Lootuste luhtumine

 Sellest on juba 3 aastat möödas, kui mu lapselapsed veel Halloweenist vaimustusid, ennast kostümeerisid ja käisid "komm või pommi" tegemas. Teismelised niisuguste piinlike asjadega enam ei tegele, onju.

Vähemalt mu naabruses ikka leidus lapsi, kes ukse taha pommima tulid. Eelmisel aastal käis mitu satsi järjest väikeste vahedega ja hakkasin juba maiustustega koonerdama, et järgmistele ka jaguks. Aga  rohkem neid ei tulnudki.

Valmistusin sel aastal paremini ja kavatsesin anda ikka kamaluga maiustusi igale seltskonnale. Paraku mu lootused luhtusid, seekord ei tulnud üldse mitte kedagi... No mida ma nende maiustustega nüüd peale hakkan? Mu endal peab kommipakk vastu terve kuu ja lõpuks lähevad viimased hallitama. Tütre perele ka ei taha anda, sest neil on selliseid magusahoolikuid, kes silma pilgutamata terve paki nahka võivad panna. Mis pole hea ei tervise ega kaalu mõttes. Hoian neid komme igaks juhuks veel kadri- ja mardisantidele, aga nende tulemise tõenäosus on veel väiksem. Halloweeni kostüümid on lastele põnevamad, neid vanaaegseid mardi-kadrikombeid ei viitsita enam järgida. No mis viljaõnne siin linnaelus soovida või kuidas  külmetavad küüned või valutavad varbad lastele korda lähevad? Mõned aastad tagasi ikka käisid veel lapselaste kunagised sõbrad ukse taga, aga viimasel ajal pole neidki enam näha olnud. Mis mul teha, eks  viin kommid oma ukrainlaste perele, loodan, et neile maitsevad.

Teine luhtunud lootus oli raamatute vallas. Tellisin raamatukogust kaks raamatut, mis tutvustuses kõlasid paljulubavalt. "Paberlossi", olen juba läbi lugenud,  teist, "Vaikne ookean" alustasin.  Kui esimene osutus  pettumuseks, siis on kuri kahtlus, et teisega läheb samamoodi. Mõlematel on üsna sarnane ülesehitus ja sisu. Segiläbi on mineviku ja oleviku sündmused, mitme põlvkonna naiste armulood ja kiivakiskuvad abielud. Ausalt, mul oli raskusi eraldada, kellest parasjagu jutt on, kas emast, vanaemast või peategelasest, tema naabri või isa elukaaslastest. Selget karakterit silme ette ei tule ja kogu lugu koosneb sellest, mis JUHTUB nende naistega. Ja juhtub üsna seesama. oli mingi noorepõlve armastus, kes ära kadus, siis peategelane kohtas kedagi teist ja abiellus. Ja siis ilmus armsam jälle välja...  Jah, kunagi erutas mind ennastki see vana armastuse teema, mis lõikus abieluga, aga praegu tundub see kõik... kuidagi mõttetu.

Ah et missugust raamatut ma tahaks lugeda? Raske öelda, äkki keegi oskab soovitada?

Tume tulevik

 Tulevik on tume nii suures plaanis vaadatuna kui igapäevaelu tasemel. Hull idanaaber ei mõtlegi oma märatsemist lõpetada, ja sealt võib kõike oodata. Nii elektri lahtiühendamist, meie merepõhja torustike ja kaablite vigastamist, kuni otsese kallaletungini välja. Kui peaminister hoiatas nende ohtude eest oma telepöördumises, süüdistati teda paanikakülvamises. Minu arust ülekohtuselt. Seda kõike ei pruugi juhtuda, aga tuleks ikkagi mõtelda, mida saaks ette võtta, kui nii peaks minema. Õnneks ma olin siis liiga haige, et sel õhtul AK vaadata, ja järgmise päeva kommentaarides väitsid paljud, et see oht ei ole tegelikult nii hull. Muidu oleks ma ise ka väikese paanika üle elanud. Aga ikkagi hakkasin mõtlema, mis võimalused mul pikema kriisi tekkimisel oleksid. 

