Hüvasti, suvi!

 Kuigi ma olen selle suve kuumuse ja põua üle üksjagu virisenud, aga reedel ütlesin endale: selle nädalavahetuse kuuma ilma üle ole õnnelik ja rahul. Sest see on selle suve viimane troopika.

Ega see väga lihtne polnud, see õnnelik olemine. Laupäeval oli plaanis kolmas laar õunamoosi keeta, aga enne seda tuli ju need õunad ära lõikuda. Ja kuigi selle suve valge klaari õunasaak oli tohutu, siis olid need viljad väikesed ja ussitanud. Niiet puhastamise tulemus oli 1/3 moosimaterjali ja 2/3 jäätmeid. Reedel suutsin toota 1,5 kg puhast materjali. Siis lõikasin sõrme ja andsin endale aru, et kui see juhtub (jälle!), siis oled sa surmani tüdinenud sellest tööst, muutunud hooletuks ja on aeg lõpetada.

Laupäeva hommikul mõtlesin kohe varakult jätkata, aga kuidagi läks nii, et see jäi venima. Ja kui ma vaatasin, millal on elekter soodne, ehk kell 15-16, siis polnud mul selleks ajaks õunad lõigutud. Mis parata, jäin jälle kallima elektri piirkonda oma moosikeetmisega. Aga no võin endale tunnustavalt õlale patsutada, õunamoosi on keedetud kokku üle 10 liitri. Ja see moos on mu  tütre pere lemmik. Eelmisel aastal oli õunu vähe, niiet sel aastal tuli anda endast maksimum.

Pühapäeval oli meie alevikus kohvikute päev. Ärgitasin tütre peret ka sellest osa saama. "Ei viitsi või pole aega", tuli vastuseks. Mu elukaaslane ei saanud tervisemurede tõttu samuti tulla, siis jäin üsna kurvaks. Akna alt vooris mööda  hulgim õnnelikke peresid lastega, kes kohvikutes mõnusalt aega kavatsesid veeta. Mina aga olin NII ÜKSI...

Siis saatsin tütre perele sõnumi: "Istuge rataste peale ja sõitke kohale. Tähistame selle suve viimast sooja päeva! Mul on Cooler ja õlu juba külmas ootamas"

Ja siis nad tulidki. Kõigepealt väiksem lapselaps oma sõbrannaga, ja varsti ka tütar mehega ja suurem lapselaps. Võeti oma sööki kaasa ja minul olid värskelt soolatud kurgid ja keedetud aedoad juurde pakkuda. Istusime mõnusalt varjus, niiet kuumus liiga ei teinud. Kohvikust, mis minu tänaval lahkelt oma teeneid pakkus, käisin küpsetisi ostmas küll mina üksi, sest teistel polnud isu. Aga no minu jaoks oli see vapustav, kuidas noorte naiste seltskond pakkus nii suurt valikut häid küpsetisi, mida ei poest ega kohvikust naljalt ei leia. Seda imestasin juba eelmisel aastal, kuidas nad ometi jaksavad. Ostsin 2 soolast ja kaks magusat asja, kokku 4 eurot. No see oli ilmselt sulgemiseelne hind, aga ikkagi super. Ja maitsvad olid need asjad ka.

No ja nii saimegi selle suve viimase sooja päeva mõnusalt ära veedetud. Edasi läheb väidetavalt temperatuur juba langustrendi ja hakkame soojust isegi taga nutma. Aga ehk tuleb ka veel vananaistesuve.

Raatsisin vaasi võtta ka ühe oma lemmiku- päevalille. Kuigi põua tõttu on nad viletsamad kui muidu, aga emotsiooni sain kätte.

Hüvasti suvi! Kohtumiseni järgmisel aastal...

Ah et miks

 ... mina jahedal õhtul terrassil istudes külma jooki limpsin. Alkohoolset, nagu arvata võisite, sest vee või mahla joomine eriti aega ei võta. Lendav Konn ütles, et tema joob naudingu pärast. No eks minagi, sest kui ei pakuks mõnu, siis ju ei jooks.

Aga küsimus on ikkagi selles, mis selle soovi käivitab. Mõnikord on ennast vaja lohutada, kui miskit päeva jooksul kehvasti on läinud. Või siis maha rahuneda, kui miski on ärritanud, või siis premeerimiseks, kui olen tubli olnud ja midagi ära teinud. Näiteks elamist koristanud, umbrohuga võidelnud või muru niitnud. Samas võib põhjuseks olla ka igavus või üksindus.

