...

Aga võib-olla oli su võõristus tingitud sellest, et oleme sinuga just suurepärased näited sellest, et me algul arvasime ühise maailmanägemise suurema olevat, kui see tegelikult on :DDD
Jah, tõesti tundub nii.

Seekord rääkisin sellest, kuidas meie endi poolt välja mõeldud ettekujutus teisest suhteid rikub.
Kas selline olukord ei tulene mitte sellest et suhtleme n. ö. tõdede võrdlemise tasandilt.
Kui tõed on samad, või vähemalt sarnasedki, on vastastikune arusaamine ja sümpaatia. Kui tõed ei kattu, on ebasümpaatia ja ärritus.
Kuid suhtlemise mehhanism võib olla ka teistsugune. N. ö. avanemise suhtlemine. Inimene ei kuuluta oma tõde, vaid avab tõe iseendas. Kirjeldab, milline ja miks on tema arusaamine mingis küsimuses. Keda antud küsimus huvitab, mõtleb kaasa. Räägib kuidas tema asjast aru saab. Võib selguda asju mis on jäänud märkamata ja mis võivad arusaamist tõest paljustki muuta.
Mumeelest ongi nipp teha vahet. Kes soovib tõde võrrelda, ja kes tõde avada. Tõe avajaga ei teki konflikti, olgu tõde nii erinev kui tahes.

Bianka ütles ...

Alustan lõpust. Tean ka ise, et pole mõtet ennast ärritada, aga mõnikord tuleb see ärritus nagu iseenesest. Juhtub, et loed ja ahhetad, no kuidas ta ometi saab nii mõttetut või ebaloogilist juttu ajada!? Tegelikult on see ärritumise aeg ka minu jaoks minevik ja ette on tulnud seda no umbes 3-4 persooni suhtes. Tegelikult püüan ma ka vaieldes ikkagi säilitada tolerantsust ja arusaamist, et igaühel on õigus arvata seda, mis ta õigeks peab. Kas sina tahad väita, et sind pole kellegi jutt kunagi ärritanud?

Aga miks ma üldse kirjutan? Ilmselt sellepärast, et mul on igav ja jääb aega niisama tühjalt mõtteid mõlgutada. Päriselus toimub küll ühte-koma teist, näiteks täna käisin matustel ;) Aga ikkagi tahaks mingit intellektuaalset ajaviidet kah. Ja mulle sobib ise targutamine rohkem kui näiteks raamatute lugemine. Ja kui veel keegi kaasa ka räägib, siis seda huvitavam :D

Helle, pead tunnistama, et ka mina pole eriti palju ebanormaalsem kui teised blogijad, kirjutan kah umbes korra-paar kuus. Ja targutan keskmiselt korra kvartalis :D Aga põhjuse selleks annab reeglina just mingi päriselus toimunud suhte üle mõtlemine. Kas avastasin vanas sõbras mingi uue nüansi, pettusin kelleski, või hindasin mingid varasemad tõekspidamised kasvõi ealistest iseärasustest lähtudes ümber. Ja siis katsun seda kõike oma mõtetes süstematiseerida. Avalikult kirja panen aga sellepärast, nagu Ramloff korra ütles. Kui saad teistelt mingit tagasisidet, siis on lihtsam aru saada, kas oled õigel teel või oled oma vähesel statistikal (3-4 sarnast juhtumit) põhineva teooriaga rappa läinud :)

Bianka ütles ...

Eelmine vastus oli Hellele kirjutatud, aga juba Voldemar-Augusti eelmine kommentaar tekitas minus rohkem mõtteid kui kirja panin.

Sa ütlesid: " Pole inimsuhetes oluline mitte niivõrd ühine maailmavaade ja arusaamine asjadest, kui ühine eetiline tasand." Ja veel "Kes soovib tõde võrrelda, ja kes tõde avada. Tõe avajaga ei teki konflikti, olgu tõde nii erinev kui tahes."

Aga mulle tundub, et esialgsed blogisümpaatiad tekivad tunduvalt pealiskaudsematel põhjustel kui maailmavaade või eetika, rääkimata tõe võrdlemisest või avamisest. Lihtsalt mingis teemas jutt klapib, sarnased elujuhtumid, sarnased probleemid näiteks laste, abikaasade või sõpradega jne. Ja otse loomulikult mängib üsna suurt rolli sarnane vanus ;) Mõned toetavad kommentaarid ja juba tundubki, et oleme sõbrad. Aga tegelikult hakkab alles mõne aja pärast selguma, et oma põhiolemuselt on tegu täiesti erinevate isiksustega :DDD

Sinu suhted teiste blogijatega ja nende tõdedega on kindlasti erinevad minu omadest. Sind kui filosoofi ei pruugi ärritada kellegi teistsugune arvamus. Mina tunnistan, et mind on küll ärritanud mõne jutt ja loodan, et nüüd, kus ma vähemalt enda jaoks põhjuse selgeks sain, aitab see tulevikus sarnases situatsioonis targem olla.

