Matused

 Ootasin ja ootasin, et lahkamistulemused meile saadetakse ja et saaksime surmatunnistuse kätte ja matuste planeerimisega edasi minna. Täna, kui möödunud oli juba nädal, ja lubatud infot polnud saabunud, sain aru, et tuleb endal otsustavalt tegutseda.

Kõigepealt helistasin perearstile. Et kas tal on infot mu venna surmapõhjuse ja lahkamistulemuste kohta. Tal oli öelda niipalju, et lahati päev pärast surnuna leidmist ehk 03. veebruaril. Miks perele midagi ei teatatud, ta ei osanud öelda. Vähemalt andis ta mulle kohtuekspertiisi numbri, kus saaksin rohkem infot.

Seejärel selguski, et telefoni teel infot ma sealt ei saa, ja surnukeha tuleb Tartust Võrru transportida oma kulu ja kirjadega. Seejärel võtsin ühendust matusebürooga, kes selle transpordi 90 euro eest korraldavad ja ma pean neile selleks ID- allkirjastatud volituse andma. Kui see oli tehtud, jäi loota, et saame surmatunnistuse ja lahkamisaruande, kui surnukeha on Võrru jõudnud.

Ühe soojaga panin ma siis matusebüroos paika ärasaatmiskuupäeva ja seejärel ka peielaua koha ja aja.

Ja siis veetsin ma umbes 5 tundi telefoni otsas, vesteldes sugulaste ja külarahvaga, kes saab sel päeval tulla ja kes mitte. Ja nüüd olen ma läbi nagu läti raha (midaiganes see ka ei tähenda).

Ükskord saab see kõik läbi nagunii, on vaja veel üle elada nädalajagu närvilisi päevi ja unetuid öid.