Aga missugusel põhjusel ma eile ekstra poodi läksin, et endale Mojitot ja Coolerit tuua, ei oska päris täpselt määratleda. Nimelt olin ma ühest küljest väga nördinud iseenda hajameelsuse peale. Kaotasin oma koduvõtmed ära, kusjuures mäletasin täpselt, et panin nad toidukoti välimisse taskusse, kui tütre perele süüa viima sõitsin. Koju jõudes aga võtmeid seal polnud. Otsisin igalt poolt, autost, maja ümbert, küsisin tütre käest, ega ma seal kuhugi laua peale neid ei poetanud. Ei olnud ma unustanud neid ukse ette ega pannud käest näiteks prügikasti peale. Haihtunud. Ütlesin siis tütrele, et ega muud üle ei jää, kui võtan tema käest võtme.

Hakkasingi uuesti nende poole sõitma, kui otsustasin kontrollida veel viimast võimalust, mis muidugi tundus lootusetu. Nimelt oli mul autos söögikoti kõrval ka teine kott, kus olid puhtad pakendid, mida ma viisin kogumiskonteinerisse. Et mis siis, kui hajameelsusest pistsin võtmed söögikoti asemel pakendikotti, mis sai koduteel tühjendatud. Avasin konteineri kaane, kuhu olin kallanud oma koti sisu. Ja uss-ku-matu, seal need võtmed tõesti olidki. Pakendite peal, mitte kukkunud konteineri põhja. 

No see oli muidugi suur rõõm, aga samas ka suur ehmatus. Kuidas ma ometi võin nii hajameelne olla? Ei, ma pole veel täheldanud dementsuse ilminguid, aga võtmete kaotamine pole mitte esmakordne. Ükskord otsisin autovõtmeid. Neid polnud samuti mitte kusagil, ei tavalises kohas, kus neid hoian, ei käekotis, ei jopede taskus ega laua peal. Otsisin läbi  muru ja auto ümbruse, vaatasin ka prügikasti, panipaika, kuhu ma asju paigutades mõnikord võtme riiuli peale poetan.  Ei olnud kusagil. Ometi olid ju võtmed olemas, kui koju  sõitsin ja auto lukku panin. Lõpuks leidsin nad üles. Hakkasin meenutama kõiki oma liikumisi, ka öösel, kui uni ära oli läinud. Ja siis meenus, et tegin endale võileiva kusagil kella 6 paiku, et uuesti magama jääda. Ja kuna tavaliselt on meil sel ajal ka ajaleht postkastis, läksin tõin selle ära. Aga kuna olin öösärgis, siis võtsin peale pikema talvise poolmantli. Ja midagi oli mul ka autost vaja võtta, niiet olin võtmed pannud selle jope taskusse. Suvel ma seda paksu mantlit muidu ei kasuta.

On juhtunud ka seda, et olen autovõtmed ööseks jätnud süütelukku või uksevõtmed väljapoole lukusüdamikku. Siiani on õnneks läinud, pole kodu tühjaks varastatud ega autot ärandatud.

No mis siit järeldada? Võta ennast kokku, eideke! Võtmed, telefon, rahakott ja pangakaardid kontrolli alati üle ja pane nad ainult kindlasse kohta. Võtmed soovitas tütar lausa paelaga kaela panna, kui ilma käekotita kusagil käin. Telefon mul juba on kotikesega kaelas, tuleb siis ka võtmed sama paela otsa riputada.

Ei tea, kas see aitab, aga püüan ennast parandada.

Kokkuhoid

 Praegused elektrihinnad ajavad närvi mustaks. Mul on Eesti Energia börsipakett ja kui sealseid tunnihindu vaatasin, hakkasin paaniliselt kokkuhoiu võimalusi otsima. Ei raatsinud enam konditsioneeri sisse lülitada, proovisin vähem sööki vaaritada, eriti ahjus midagi teha. Tõmbasin igaks juhuks seinast välja  kõik ootereziimis olevad kodumasinad, nagu  raadiod, telekad, isegi digiboksi. Räägiti, et need võtavad ka elektrit. Aga karta on, et sellest palju tolku polnud.

