kolmapäev, 7. november 2012

Patriarhaarne Reformierakond

Reformierakonnal on praegu rasked päevad. Rahastamisskandaal ei taha mitte maha vaibuda, kuigi Michal süüdistust ei saanud ja Meikar erakonnast välja visati. Oravatel hakkab kaduma lootus, et las koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Ähvaradatakse lausa erakorraliste valimistega. Vähe sellest, et ajakirjandus rahu ei anna, nüüd tuleb see Kaja Kallas ka oma jutuga :D Meikari avaldust võis veel samastada sellise omade reetmisena nagu sotsialismiaegse Pavlik Morozovi lugu, kes oma isa üles andis. Ja niisugust asja eesti rahvas ei salli :P Aga Kaja Kallase algatatud siseopositsiooni ei tohiks enam ignoreerida, nii sellepärast, et ta seljataga on üle 7000 valija hääle ja teiseks selletõttu, et tegu ikkagi vana Kallase tütrega ja targa naisega. Aga mida küll tegema peaks, ei tule meestele pähe. Kuigi kogu ülejäänud Eesti ammu teab, mida sellest kriisist õppida tuleks. On ilmselge, et vanamoodi edasi lasta ei saa.

Iga praegusel poliitmaastikul figureeriva erakonna kohta on mul oma nägemus või visioon. IRL tähendab ilma selge liidrita omavahel võimu pärast võistlevate populistlike karjäärihuviliste poisikeste ühendust, kes isamaaliidu tiiba tahaplaanile suruvad, KE isakesekeskset järelekiitjate kampa, kelle ustavus saab tasutud korruptsioonilõhnalise ametikohaga, sotsid esitlevad end kõigile head elu lubavate kommionudena ja nende lubadused tunduvad nagu päikeselaenu reklaamis, et naudi ilusat elu praegu, maksma hakkad hiljem :P Reformierakonda näen ma patriarhaarse elumudeli kantsina. Kus isa on klassikaliselt perekonnapea rollis, kes on suutnud perele pakkuda turvalisust, stabiilset majandusolukorda, kes on teinud läbimõeldud tulevikku suunatud õigeid valikuid ja keda ka pereliikmed peavad autoriteediks. Kuigi isa sõna otsuste tegemises on määrav, kuulab ta siiski ka teiste arvamusi ja võimaluste piires, aga siiski oma parema äranägemise järgi jagab hüvesid ja kohustusi. Ikkagi on ka tema vaid inimene ja teeb mõnikord vigu. Aga nagu vanas heas patriarhaarses perekonnas, nii ka selles erakonnas ei tule kõne alla ei isa valikute hilisem kritiseerimine, ei temapoolsed vabandused ega ka selgitused, miks ta mõnes asjas just sellise otsust tahab vastu võtta.

Nüüd on rahastamisskandaal toonud need Refi nõrgad kohad väga selgelt esile. Kuigi praegu nende partei populaarsus veel suurt langenud pole, siiski võib see ajapikku juhtuda. Nagu ühes ajaleheartiklis öeldi, automaadivalangud ei suuda küll lennukit alla tulistada, aga pikapeale teevad nad lennukikeresse nii palju auke, et see ikkagi lõpuks puruneb. Mul oleks sellest kahju, aga mis juhtuma peab, see tuleb. Kes pole võimeline oma vigadest õppima ega neid tunnistama, see jääbki ajale jalgu. Sama asi on juhtunud paljude teistegi erakondadega, ka näiteks Isamaaliiduga, keda peetakse justkui hea ja puhta poliitika võrdkujuks. See erakond on sattunud tehtud vigade tõttu isegi kaks korda varumeeste pingile ja viimase tagasituleku ainus võimalus oli ühinemine Respublicaga. Aga missugust hinda see maksis, teavad asjaosalised ise, meie võime vaid aimata. Sama saatus võib oodata ka Reformi, kui nad oma üleolevast kõiketeadja rollist välja ei astu.

Nagu iga skandaali puhul, on rahvas nüüdki nördinud ja ahastab, et keda üldse valida, kõik poliitikud on valelikud lurjused :P Minu arust on need emotsioonid pisut ülepaisutatud. Miskipärast eeldatakse, et poliitikud peaksid olema paremad, ausamad, eetilisemad kui rahvas tervikuna. Et nad oleksid lausa eeskujuks :D Aga kas pole seda pisut palju tahta, seda enam, et poliitikal on kogu maailmas räpasevõitu maine. Mitte seetõttu, et poliitikuteks pürgivad vaid halvad inimesed, vaid sellepärast, et midagi pole võimalik ära teha ilma kompromissideta teiste poliitiliste jõududega. Ja see tähendab järeleandmisi oma ideaalides, kusjuures tuleb teha nii ebapopulaarseid otsuseid riigi tulevikule mõeldes, kui sealjuures püüda saavutada ja hoida valijate heakskiitu. Kuna need kaks suunda on omavahel teatavas vastuolus, siis ilma populismi või väikese valijate ootuste petmiseta ei õnnestu seda paraku teostada. Oluline on, et poliitika oleks võimalikult läbipaistev, et korruptsioon ei võtaks võimust ja rahvaga jagataks oma otsuste tagamaid. Rahvas on küll alati olnud võimulolijatega rahulolematu, aga nii loll ta ka pole, et üldse aru ei saaks.

