Kaotatud ja leitud

 Mõni aeg tagasi kurtsin Kaamose juures oma hajameelsuse üle. Et kuidas mul on kaduma läinud telefoni ümbris, mida enam kuidagi leida ei õnnestu. Otsisin seda 3 päeva, käisin korduvalt läbi kõikvõimalikud kohad, kus ma telefoni olin viimati kasutanud. Vaatasin kõigi mööbliesemete alla, pika joonlauaga sai sealt tubli portsu tolmurulle välja kistud. Leidsin küll ühe soki, aga sellest polnudki ma puudust tundnud. Vaatasin läbi kõik salhtlid, kapid ja diivani aluse voodiriiete kasti. Et ehk kuidagi libises diivanilt kahe padja vahelt sinna. Olin sel ajal ka pesurestilt pesu kappi pannud ja täitsa võimalik, et sattus koos pesu hunnikuga sinna. Lõpuks tõmbasin kapi riiulid tühjaks ja ladusin kõik riided korralikult tagasi. See oli muidugi väga hea, sain suve- ja talveriided eraldi sorteeritud ja leidsin nii mõnegi riideeseme, mille olin unustatud. Ja muidugi sorisin nii prügikastis, vaatasin külmkappi ja panipaika. Mida ei leidnud, oli seesama telefonikate. Lõpuks andsin alla. Oletasin, et ehk õues lehti riisudes võtsin telefoni katte seest välja, jätsin terrassilaua peale ja ilmselt unustasin selle sinna, kust tuul ta minema viis. Kavatsesin just minna ja uue samasuguse asemele osta. See on nimelt laste pinal, mis on väga sobivas mõõdus mu telefoni jaoks ja kuhu ma lisasin paela, et seda saaks kaela riputada. Samas on see pehmendanud mu telefoni mahakukkumisi, niiet ekraan pole katki läinud.

Aga enne, kui ma seda teha jõudsin, leidsin kadunud asja üles. Küll mul oli hea meel! Mitte rahalise võidu üle, vaid sellepärast, et müstiline kadumine sai lahenduse. Ja et mu hajameelsusel on siiski piirid, ehk asi oli üsna loogilises kohas. Et siis kus või miks ma seda pingelise otsimise käigus varem ei leidnud? Kohe seletan.

Sel kolmandamal otsimise päeval istusin oma voodi peal ja panin käest ühe teise asja, mida ma veidi hiljem enam ei leidnud. Sain enda peale vihaseks, et kuidas ma niimoodi jälle asju käest panen ega leia enam. Kuna see oli juhtunud loetud minutid tagasi, siis oli selge, et see ei saa olla kadunud kuhugi kaugele. Tõmbasin voodi seinast eemale ja.... seal ta oli. Mitte see, mida ma otsisin, vaid telefoniümbris. Ta oli tihedalt vastu seina püstises asendis, niiet kui ma varem voodi alla vaatasin, siis sulas ta seinaga ühte ja ma ei näinud seda. Selle värskelt kadunud asja leidsin teki alt. Kuidas see sinna sai, täpselt ei tea, ilmselt kohendasin vahepeal tekki. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Te ei kujuta ette, kuidas mind ärritas, et asjad saavad nii müstiliselt kaduda.

Lahendusi tuli teisigi. Eile sain oma covidivaktsiini kätte, õppisin parkimismaja teekonnad selgeks, et  teinekord see mind enam hulluks ei ajaks.

Lisaks sain kaelast ära ühe ürituse, kuhu ma minna ei tahtnud. Aga kuhu minemata jätta oleks ebaviisakas. Kui me eksiga lahutasime, siis jagunesid sõbrad üsna kenasti, mulle jäid mu sõbrannad ja talle tema sõbrad oma naistega. Kuigi olime varem perekonniti nendega mõlemad suhelnud, aga hiljem jäin mina sellest ringist välja. Üks peresõprade paar aga oli selline, et naine oli minu ülikooliaegne sõbranna ja mees mehe klassikaaslane ja hea sõber. Novot, ja nüüd oli tulemas nende mõlema ühine juubelipidu. Neil on sünnipäevad lähestikku ja nad on juubeleid alati koos pidanud. 10 aastat tagasi olime me eksiga seal koos. Nüüd aga, kui sõbranna mulle helistas ja sünnipäevast rääkis, oli ta veidi murelik. Et kuidas meid kutsuda, kas mahume ühte ruumi ära. Rahustasin teda, et me ju laste sünnipäevadel oleme varemgi koos olnud ja kui ta oma elukaaslast kaasa ei võta, siis pole probleemi. Ja vaevalt, et see naine tahab tulla seltskonda, kus ta kedagi ei tunne ja kus on minu ehk eksnaise minevikust pärit sõbrannad koos.

Hiljem hakkasin mõtlema, et ma ikka ei taha seda pidu koos eksiga. See on siiski midagi muud kui perepeod. Kõik need vanad mälestused kerkivad üles ja ma ei tunne ennast ei vabalt ega rõõmsalt. Nii minul kui ka teistel on pisu ebamugav meiega suhelda, eriti sünnipäevalastel. Otsustasin, et mina ei lähegi sinna peole, seda enam, et pikk sõit Tartusse ja võõras kohas ööbimine on mulle väga väsitavad. Ja eile sain eksiga telefonikõne käigus ka seda teemat puudutatud. Küsisin, et kas ta läheb peole üksi või elukaaslasega. Tema küsis vastu, et kas mina lähen. Et sel juhul, kui mina lähen, tema ei lähe. Väga hea! Sain rõõmsalt teatada, et mina ei lähe nagunii, niiet tema saab vabalt valida, kas üksi või kaksi minna. Seda enam, et mees on talle palju lähem sõber, kui naine minule. Pealegi mina saan nendega nagunii kokku 3 nädalat varem teise sõbranna juubelil. Selle peale teatas eks, et ta võtab ikka oma elukaaslase kaasa, kuna sõber oli seda ka tungivalt soovinud. Pean tunnistama, et see tegi mulle natuke haiget küll, aga teisest küljest andis mulle suurepärase põhjuse mitte minna. Eks siis teised sõbrannad vaadaku ise, kuidas nad selle paariga suhtlevad või ei suhtle. Ja mina saan nende käest täpselt teada, kuidas see uus suhe siis neile tundub.