Ühe abinõuna otsustasin väliköögi sisse seada. Nn. kriisipaketi raames sai ostetud gaasipliit. Ühendasime selle gaasigrilli ballooniga ja tegin esimese katsetuse ära. Päris kiiresti läks vesi keema. Riis kippus küll kergemini põhja kõrbema, kui keraamilise pliidi peal. Ja kartuleid praadides tahtis pann pliidi pealt maha libiseda.

Aga noh, vähemalt oli lõbus. Muidugi ei arva ma, et see on lahendus, sest gaas on samamoodi kallis. Mõtlesin seni vastu pidada, kui see "isamaaline" elektripakett tuleb. Aga sinna on veel terve kuu aega ja kes teab, mismoodi seegi olema saab.

Hakkasin siis vaatama, mis hinnaga fikseeritud elektripaketid on. Kui kevadel oma üürikorteris hinna fikseerisin, sain 3-ks aastaks päev 16, ja öö 13 senti (km-ta) kwh eest. Kavatsesin kodus elektrihinna fikseerida suvel, et siis on ehk odavam pakkumine. Võta näpust, hinnad rallisid hoopis üles ja tundus, et midagi polegi teha, kui ära kannatada. 60-kuu pikkuseks perioodiks pakuti küll paremat hinda, aga ikkagi oli see kõrgem kui mu kevadine pakett. Ja ennetähtaegse katkestamise eest olid suured trahvid. Selle peale ma minna ei tahtnud.

Küsisin pakkumist ka Alexelalt, nii elektri kui gaasi jaoks. Elektri osas oli Eesti Energia hind parem, aga gaas tundus isegi veidi soodsam olevat, kui mu senise gaasifirma, Energate oma. Mõtlen veel ja võrdlen ka eelmiste perioodide hindu.

Aga kuna ma ei suuda elektri praeguseid 50 või 60-sendiseid kwh hindu septembri jooksul ära kannatada, valisin Eesti Energia 3-aastase paketi "Kindel", mis hakkab kehtima 1.septembrist. Seda saab 1 kuu etteteatamisega lõpetada ehk siis üle minna elektri universaalteenuse peale, mis nüüd valitsuses ära otsustati. Minu paketis on kwh hind käibemaksuga 32,8 2 senti (ehk 27,35 km-ta) ja sellega võin ühe kuu elada küll. Eks siis oktoobris vaatan, palju see riiklik elekter odavam on. Igatahes väideti, et kes tuleb ära leppetrahviga paketi pealt, see samuti trahvi maksma ei pea. Tore uudis, aga oma praegust paketti enam ümber tegema ei hakka. 

Kõrbekuumus

 Mitmes kuumalaine meil sel suvel on? Kolmas või isegi neljas?  Meie kandis on juuli-augusti jooksul sadanud vist kokku 3 korda ja viimane neist oli väga väike sadu. Nüüdseks  on põud ja kõrbekuumus kestnud juba ligi kaks nädalat. Jah, ma kastan oma taimekesi, üle kahe päeva voolikust ja korralikult, teistel päevadel kastekannuga kõige janusematele. Aga täna on mu aed eriti longus ja kõrbenud. 

Hortensial, mis on juba vana põõsas ja kasvab varjus, pole kunagi nii viletsad õied olnud.

Tavaliselt augustis olid ta õied juba kenasti roosaks värvunud. Sel aastal aga  lähevad pruuniks ja kuivavad ehk üldse ära.

Mida siis selliste ilmadega üldse on võimalik ette võtta? Jätsin täna ööseks vargaid kartmata alumise korruse aknad lahti ja hommikul oli temperatuur köögis veel talutav. Olin tütrele öelnud, et võimalik,et ma süüa neile ei tee, sest palavus ja ülikõrge elektri hind. Aga hommiku ootsustasin siiski ära teha selle suvikõrvitsavormi, mida olin neile ammu lubanud. Nojah, see söök vajas ahjus küpsetamist, kahe panni peal komponentide valmistamist ja lõpuks veel potiga juustukastme tegemist. Kui selle kõigega valmis sain, oli köök tulipalav, ja ma ise nõretasin higist. Käisin dushi all ja panin ujumisriided selga, et tütre juurest kohe järve äärde sõita.

