Barack Obama kõne tervikuna meeldis mulle väga, sest oli vaeva nähtud, et tuua sisse meie väikese rahva jaoks olulisi märksõnu. Istusin teleka ees ja vesistasin seda kuulates samamoodi, nagu laulupeo ülekannet vaadates :D
Olen varem nii mõnigi kord kriitiliselt suhtunud USA kui "metsa sanitari" rolli, kes alailma sekkub teiste riikide konfliktidesse. Nüüd aga, kui oht idast ähvardab meid ennast, on hea teada, et suurusehullustuses Putini "Novorossija" plaanide vastu on olemas reaalne jõud. Oma õigustuse on saanud ka hukkunud Eesti sõdurite elu ohverdamine NATO missioonidel. Nad kaitsesid tõesti Eesti iseseisvust, mis siis, et võõral maal ja võõras sõjas.
Hea meel on ka selle üle, et kogu maailm hakkab aru saama, mida Venemaa endast kujutab ja seeläbi mõistetakse paremini meie ajalugu ja kannatusi. Välisminister Paeti sõnul rääkis Obama kõne lühidalt maailmale ära Eesti iseseisvuse loo. Üha enam hakkab tulema ka reaalseid samme Ukraina toetuseks nagu lubadus hakata Ukrainat toetama tema sõjas Venemaaga või Prantsusmaa otsus peatada Venemaale kopterikandjate Mistral tarnimine.
6 kommentaari:
Kui lubate, siis parandaksin ebakõla - nimelt prantslased ehitavad idanaabrile Mistral-klassi kopterikandjaid, mitte rakette.
Oi, vabandust, parandan ära. Kuidagi oli kõrvu jäänud see sõnakombinatsioon Mistral-raketid :P
Tuleb tunnistada, et oli tõesti kuidagi ootamatult liigutav ja usutav.
Kahtlemata tundsin ka mina samu emotsioone. Kuulsime seda, mida ootasime ja tahtsime.
Ometi. Teades, et selle mõtte eest võidakse kividega pilduda, ütlen välja. Meie välispoliitika ja diplomaatia tipp oleks see kui Putin tuleks külla ja kinnitaks, et mitte kunagi enam ei pea me kartma ohtu Venemaa poolt jne. kõik need kaunid sõnad.
Mida suurriikide juhtide sõnad väärt on teame paraku hästi ajaloost. Kuid loota ja uskuda võib ja peab.
Putin ei teeks sellist avaldust ka mitte siis, kui ta seda mõtleks. Sest tema valijad ehk suurem osa rahvast ootab temalt muud. Nad joobuvad mõttest endise NL impeeriumi hiilguse taastamisest.
Ajalugu teatavasti ei kordu kunagi täpselt samamoodi, vaid areng toimub spiraali mööda. Mida see täpselt meie jaoks tähendaks, ei oska keegi ennustada. Ma pakuks välja, et liitlaste tugi on hea ja julgustav ning Venemaad oma aktsioonisdes meie vastu ettevaatusele manitsev, aga meie tuleviku võti on ikkagi eelkõige meie endi käes. Meie majanduse, ühiskonna ja riigi arengus, kõigi kodanike, sealjuures vene rahvusest elanike, heaolu kasvus ja teiselt poolt oma riigi austamises. Mis tähendaks, et siinsetele venelastele läheks Eesti riigi iseseisvus samapalju korda kui eestlastele. Niiet äkki peaks ühel päeval saama tõesti reaalsuseks vene rahvusest president või siis vähemalt peaminister :D
Mis tuletab mulle meelde, et praegune eestikeelne haridus on ühe mitteeestlasest ministri vastutada, kes siiani on oma tööga vist päris hästi hakkama saanud.
Postita kommentaar