Tallinn-Amsterdam-Montreal

 

Ärasaatmine lennujaamas. Mina ei suutnud sinna minna, oleksin ainult nutnud, kui mu kallis lapselaps nii kaugele ära sõidab. Parem mitte ta tuju rikkuda, soovisin jaaniõhtul talle kõike head ja jätsin hüvasti. Millal teda uuesti näeb, ei tea. Põhimõtteliselt ei tohiks ta esialgu seal korraga kauem olla kui 180 päeva aastas, ja siis peaks tulema vahepeal koju. 

Need viimased päevad olin murest lausa haige. Kuidas ta Amsterdamis ümberistumisega hakkama saab ja mis kõik võib juhtuda. Oligi üks keeruline hetk, kui miskipärast Kanada lennu boarding passi ei suudetud välja trükkida. Lõpuks kuidagi ikka asi lahenes. Praegustel andmetel peaks tüdruk juba kohal olema ja jääb loota, et uus elu on selline, mida ta loodab.

Täna öösel sain enam-vähem normaalselt magada. Jalg muidugi valutas ja ajas mind 3 korda üles öö jooksul. Määrisin pealt ja võtsin rohtu sisse, nii õnnestus edasi magada.

Kuigi täna on mu sõbra juubel, aga sinna ma minna ei jaksa. Kui on võõraid inimesi, siis tahaksin särada ja suhelda, aga sellise sandina, nagu ma praegu olen, kõndides karkudega, ei tule sellest midagi välja. Kuna pidu toimub linnast väljas, peaksin autoga minema, mis tähendab, et alkot ei saa ka abiks võtta.

See suvi tuleb lihtsalt üle elada. Otsustasin, et üks ümberehitus tuleb enne oppi ära teha. Mul on vannitoas vann, kuhu pean üle ääre sisse ronima, et dushi all käia. Juba praegu on see mulle raske, mis siis veel pärast oppi saab. Ootan nüüd, millal remondimees oma tööjärjega minuni jõuab, et vanni asemele dushinurk ehitada. Vann on plekist, ja sel on ülevalpool mingid plastikust ääred, mida saab ette tõmmata. Loodan, et nende väljavedamine pole väga suur probleem. Vaatasin, et vanni all on nii põrandal kui seinas plaadid olemas. Midagi peab kindlasti lõhkuma, aga ehk saab kuidagi nii, et osa vanadest plaatidest saaab alles jätta. Kui see tehtud saab, siis olen valmis oma saatusele vastu minema.