Ujuda oli mõnus ja märja trikooga kannatas isegi veidi päikest võtta. No peab ju D-vitamiini tootma. Aga ülejäänud päevaga ei oska ma küll midagi ette võtta. Ei toas ega õues ole võimalik midagi teha. Oleks vaja koristada,  õunamoosi keeta, triikida, aga ei jaksa. Seega tegin südame kõvaks, ei vaatanud elektribörsi hinda, vaid lülitasin magamistoas konditsioneeri sisse ja vaatasin telekat. Kui see ära tüütas, tulin arvutisse, et oma ving ja hala kirja panna. Edasi hakkan õhtut ootama, et taimekesi kasta ja siis veidi jahedamas õhus midagi toimetada. Või siis hoopis külma õlut juua. Paraku praegu, kell 18 ajal on endiselt kuum, õues üle 30, toas veidi jahedam. Tuleb püsida toas ja akent mitte lahti teha.

Kuidas teie  seda kuumust talute?

Viimati andis ilmateade lootust, et pühapäeval tuleb vihma ja temperatuur langeb. Lootus sureb viimasena. Aga missugused taimed mu aias enne seda surevad, saab näha järgmisel kevadel.

Minu ülevaatus

 No eelkõige on jutt ajendatud mu auto ülevaatusest.

Mul on enda arust täiesti tutikas auto, alles ma ta ostsin, aastal 2016. Ja meie armas Kevin ehk koer-pereliige saabus samal aastal.

No muidugi annan ma endale aru, et tibake aega on edasi läinud, Kevin pole enam kutsikas ja minu autol on ka vaja ülevaatust teha. Esimene kord oli see aastal 2020 ja selle tegi koos hooldusega vastava margi hooldufirma. Seega mul endal sellest erilisi mälestusi pole. Ise hooldasid-kontrollisid ja ise ka kinnitasid, et kõik on OK.

Jah, ma teadsin, et millalgi tuleb nüüd juba varem kui 4 aasta pärast uuesti ülevaatusele minna. Aga noh, uus auto ikkagi ja nagu kuulda oli, Maanteeamet saadab teate, kui see aeg käes on. Teadet polnud tulnud ja arvasin, et sel aastal pole veel probleemi.

Sel nädalavahetusel oli plaan minna oma sõbrantsidega iga-aastasele üksteise ülevaatusele. Kui ma hakkasin ennast selle  suurürituse jaoks üles lööma, ehk valisin ehteid, mida endale  külge riputada, siis vaatasin ka samas karbis olevat auto registreerimistunnistust. Ja "missa-kostad-kussa-pistad", auto ülevaatus oleks pidanud aset leidma juba kevadel. Kallil laupäevasel päeval polnud teha enam muud, kui loota, et mind ei kontrollita ka seekordse sõidu ajal, nagu viimase 5 kuu jooksul ja ma ei saa trahvi.  Nii ka läks.

Aga täna panin enda autokesele kohe ülevaatuse aja kirja. Vaatasin huviga, mis nad mu autoga seal kõik tegid. Kuigi mul on "uus ja vähesõitnud" auto, olin ikkagi mures. Sest see oli mu iseseisva autoomaniku esimene ülevaatus. Varem oli sellega tegelenud mu mees.

Ülevaatus lõppes õnnelikult ja mulle öeldi, et kõik on korras.

Korras oli ka mu isikliku ülevaatusega sõbrannade poolt. Ma nagu ei tahtnudki minna, sest olen juurde võtnud jms. Aga selgus, polnud nemadki paremini ajaproovile vastu pannud. Leppisime kokku, et ei hakka mõõtma-kaaluma, kes kõige paksem on.  Esiplaanil olev tütarlaps paistab ikkka kõige suurem :)

Aga muidu, täitsa kobedad mutid, kas pole?

Kõik, mida sa kardad...

 ...saab su kätte nagunii. Sellepärast ma ei taha "hüpata vette tundmatus kohas" ehk minna puhkama sinna, kus varem pole käinud. Aga nagu taiplik lugeja juba aru sai, tuleb elus ikka kuhugi minna esmakordselt. Nii ka sel suvel, kui otsustasime Narva-Jõesuus puhata. Ma polnud kunagi seal kandis käinud ja Virumaa kõige kaugem punkt minu jaoks oli olnud Rakvere.

