Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

 Kaamos algatas ja mina ei suutnud ka oma näppe klaviatuurist eemale hoida.

Malle oli pensionär ja  elas üksi, sestsaadik kui abikaasa suri. Seltsielu oli sellest alates samuti langustrendis ja külalisi tal eriti ei käinud. Vana sõbranna ikka astus vahel läbi ja arutati ilma ja inimeste üle, aga see oli selline argine istumine. Oma sünnipäeva ei armastanud naine samuti tähistada, mis selles aasta vanemaks saamises ikka toredat on. Seda enam, et tütar oma perega elas kaugel Inglismaal ega saanud tihti kodus käia. Ka õde oli omal ajal Soome tööle läinud, lõpuks endale mehe leidnud ja päriselt seal elu sisse seadnud. Seega polnud nagunii eriti kedagi külla oodata.

Sel aastal aga oli asi teisiti. Tütar hakkas aegsasti rääkima, et tahaks ikka ema ümmargust tähtpäeva tähistada ja koju käima tulla. Koroonakriisi algusest saadik polnud nad mehe ja lastega enam Eestimaale sõita saanud ja igatsus suur. Malle lasi lõpuks ennast sellest plaanist kaasa kiskuda ja otsustas, et teebki väikese peo. Kutsuks siis juba ka  Soome-proua oma perega  sünnipäevale. Kevadel hakkasid koroona-arvud langema ja piirangud lõdvenema. Üks kena pidu kuluks selle pika kodusistumise peale ära küll. Seda enam, et Malle ise ja ka teised kutsutud olid selleks ajaks vaktsiinisüstid kätte saanud.

Mõeldud-tehtud. Pidu oleks mõistlik kodus korraldada, tuleb ikkagi odavam, ega pensionäril rahadega priisata pole. Tütar lubas küll toetada, aga Malle tahtis oma rahadega välja tulla. Ruumi oli samuti piisavalt. Kui elutoa laud lahti tõmmata, mahub selle ümber 12 inimest lahedalt ära. Söögid saab tellida moodsa nimega cateringi firmalt ja endal pole vaja midagi teha. Isegi lauanõud tuuakse kohale, kaetakse laud ja pärast viiakse mustad nõud minema.

Peo-eelsel päeval oli ärevus suur. Kas toidud saabuvad õigel ajal, ega tema  tellimust pole ära unustatud või midagi sassi aetud? Jummel küll, kui sööke ei tooda, mida  külalistele pakkuda? Eks peab siis kuhugi välja sööma minema. Firma tundus küll usaldusväärne ja kaua tegutsenud, aga mine sa tea. Kui telefon helises, oli Malle kindel, et sealt tulebki mingi selline teade, et kokk on koroonasse haigestunud ega saa sööke teha. Õnneks siiski oli helistajaks õde. Aga jutt, mis räägiti, polnud meeldiv. Selgus,  et Soomes on piirangud ikka veel ranged, kui vahepeal Eestis käia, siis peab isolatsiooni jääma ega tohi kohe tööle minna. Mehel aga on tööl väga kiired ajad, objekti lõpetamise tähtaeg läheneb ja ta ei saa endale töölt puudumist lubada. Õepoeg töötas samas firmas ja temale oleks see külaskäik samuti liiga kalliks maksma läinud. Õde üksi ei taha tulema hakata ja ärgu Malle nendega arvestagu. Eks tulevad kodumaale käima siis, kui asi lihtsamaks läheb. Muidugi oli Malle pettunud, aga midagi polnud parata. Peab vaatama, keda kutsuda asenduskülaliseks, et söök raisku ei läheks. Kas naabreid või endisi töökaaslasi, aga kes nii lühikese etteteatamisega tulla saab?

Vähemalt tütre pere peaks juba täna õhtuks kohale jõudma, sest lennukisse istudes olid nad saatnud sõnumi,. Õhtul helistaski tütar, aga kahjuks ei öelnud ta, et on juba Eestimaa pinnale astunud. Hoopis kurtis, et  nad on ikka veel Helsingis ja  laev, millega nad tulla kavatsesid, ei välju, kuna reisijaid on liiga vähe. Praegu lähevad nad hotelli ja homme  selgub, kas saavad mõni teise laevaga Eestisse sõita. Kui see ei õnnestu, siis peavad vaatama, kas lennupileteid on saada. Aga see oleks küllaltki kallis lõbu.

Malle püüdis oma tuju kuidagi üleval hoida ja kordas vähemalt kümme korda nagu mantrat " jõuavad kohale järgmisel päeval", ära muretse, küll nad jõuavad kohale järgmisel päeval... Aga kui ei jõua? Mida selle mõttetu söögilaadungiga küll pihta hakata? Olgu see viimane kord oma sünnipäeva tähistada.