N o üldiselt olen ma kallistamise pooldaja. Vanasti polnud see kombeks, aga uuemal ajal kallistan ma alati nende inimestega, kes mulle meeldivad, ja kellele mina armas olen.
Nii ka selle viimase maalkäigu puhul. Külastasin kahte peret, kes mulle abiks on olnud, ja viisin mõlemale shokolaadi. Ja muidugi kallistasin tänutäheks.
Esimene pere olid mu sugulased, kes annavad mulle teda, kui vennal asi halvasti on. Ega nad väga teda abistama ei tõtta, aga vähemalt hooldavad nad mu vanemate hauaplatsi (väikese tasu eest muidugi). Viimati andsid nad teada, et surnuaial asuva pingi puust liistud on ära pehkinud ja vajaks parandamist. Kuna vennal traktor on katki, siis tema seda sealt ära tuua ei saanud.
Seega palusin ma abi teiselt külas elavalt perelt, kellel tehnikat jagub. Ühtlasi palusin pere väimehel, kes mu vennaga aeg-ajalt ikka suhtleb, talle teada anda, et viigu oma telefon sinna tuppa, kus ta magab ja telekat vaatab. Et ma temaga ikka kontakti saaksin.
See pere tegi, mida palutud, ja nii külastasin ka neid. Ühest küljest sellepärast, et neid tänada, aga teisest küljest seetõttu, et nad on olnud alati mu head sõbrad ja mind enda juurde külla kutsusnud. Nüüd siis läksin, ilmselt esimest korda pärast peremehe surma, mis segus, oli juba 18 aastat tagasi. Kõik see suhtlus selle perega oli nii lähedane, nagu oleksime viimati kohtunud aasta tagasi. Ma küll teadsin, et nad olid hiljuti kõik haiged olnud. Mitte see C-tõbi, aga tavaline viirus.
Kui ma neile külla saabusin, kaeti meile võrrartu laud ja juttu jätkus kauemaks. Ja otse loomulikult ma kallistasin neid armasaid inimesi, seda enam, et nmad eriti haiged enam polnudki.
Noh ja pärast koju jõudmist ega ma kohe haigeks ei jäänudki. Esimese päeva õhtul oli veidi kahtlane tunne, tegin sinepijalavanni, jõin gripiteed ja brändit. Sain küll kuuma nahavahele ja higistasin, aga ega see mind ei päästnud. Täna, pärast neljandat haiguspäeva, hakkab olemine juba veidi taaastuma. Ma pole terve koroonaaja enam haige olnud, eks muidugi oli vähe kontakte, maskikandmine, distantsihoidmine ja kätepesemine. Seekordne haigusepuhang tundus seda rängem, sest ei mäletanudki, mis see endast kujutab.
No ei maksa kallistada armsaid, aga tõbiseid sõpru. Aga teisest küljest, haigus läheb üle, aga sõprus jääb.
2 kommentaari:
Pole kah terve koroonaaja üldse haige olnud, täitsa ära ununenud mis tunne on voodis vedeleda, kurku valutada ja köhida - natu hirm tuleb peale. Kallistamisest pole ka kavas hoiduda kui just mingi uus superviirus välja ei ilmu.
Täna on esimene päev, kui ma juba tunnen ennast enam-vähem normaalelt, enam eriti ei köhinud ja koristasin kodu ära. Niiet kõik möödub, ka see.
Postita kommentaar