No mida ma siis kartsin? Eks ikka seda, kas ma oskan õigesse kohta kohale jõuda, kus parkida saab ja kuidas üldse seal olud on. Jah, mul on TOM-TOM , ja lõpuks ka telefonis Google Maps, aga ikkagi. TOM on mind ikka mitu korda sundinud mingit nõmedat kõrvalteed pidi sõitma ja ükskord juhatas meid Tallinna vangla juures täitsa võssa, kui tahtsime Maardusse saada. Ju sinna kunagi oli planeeritud tee ehitada, mis gepsu mällu oli sisestatud. Seda, mis trikke TOM mulle seekord mängis, ei osanud arvatagi.

Minu kodunt juhatas ta meid täitsa kenasti Peterburi maanteele ja seal polnud rohkem vajagi, muudkui uha kena neljarealist teed mööda 110-ga. Kehvemaks läks lugu siis, kui maantee taas kahesuunaliseks muutus. Nimelt oli sinna väga palju pandud 70 märke, täiesti arusaamatul põhjusel, ei paistnud suuremat asulat ega ristmikku olevat. Mis kõige hullem, piirangut lõpetavat märki või 90-km märki ka mitte. Ka polnud mingit ristmikku, kustsaadik piirkiirus kehtivuse kaotaks. Mingi rohtunud külatee nagu seda mõõtu välja ei andnud. Vat siin oleks TOM mind aitama pidanud, aga tema ei näidanud üldse mingit numbrit. Ja siis tekkis meie ette autodejoru, kes ilmselt oli samamoodi segaduses ja nii me siis venisime 70-80 ga. Lõpuks ometi jõudsime kohta, kus viit näitas vasaskule, et Narva-Jõesuu 10 km. Aga TOM vaikis ega rääkinud mulle vasakpöördest midagi. Kartsin, et see pole õige teeots, aga elus Tom, kes mu kõrval istus, ütles, et ilmselt siit ikka tuleks ära pöörata jah. Tema on varem ka sealkandis käinud, kuigi ammu.

Nii me siis pöörasimegi ja lootsime, et lõpuks linna alguse märgi juures hakkab TOM meid jälle juhatama, aga ei midagi. Lõpuks jõudsime nagu kesklinna moodi kohta, kust tee hargnes kaheks, aga TOM vaikis endiselt. Roollis olles ei saa ju telefoni ka näppida, aga parkida polnud kuhugi, sest poe parklas käis mingi laat. Lõpuks leidsin tanklas koha, kus peatuda ja otsida üles meie SPA aadress, mille küll TOM-le teada andsime, aga tema meiega enam ei rääkinud. Etteruttavalt sain lõpuks aru, et kui tema rohelise taustal punase teekonna näitamise pilt tuhmus, siis ta vajuski mingisse unelaadsesse seisundisse ega andnud enam juhiseid. Siis tuli teda raputada või uuesti marsruuti korrata. Aga tollel hetkel ma seda veel ei teadnud ja kunagi varem polnud ta sellist nalja teinud.

Läksin siis küsima, et kuhupoole meie SPA jääb. Politseinik eesti keelt ei rääkinud, aga see selleks, sain ka vene keeles hakkama. Nagu ka edaspidi selles väikses vene linnakeses. Vähemalt suuna näitas ta kätte, kuhupoole minna. Selle ajaga oli elus Tom oma telefonis ka meie asukoha tuvastanud ja leidnud, mis tänava kaudu meie SPA poole sõita.

Kohale me jõudsime ja parkimiskoha leidsime, kuigi see polnud suur 100-kohaline parkla, nagu SPA kodulehel öeldi, ja kus parkimise eest maksma oleks pidanud. Pigem mingi 20-30 auto jagu, aga maksma oleks pidanud ka siin. Läksime siis vastuvõttu täpsustama, kas oleme õiges parklas ja õige hotelli ees, sest umbes samanimelisi Narva-Jõesuu SPA-sid oli ju mitmeid. Koht oli õige, aga parkla vale. Parkisime siis teise kohta hotelli kõrvale, ja selgus, et külastajatele oli see tasuta. Tore! Lõpuks ometi saime asjad kaasa võtta ja ennast sisse registreerima hakata. Kuigi teenindajad üritasid eesti keelt purssida, aga eriti hästi see neil ei õnnestunud. Läksime siis vene keelele üle, et saada õiget infi, kus ja mis kell söömised, basseiniajad ja protseduurid toimuvad. Üllatus-üllatus, järgmine päev oli basseini puhastamise päev, ja rahvast lubati lustima alles kell 15-st alates. Oleks me seda teadnud varem, oleksime tulnud päev hiljem, et saaks aega paremini ära kasutada. Aga mis seal ikka, hommikupoolikuks olid meile paketis sisalduvad protseduurid kellaajaliselt juba paika pandud, neid nagunii muuta poleks saanud.

