Kui ma ütlen, et vaatamata igasugustele kriisidele ja sõdadeale pole meie EV kunagi nii hästi elanud, saan ma ilmselt palju vastuvaäiteid..
Ma ise olen pensoionär ja mu elukaaslane on töötu. Aga ikkagi sõime me tänasel EV aastapäeval nii ahjulõhet koos ahjukartuliga,. lisaks eeelroana erinevaid juustusid viinamarjade, oliivide ja maasikatega. Juurde jõime Proseccot, mahla ja mullivett. Pärast lisandus kohv ja kook.
Ei, ma ei ole rikas, aga selline pidualud on meil paljudel. Mul on lisaks EV aastapäevale sel ajal ka sünnipäev, siis ma mäletan hästi,mis ma tookord peolauale panin. Kartulisalat, kotletid ja endatehtud letso ja sissetehtud kurgid. Aga pidu sai peetud, kuigi asjaolusid raskendas Tartu Maraton,mis alati toimus justsamal nädalavahetusel, kui mu sünnipäev. Ehk nagu kogu vorsti-ja viireriressurss oli suunatud, teadagi kuhu ja mul oli oma kartulisalatisse vajaminema vorsti hankmine keeruline-
Peetud me need mu sünnipäevad said, ja lõbus oli ikkagi. Aga pean tõdema, et nii hästi, kui me praegu, pole me kunagi elanud.
Me sööme keset talve viinamarju, maasikaid, kooke ja toorsalateid, milles me 30 aastat tagasi poleks undki näinud.
Ja ikka vingume, et meie valistus teeb kõike valesti. Muidugi, eks ikka saaks paremi alati teha . Aga no common... Millal meil enne parem elu või kindlam kaitsevõime oleks olnud?
6 kommentaari:
Meil oli laual kartulisalat ja vanakooli vahukooretort. Kas maasikad ja viinanarjad on või pole keset talve, see minu jaoks hea elu näitaja kindlasti pole. Mu arvates on lihtsalt totter, et ühest hetkest võiksime endale stressi tekitada tõsiasjast, millist õuna poelettidel pakutava seitsme õunasordi seast valida. See küll pole rikkus ega heaolu.
Ja " ma pole mingi rikas"" on väga suhteline.
Ühesõnaga, kuna söön täpselt sama hea meelega kartulisalatit, kotlette, ise sisse tehtud vaaritamisi, kui oliive, maasikaid või viinamarju, siis võtan endale õiguse soovi korral valitsusele etteheiteid teha.
Väga hästi öeldud! Just nõnda mõtlen minagi. Isegi, kui siin teispool ookeani elan. Õieti pean ütlema, et Eesti annab nii mõneski osas silmad ette, kui võrrelda siinset elukorraldust.
Täitsa tõsi, kunagi pole paremini läinud aga eks inimesed ikka leiavad põhjust virisemiseks, neist lihtsalt ei maksa välja teha. 35 aastat tagasi käisin suusatamas Otepääl, vedamise läbi Armeenias ja Rumeenias, nüüd lähen Quebecki ja USA'sse aga tegelt terve maailm Uus-Meremaast Peruuni lahti!
Elu on meil tõesti hea võrreldes 30, 40 ja 106 aasta taguse ajaga, aga ärme unusta, et etteheidete kuulamine on valitsuse liikmetel palga sees.
Mis on õnn või kui hästi me siin Maarjamaal elame, sõltub ikka võrdlusmomentidest.
Kui sovetiaeg kõrvale jätta, siis 91-93 olid ikka totaalselt rasked. Vene varustussüsteemist lahtihaakimine tähendas kaost. Lääne majanadusruumi sisenemine oli lapsekingades. Mina, kes ma elasin linnalähedases väikesulas, kaotasin küll kraanist tuleva sooja vee, aga küte säilis. Mitte igal pool nii hästi ei läinud. Ja need bensiinisabad, poesabadest ja talongist ma parem ei räägi. Aga me tulime sellest välja. Ja sellega võrreldes on praegused raskused palju lihtsamad. On toetusi, on abivajajatele võimalusi.
Mu ämm, kes on surnud nüüd juba 15 aastat, tavatses ütelda, et ta pole kunagi nii hästi elanud. Kusjuures polnud tal ei suurt pensioni, poeg tõi talle 2 nädala takka paraja portsu toidukraami. Ja ometi oli ta rahul. Ei söönud küll talvel maasikaid ega muid pipstükke, aga mäletas, mis oli enne.
Mustkaaren, valistsuse tööõlesanne on kuulata nõrgemate kurtmisi, aga alati, kui keegi streigb, nagu viimati õpetajad, siis peab valistus alati küsima, et kelle arvelt ma neile raha juurde anname. Või tõstame makse, mis ei meeldi kellelegi. Riigi raha tuleb maksumaksjate ehk ettevõtjate taskust, mitte rahaautomaadist seina seest.
Minu töökaaslane,endine õpetaja,ütles õpetajate streigi kohta,et streikigu parem austuse puudumise üle õpilaste poolt,palka olevat nad alati normaalselt saanud...
Postita kommentaar