Jah, mulle tundub ka, nagu Ritsikule, et selles pikas ja masendavas kuus oli 154 päeva. Aga nüüd on ta lõpuks läbi. Mitte et ma arvaks , et veebruar kiiremini kulgeks või rõõmsam oleks. Kuigi ma olen igal aastal oma sünnipäeva õhtul täheldanud, et veebruarivalgus akna taga on ilus ja lootusrikas. Aga sinna on veel aega.
Hetkel on kõik ikka masendav, nagu kahel viimasel aastal. 1. veebruaril tuli teade mu kursakaaslase ja sõbranna surmast. Ta läks halva enesetundega detsembri keskel arsti juurde ja suri poolteise kuu pärast. Võib-olla, kui ta oleks hoolsam olnud arstide külastamises, oleks ta verevähk varem avastatud ja oleks midagi veel teha saanud.
Igatahes pani see fakt mõtlema omaenda surelikkusele. Ja selle valguses küsisin oma eks-mehelt, et kuhu ta tahab, et tema tuhk maha sängitataks. Kas sünnipaiga kalmistule, kus eriti ruumi pole ja kuhu ta tütar üldiselt ei jõua, või ta praeguse naise ema kõrvale hauaplatsile, kuhu tütar käima ei hakka, või siis meie Tallinna hauaplatsile, kuhu veel kedagi maetud pole ja mille saime seetõttu, et mu elukaaslane jagas oma suure platsi pooleks ja vormistas teise poole mu tütre nimele. Te ikka teate, et hauaplatsi saamine väärikal surnuaial pole lihtne. Mees lubas mõtelda.
Ega minugi mõtted hauaplatsi osas enam väga abstraktsed pole. Mu hea perearst soovitas günekoloogi juures kontrollis käia. Kuna mul kaebusi polnud, siis pole ma seal oma 10 aastat käinud.Aga nüüd, seoses soovituse ja mõningate ebatavaliste survete tekke tõttu alakõhu piirkonnas,võtsin selle käigu ette. Ja kuigi olin kindel, et lahkun sealt kinnitusega, et kõik on korras, nii see ei läinud. Paraku suunati mind edasistele uuringutele. Kas on tegu vähiga, kas tuleb operatsioon, saan teada aprillis, kui lähen haiglasse, kus tehakse hüsteroskoopia ehk proovitüki võtmine emakast. Seda protseduuri nimetatakse samuti operatsiooniks ja see toimub üldnarkoosi all.
Kas ma kardan? Muidugi. Aga mis tulema peab, see tuleb. Ja nagu räägitakse,see vähivorm areneb aeglaselt. Niiet elame-näeme. Täna rääkisin oma sõbraga, kes on sama asja üle elanud, ellu jäänud juba üle 20 aasta, niiet hoian positiivset suhtumist. Esmaspäeval on mul pereaarsti aeg, eks küsin ka tema ekspertarvamust, et ega aprillini ootamine liiga ohtlik pole antud diagnoosiga.
8 kommentaari:
Mingi "otsade kokkutõmbamise aeg" on ilmnenud äkitselt paljudel inimestel. Minulgi. Hauaplatsiteema mõlgub mõtteis,et kes meist sinna mahub ja kas ta tahaks?Lapsele pakkusin Metsakalmistu kahest platsi tulevase kaasaga taaskasutamiseks,oma vanavanaema peale seega.Ise mahuks teise järeltulija ja emaga Pärnamäele lahedalt ära.Meedias ühtevalu hooldekodu- ja terviseteemad üleval, kaasteelised,kellega teleri vahendusel koos kasvatud,lahkuvad järjest. Töökaaslane suunati seljavalude tõttu lõpuks hoopis günekoloogile---ja läinud ta poole aasta pärast oligi...Endalgi, nagu ülal kirjeldet,imelik surve sealkuskil...ja sõeluuringki kraes,aga mindud ei saa. Kuidagi,jah,morbiidne on kõikseevärk.Aga veebruar on mu meelest hea ja ilus,kerge hingata,puhas ja karge.