Tuppa jõudes oli meeldiv üllatus, et toas oli külmkapp. Saime oma autokülmikust joogid sinna ümber paigutada. Ringi vaadates aga ei meeldinud see koht meile absoluutselt. Polnud rõdu, kus mõnusalt oma külma õlut nautida ja toas oli ainult üks tool. Teine elanik pidi istuma voodil, mis pole üldse mõnus. Jõime oma õlle ikkagi ära, panime ujumisriided ja hommikumantli selga ja otsustasime ennast välibasseinis jahutada. Registratuurist möödudes tuli mulle mõte, et äkki küsiks, kas tuba ümber vahetada ei saaks rõduga toa vastu. Küsija suu peale ei lööda ja maksame kasvõi juurde, kui vaja. Selles riidekapi-suuruses toas ilma rõduta tundus olemine masendav. Selgus, et ülemuse käest küsima minnes meile antigi võimalus vahetada. Öeldi, et suure kaheinimese voodi asemel on kaks eraldi voodit. No see pole küll mingi probleem! Vaade rõdult oli ilus.

Muidugi olime me asjad juba lahti pakkinud, tuli need taas kokku panna ja teise tuppa vedada. Lisaks vahetada hommikumantlid uuest toast vanasse, sest olime ju neid juba kasutanud. Kuigi see võttis üksjagu aega, aga asi oli seda väärt. Õhtused rõdul istumised, külma jooki juues, on õige puhkuse juures väga oluline. Ja kuna minu jalg pikki jalutuskäike ette võtta ei lubanud, siis oli meeldiv üllatus, et meri asus vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kuigi ilm oli veidi pilvine, käisid vapramad ikka korra vees kä ära.

Hiljem juba koju jõudnuna selgus, et kolimise käigus kadus kaaslase kell. Õigemini, ta oli selle jõudnud öökapi sahtlisse panna ega märganud välja kolides sinna vaadata. Kusjuures selle kella sai ta ikkagi kätte, sõites bussiga uuesti Narva-Jõesuusse. Ma oleks küll kulleriga saata lasknud, kui kallis see ikka oleks tulnud. Aga eks ta ise tea, ja nagu öeldakse, loll pea on kerele nuhtluseks :)

Nii me siis puhkasime ja spaatasime kaks päeva selles väikeses vene linnas. Eesti keelt kuulis väga harva, ka enamus külastajaid oli venelased. Hakkasin selle valguses mõtlema kogu Ida-Virumaa peale. Et kuidas meie sinisilmsed poliitikud kujutavad ette seal nii kibekähku eestikeelsele haridusele üleminekut? Jah, suund on õige, aga see võtab ikka palju rohkem aega, sest seal on eesti keelt oskavaid õpetajaid (õigemini kakskeelseid) raske leida. Nagu kuulda on, isegi eesti koolis napib eesti keele õpetajaid. 

Tagasiteel tahtsime Sillamäelt läbi sõita, et seda paljukiidetud promenaadi näha. Promenaad oli tõesti ilus, aga oma tavapärase hirmu parkimise osas sain taas läbi elada. Ranna piirkonnas polnud ühtegi parklat ja kitsastel tänaval oli kõigil peatumise keelu märk. Pea-aegu oleksin loobunud, aga siis nägin kohaliku veevärgi hoonet, mille kõrval ilmselt töötajate autod parkisid. Panin enda auto ka julmalt vabale kohale ja saime ikka promenaadi ära vaadatud. pildil pole küll promenaad ise, aga kauni haljastusega tänav, mis sinna viis. 

