Korterisaaga

 Panin esmaspäeval enne jaani korteri väljaüürimise kuulutuse üles. Tellisin 2-nädala jagu aega, et kui selle ajaga üürilist ei leia, annan asja maakleri kätte. Muretsesin, et pean nüüd telefoni kogu aeg ligidal pidama, juhuks kui keegi helistab. Tegelikult oli huvi nõrgem, kui arvasin. Muidugi, eestlaste jaoks oli see aeg jaaniplaanide tegemiseks, koolilõpetajad alles tõmbasid hinge, enne kui otsustada, kuhu õppima või tööle minna. Aeg polnud neile veel sealmaal, et  hakata korterit otsima.

Helistajaid muidugi oli. Venekeelsed, ilmselt enamuses ukrainlased. Ega ma kõigilt hakanudki uurima, kas nad on kohalikud venelased või ukraina põgenikud. Mõnedega leppisin kokku korteri vaatamise. No muidugi see meeldis kõigile, ilus puhas. Iseküsimus, kas nad üüri maksta jõuavad.

Ootasin ikka, et tuleks kõne mõnelt kohalikult üürihuviliselt, olgu või venelane, kellel tasuv töökoht, aga sobivat ei leidunud. Ühel paaril oli kass, mis minu tutikate diivanitega ei klapi. Ühel noormehel aga polnud piisavalt raha, et nõutud ettemaksu tasuda.  Sellisel võib ka edaspidi rahalisi raskusi tekkida.

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, aga otsustasin lõpuks ühe Ukraina perekonna kasuks. Ilmselt kirjutame homme lepingu alla ja siis sukeldume bürokraatiamaailma, et saada kätte kompensatsioon, mida riik põgenikele korteri üürimiseks pakub. Neil endil on praegu välja käia vaid 200 eurot ja rohkem saavad maksta siis, kui mehel palgapäev tuleb. Riigi kompensatsiooni abil saab üüri ettemakse ja deposiidi kaetud, eks loodame, et ka edaspidised maksed laekuvad.

Pere ise on pärist Harkivist ja nad pidasid seal vastu küllalt kaua, aga kui rünnakud väga tugevaks läksid, said nad evakueeruda Venemaale. Sealt siis tulid Peterburi kaudu Eestisse. Miks ma nemad välja valisin teiste põgenike hulgas, oli nende 3-aastane tütar. See oli nii ingellikult ilus ja armas laps, et isegi minu kalk ja rahaahne süda leebus, kui lapsuke viskas enda diivanile pikali ja ütles, et mina jään siia :) Nagu ema kurtis, lapsega laevas elada on ikka väga keeruline. Kitsas, palju vanu ja haigeid inimesi koos. Pealegi võidakse nad iga hetk kuhugi mujale Eestimaa kohta ära saata, aga mees sai just tööd. Ka naine kavatseb tööle minna, kui saab sissekirjutuse ja see võimaldab lasteaiakohta saada. Tundusid igatahes väga sümpaatsed inimesed, kes pingutavad, et siin ise hakkama saada. Loodame, et see neil ka õnnestub.

Täna tuli meilile kiri ühelt huviliselt, kes vastas mu esialgsetele ootustele. Heapalgalisel kohal eesti noormees, kes elaks korteris üksi. Ma ei hakanud talle enam korterit näitama, otsustasin, et teen oma heateo ära ja aitan seda ukraina peret, eriti aga seda väikest inglikest.