Mulle on jäänud kuidagi mulje, et kui pole aega viivitada, siis arstid ei viivita. Toimetatakse kohe ja mu arust isegi üllatavalt kähku, lausa päevadega. Seega, ma päriselt usun, et sul läheb kõik hästi.
mina pole ka kaua kontrollis käinud ja aualt öeldes ega pole mõelnudki sinna veel minna.Tuleb, mis tuleb.Kaebusi ka pole, aga iial ei või teada.Sulle soovin hingerahu, sest ajalugu näitab, et alati mõtleme ja reageerime üle, aga mina ise olen täpselt samasugune.
Hauaplatsi koha pealt on minul omad kiiksud. Vanematel on Läänemaal olemas ja ämm on Pärnamäel, aga ise ma ei tahakski kuskile platsile minna. Olen seda oma lastele ka rääkinud. Mu eluarmastusel- laste isal on küll kindel koht, aga seda teavad ainult kõige lähedasemad. Minu arvamus on, et surnul pole pärast surma sellest, kus ta on enam sooja ega külma. Kõige tähtsam on mida tunnevad siiajääjad oma südames ja see on õige.
Minu teine elus tähtis mees puhkab ilusas kohas, kus me tihti käisime ja mis oli meie lemmikkoht.Oma südames tunnen, et ma olen teinud õige otsuse ja mu hing on rahul.
Hoian pöidlaid!
Hea, et kohe perearstile ka saad. Loodan väga, et valehäire. Mul diagnoositi ca 30 aastat tagasi ajukasvaja. Üks üle eesti väga lugupeetud ja tark arst pani diagnoosi. Olime perega ikka üsna ehmatanud. Õnneks olid juba ka asjalikud kompuutrid sel ajal ja selgus, et mida polnud, seda polnud.
Soovin sulle tervist ja hingerahu!
Ma arvan, et mul on vedanud, antud asjaoludel. Kui ma esimest korda tundsin kahtlast valu alakõhus, läksin digiregistratuurist günekoloogi aega otsima. Arvestades seda, et järjekorad on umbes kuu ja siis pead ka tasulise vastuvõtuga leppima, oli mulle suur üllatus, et pakuti aega homseks, haigekassa rahastusega. Ilmselt keegi oli oma aja tühistanud. Muidugi võtsin selle, kuigi arst oli vene nimega. Lootes, et ta oma erialal on ikkagi spetsialist ja suudab diagnoosida mu olukorra. Vähemalt suunas ta mu edastele uuringutele.
Oma perearsti aja olin pannud varem, seoses oma varba põletikuga. Nüüd oli hea võimalus ka kurta oma günekoloogilise mure üle. Ja ma ei suuda olla piisavalt tänulik, kuidas ta minu murega kaasa läks ja seletas lahti selle, mida günekoloog avastas. Lisaks lohutas mind, et ma ülearu ei muretseks. Ja varba suhtes pakkus ta välja uue ravivõimaluse, enne kirurgilist sekkumist.
Mul on selle perearstiga ikka hullult vedanud.
Kardame hullemat, aga loodame paremat.
Mul olid põmst kogu elu alakõhus igasugused valud, paar aastat tagasi raiskasin lisanduvate hädade tõttu omajagu aega ja raha sellele, et koguni Tartu Ylikooli Kliinikumi gynekoloogi nõu järgi proovida hormoonspiraaliga ...teraviljatalumatust ravida. Pärast tulutut perearsti ja naistearstide kylastust, aga valgustuslikku
alakõhu UH tegin kogu oma senise elu tähelepanekute põhjal järeldusi ja jätsin päevapealt gluteeni sisaldavad toidud ja -ained maha. Positiivsed muutused olid ikka päris suured ja yllatavad - erinevad tursed, põletikud ja valud andsid järgi, kehakaal langes pooleteise aastaga suurusjärgus 20 kilo. Perearst loomulikult ei leidnud ega näinud midagi, ainult imestas. Kuna aga pikk valesti elatud elu on selja taga, siis päris terveks ma enam ei saa, aga vähemalt lykkuvad mõned ebameeldivused kaugemasse tulevikku. Tähelepanelik ja järeldamisvõimeline arst on haruldane ja sa ei tea iial, kelle-mille otsa satud. Soovin Sulle tarku arste ja kergeid diagnoose.
Postita kommentaar