Koju sõites ma juba oskasin TOM-TOMi trikke karta, aga Tallinna sisse sõites saime ikkagi ekselda. Tahtsin koju sõita Jüri ringtee kaudu, aga sinna geps meid ei suunanud. No mulle kohe üldse ei meeldi läbi Lasnamäe ja Sikupilli kaudu sõita. Kõik need lõputud valgusfoorid ja palju ridasid, kui ei tea, millal missugust rida peaks valima. Selles kohas, mida ma arvasin mäletavat vasakpöörde tegemiseks, polnud aga viita, et siit saab Tartu poole. Nii ei riskinud sinna keerata. Aga kui tuli viit, et vasakule pöörates saab Tartusse, siis keerasingi. No see polnud muidugi õige koht ja geps ärkas ja pahandas minuga. Elus Tom teadis, et lõpuks viib see tee meid ikkagi Tallinna ringteele ja sealt me koju saimegi. Kuigi tegime mingi 10-kilomeetrise ringi, võrreldes Sikupilli kaudu sõiduga.

Kokkuvõttes: kõik need masinad ikka inimese vastu ei saa. Elus Tom tegi TOM-TOMile teejuhatamise pika puuga ära.

Kuum

 Täna tuleb järjekordne kuum päev, 30 kraadi või isegi üle selle. Ma olen juba mitu päeva oianud, et ma enam ei talu seda palavust,  aga kus sa pääsed. Eile olin endalegi üllatuseks üpris toimekas. Kõigepealt lõpetasin kuumusest õhkavas kabinetis viimase raamatupidamise aastaaruande ära. Kui see firmajuht dokumendid 26. juunil ära tõi, ütles ta rõõmsalt, et aega ju veel on - 30 juunini. Eks ole.. Arvasin, et selle palavaga ma ei kavatsegi arvuti taga piinelda, aga ikka tegin ära. Kui firmajuhile helistasin, et allkirjastagu aruanne ära ja tulgu dokumentide järele, vastas ta, et on ära sõitnud, puhkama, ega tule enne pühapäeva. Egas midagi, kuhu minulgi kiiret, nagu lehes kirjutati, pooled firmadest polnud tähtajaks aruannet esitanud.

Siis puhkasin ja jõin coolerit ja mojitot. Avastasin need joogid sel suvel, varem eelistasin kuuma ilmaga  külma õlut. Vist hakkab ka minust õige naine saama, kes joob naistele mõeldud jooke :)

Seejärel läksin aeda kastma, vihma polnud kusagilt loota. Poole töö pealt vaatasin, et murelid on õrnalt punased ja linnud olid ladvad juba puhtaks teinud. Puud sindrid, on nii suureks kasvanud, ja üksi neile võrku peale sikutada pole võimalik. Aga ahnetele lindudele ma neid mureleid ka ei kingi, mingu metsa ja söögu metsamarju, nagu vanasti. Vahepeal kaalusin, et saen teise, suurema mureli maha ja istutan õunapuu asemele.  Aga ikka ei raatsi. Ja palju ma neid õunugi süüa jaksan.

Murdsin pead, kuidas saaks murelid päästa. Homme võib juba hilja olla. Linnuparv suudab puu tühjaks teha ühe päevaga.  Paraku elukaaslane oli tööl, kellega koos saaks selle töö ära teha.  Siis nägin, et naabrimees oli koju tulnud. Läksin siis teda appi paluma. Ta pikk mees, nii saimegi võrgud peale sikutatud ja edasi sidusin altpoolt juba ise katted koomale. Ühe puu peale tõmbasime katteloori, näeb veidi naljakas välja, aga kaitse on tõhus.

Tänaseks otsustasin kõik higistamist nõudvad tegevused ära jätta. Sest mu pea käib juba ringi sellest kuumusest. Lükkasin edasi ka lapsega koos Ceasari salati tegemise, sest homme lubatakse veidi jahedamat ilma. Täna oli juba hommikul köögis 28 ja õues 27 kraadi. Kohvi joominegi pani higi mööda nägu alla voolama, mis siis kokkamisest rääkida. Lapselapsega on niigi kontaktid hapraks jäänud, see on üks vähestest tegevustest, mida ta koos minuga rõõmuga on nõus ette võtma. Tahan seda koosolemist nautida, mitte palavusest minestamise äärel uimerdada .

Niisiis püsin täna enamuse ajast teisel korrusel konditsioneeri all. Äärmisel juhul käin korra ujumas. Aga selle jahutav mõju ei kesta kaua, juba koju jõudes on sama palav kui enne. Rannas ennast küpsetada ei taha ma ammugi.

Ah, mis ma virisen, küll elan üle ka tänase päeva. Sügis tuleb nagunii...