Kui nüüd hakata vaagima, kas meie riiki valitsetakse hästi või halvasti, tuleks lähtuda sellest, mis on Riigikogu ja valitsuse põhiülesanded. Mina leian, et riigikogulaste jaoks on põhiline ülesanne seaduste tegemine ja selles osas neile väga suuri etteheiteid ju pole. Kriitikat kutsub esile hoopis asjaolu, et nende palk, privileegid ja soodustused on tõstetud väljapoole muu ühiskonna jaoks kehtivaid reegleid. Tundub, et seda muuta pole võimalik, sest see on ainus asi, milles kõik erakonnad on ühel meelel, et "las jääda kõik mis oli". Mis parata, küllap peab rahvas leppima asjaga, mida muuta ei saa. Võtma seda ametit kui meeletu konkursiga töökohta, kuhu saamine kindlustabki muretu elu :)

Valitsuse ülesanne on tegeleda riigi valitsemisega, st, eelkõige maksuraha haldamisega, nii et riik suudaks toimida kõigis valdkondades. Ja sealjuures unustamata tõsiasja, et selleks ei ole valitsuse käsutuses mitte Soome ega Norra riigieelarve vahendid, vaid meie endi võimalused. Valitsus peab hoolitsema nii tänase päeva elu toimimise eest kui mõtlema tuleviku visioonide peale ja vastavalt sellele tegutsema. Oma hinnangutes valitsusele tuleks lähtuda sellest, kuidas nad saavad nende ülesannetega hakkama, või missugune teine koalitsioon suudaks seda paremini. Partei juhtfiguuride sõnameisterlikkus või oskus publikuga manipuleerida on määrav valimisvõitluse ajal, reaalse poliitika teostamisel aga loeb oskus valitsust ühtse meeskonnana tööle panna. Sealjuures ei tohiks keskenduda mitte üksnes oma valimislubaduste täitmisele, vaid kohandada need parimal võimalikul viisil teiste osapoolte arvamusega. Nii liigne jäikus kui ülearune järeleandlikkus viib ummikusse. Kuigi rahvas igatseb seda, et Ansipi puhul võiks öelda "a glaza u nevo bõli takije dobrõje-dobrõje", siis tegelikult ei ole see minu arvates valitsusjuhi puhul suur puudus, pigem vastupidi. Ta ei püüa populistlikke vahendeid kasutades rahvale meelepärane olla. Ta usub, et valitsuse teod räägivad enda eest.

Kuigi minu arust reaalse valitsemisega on praegune koalitsioon üsna hästi hakkama saanud, siis suhtlemises rahvaga on patriarhaalne reformierakond ületanud kriitilise valupiiri. Kinnisilmi enesekiitmine, tehtud vigade mahavaikimine, ülbed vastused valusatele küsimustele ja soovimatus avatud dialoogiks on pannud rahva kannatusekarika üle ääre voolama. Viimane aeg on muutusteks, härrased. Patriarhaarne mudel ei rahulda enam ei perekonnas, nõnda ka riigivalitsemises. Teie endi ridadest võrsunud Jeanne d'Arc on juba sadulas ja tema võiks aidata sellest lahingust võitjana välja tulla. Ajaloost võiks targad mehed ikka midagi õppida.

6 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Asjalik ja arusaadav; samas naiselik ja ...ka arusaadav.
Arvan, et ajakirjanduses avaldamist väärt

Käopoeg ütles ...

Kuidas on võimalik nii piiratud olla, et kirjutada - valitsemisega on nad hakkama saanud. Varastamise ja valetamisega tõesti.

Hundi ulg ütles ...

Selle teemaga seonduvalt on minu jaoks kõige hämmastavam see nn. eetikakoodeks - seaduseraamat, et riigikogulane peab olema kõlbeline ja vooruslik.

Ma ei vaidle Sinuga, kuid ei taha ka nõustuda, et ühiskonnana oleme jõudnud sinnamaale, et meie hulgas poleks paremaid, ausamaid, eetilisemaid. Neid, keda valida.

Las jääda mulle mu idealism, kuid enamikule eestimaalastest pole minu arvates vaja spetsiaalset paberit, et ole korralik inimene.

sinilind ütles ...

Emmeliinega täiesti nõus, et hea arutelu Biankalt :) Ja veel meeldis mulle ka artikkel "nn rääkiva koera sündroomist" kus käsitleti Ligi Kaja Kallase teemalisi ütlusi. Olen Ligist alati lugu pidanud aga seekord läks asi tõesti üle piiri ja sootasandile välja, kuid ma loodan siiralt, et targa inimesena on ta võimeline asjast omad järeldused tegema.

Bianka ütles ...

Ligi arvas muuhulgas ka seda, et teist sama kompetentset valitsust praegu asemele võtta pole. Selles on tal õigus, aga paraku unustas ta ära, et poliitikutel peab edukaks tegutsemiseks jaguma võrdselt nii pragmaatilisust kui idealismi. Kui aga kaldutakse liialt ühte eelistama, nagu see on juhtunud praegu Reformierakonnaga, siis pole parata, et eetikat ja idealismi on vaja kasvõi eetikakoodeksi abil neile puust ja punaseks teha :P

konn, lendav konn ütles ...

Üks poliittehnoloogia aksioome on, et vigu tuleb tunnistada ja oh kurja, ehk koguni kahetseda, üksnes siis, kui palk silmas matab maailmavaate. Ka käimasolev uus rapsimine politseijuhtide teemal olevat nö. turule paisatud just praegu eelkõige refi eelnimetatud pattude hägustamiseks. Samas olen kindlasti nõus, et suures plaanis on ref riigi kui sellise haldamisega vähemalt rahuldavalt toime tulnud, rahva valitsemise osas on tegevus paraku puudulik. Karta on, et enne valimisi midagi ei muutu ja kui mingit üllatusjõudu turule ei tooda, siis pole ka valida rohkem kui kahe ilmavaate vahel - ikka praegune koalitsioon vs. opositsioon. Teeme Edumeelsete Blogijate Partei! Kõlab ju hästi Eee-Bee-Pee :D