Mis puutub isiklikult sinusse, Voldemar-August, siis mulle tundub, et ka sina oled muutunud selle blogitutvuse jooksul. Algul olid sa palju positiivsema ellusuhtumisega, nüüd aga kostab su jutust läbi mingit nukrust või pettumust.

Voldemar-August ütles ...

Jah, filosoofilised arusaamad ja tüüpide liigitused on küll head mõistmise kergendamiseks. Päriselu aga on siiski muster väga paljudest tõdedest. Ja kõige olulisemat rolli mängivad tavaliselt need kõige lihtsamad. Olen ka ühes oma jutus juba kirjutanud et lihtsad asjad peavad kõigepealt selged olema. Kui ei ole ja minna kohe keeruliste juurde, on tulemuseks fantastilised õhulossid mitte arusaam tegelikusest.
Seepärast tõesti:
"Aga mulle tundub, et esialgsed blogisümpaatiad tekivad tunduvalt pealiskaudsematel põhjustel kui maailmavaade või eetika, rääkimata tõe võrdlemisest või avamisest. Lihtsalt mingis teemas jutt klapib, sarnased elujuhtumid, sarnased probleemid näiteks laste, abikaasade või sõpradega jne. Ja otse loomulikult mängib üsna suurt rolli sarnane vanus ;)

Et mu jutust kostab läbi mingit nukrust või pettumust... mmm võibolla tõesti. Eks see blogikirjutamine on pannud mind mingis suunas liikuma, arenema. Arenemisega kaasneb aga alati ka olemasolevate illusioonide purunemine. Kui illusioonid purunevad ja midagi asemele ei teki, võib tõepoolest tekkida nukrus, pettumus ja ükskõiksus. See on tegelikult ka üks ajend miks tahtsin siin kaasa rääkida.

"Seekord rääkisin sellest, kuidas meie endi poolt välja mõeldud ettekujutus teisest suhteid rikub."

See Sinu mõte tähendab ju ka. Väär ettekujutus teisest inimesest on ju ka illusioon. Kui see illusioon puruneb ja asemele ei tule uut illusiooni, või veel parem teadmist kuidas asjad tegelikult on, võib tekkida ükskõiksus. Nagu Sa ka kirjutasid.

Veel mõtlesin et see põhimõte on palju universaalsema tähendusega. Kui oleme ise endale loonud väära ettekujutuse teisest inimesest, on halvasti. Sama kehtib ju ka kõige kohta. Kui oleme loonud ise endale väära ettekujutuse millestki, tekib lõppude lõpuks sellest alati jama.

Trulla ütles ...

Huvitaval kombel olen minagi (tõsi, omaette ja oma nina alla ja üldse mitte blogidega seonduvalt) viimastel nädalatel samuti selle inimese sisulise üksilduse juurde jõudnud - mis mõnes mõttes haakub ka sellega, millest Bianka kirjutab: et (ikka ja jälle, kuigi Bianka seda just päris nii ei maininud) otsime me oma igapäevaelu üksinduses kontakti teiste inimestega (ükskõik kas lähedasemate või kaugematega) ja (ikka ja jälle) jõuame tõdemuseni, et tegelikult oli loodetud hinge- ja mõtteharmoonia siiski vaid illusioon. Vahel on see kurb, kui järjekordselt oled jõudnud mõne suhte või suhtluse käigus jälle sellisele teelahkmele, kust edasi kumbki juba oma suunas jätkab ning, kui kahju sellest ka poleks, sealt ei saa ei tagasi minna, ega uuesti samale teele asuda, isegi kui rajad mõnd aega veel paralleelselt jooksevad. Võib-olla hea tuju ja enesetundega on lõpuks üsna ükskõik, kui ka selgub, et ühisosa hakkas nappima ning lõpuks nagu liiv liivakellast läbi sõrmede tühjaks jooksis, aga kui see juhtub päris lähedase inimesega (mitte tingimata blogimaailmas), siis on lõpuks kurb ja üksildane tunne. (Sellisele mõtterajale viis see lugemine mind. - Ei-ei, jutt pole abieluprobleemidest, kuid pettusin kurvalt ühes samuti üsna lähedases inimese ja tunnen nüüd kuidagi üksildaselt ennast või nii.)

Bianka ütles ...

Kuigi oma sügaval sisemuses jääme ikka iseendaga üksi, on sõbrad siiski vajalikud. Pole vaja rohkem kui ühte lähedast sõpra, kes su muresid kuulab ja kellega võid rõõme jagada, ilma et ta parastaks või kadestaks. Ülejäänud sõpradelt aga pole liiga palju vaja nõuda, siis ei saabu ka pettumust. Mõnedega on lõbus koos aega veeta, teistega arutada ilmaasju, kolmandaga seob ühine hobi. Ja kui suhtled igaühega vaid temaga ühisosa piires, on kõik hästi ;)