Mul pole ligidal ega ausalt öeldes ka kaugemal nii head tuttavat, kel oleks ahi, pliit ja kaev, piisavalt ruumi ja lahkust, et saaksin tema juurde redutama minna. Siis aga tuli mulle pähe, et tütrel on kamin ja minul gaasipliit, mida ballooniga ühendada. Niiet nädala elaksime ilma elektri ja kütteta üle küll. Tegelikult olen näinud, et nädalaga ei lähe mu elamine veel miinuskraadidesse, ja pealegi tellisin ukse- ja aknatihendite vahetuse. Soovitasin tütrel ka samasugune väike gaasipliit osta, aga tema ütles, et ei taha selle peale mõelda. No eks ma ostan siis ise ja kingin selle talle jõuludeks. Kaminapuid lubas ta siiski varuda, aga muid kriisivarusid ei ole soetanud. No minul on küll kõik olemas, eks saan siis neilegi jagada. Nagu öeldud, mul on gaasipliit ja balloon, aga mõtlesin veel tagavaraballooni ka osta. Eks näe, kas raatsin. Siis on mul väike raadio ja patareisid nii sellele kui taskulampide jaoks. Küünlaid-tikke on, aga võiks juurde osta. Kanister on bensiini täis, kuivaineid ja konserve varun vaikselt veel juurde. Ostsin 2 7-liitrist veenõud Värska joogiveega. Kui need tühjaks saavad, siis kusagilt ehk saab vett tuua, vähemalt anumad on olemas. Pesemiseks on vett samuti umbes 20 liitrit varuks. Akupank telefoni laadimiseks on ostetud, pea-asi et püsiks ikka meeles seda laadida.

Selleks, et mitte ennast asjatu paanikaga üles kütta, on hea, kui need, kes meie kaitsevõime tulevikustsenaariumide kohta täpsemat infot omavad, seda ka ausalt jagaksid. Sattusin  vaatama 28.septembri "Esimest stuudiot" ja kuigi arutati paljusid murekohti, sain sellest saatest  positiivse meeleolu.  Tundub, et meie julgeolekuteemal käib valitsuse tasemel tõhus töö ja ka probleemseid teemasid ei vaikitud maha ega pisendatud. Saates olid kaitseminister Hanno Pevkur, välisminister Urmas Reinsalu, sotsiaaldemokraadist kaitsekomitee juht Raimond Kaljulaid. Opositsioonist olid samuti asjalikud esindajad valitud, EKREst  Leo Kunnas ja Keskerakonnast Neeme Väli. Mõlemad on sõjaväelise taustaga mehed ja valdasid teemat. Keegi ei hakanud oma erakonda upitama ega teisi süüdistama. Rasked ajad sunnivad erimeelsusi ületama ja ühisrindena ohule vastu astuma.  Muidugi oleks vestlusring teisiti kulgenud, kui opositsiooni nimel oleks esinenud räuskaja ja ümmarguse jutu mees. Aga sedapuhku tõdesid ka saatejuhid, et kõik erakonnad olid üsna üksmeelsed, mida juhtub harva. 

Nii ma siis püüangi positiivsust säilitada. Ehk ikka ei juhtu kõige hullemat ja sõda meieni ei jõua. Seni aga tuleb rõõmu tunda ilusast sügisest ja mitte mõelda saabuvale sombusele ja pimedale ajale. Püüan paaniliselt leida midagi, mis mind soojendaks ja rõõmustaks ja aitaks selle üle elada.  Sõita soojale maale, leida mõni hea raamat, käia teatris või kontserdil, maalida,  kududa midagi toredat? Esialgu pole head lahendust veel leidnud...

Kallistamise kahjulikkusest

 N o üldiselt olen ma kallistamise pooldaja. Vanasti polnud see kombeks, aga uuemal ajal kallistan ma alati nende inimestega, kes mulle meeldivad, ja kellele mina armas olen.

Nii ka selle viimase maalkäigu puhul. Külastasin kahte peret, kes mulle abiks on olnud, ja viisin mõlemale shokolaadi. Ja muidugi kallistasin tänutäheks.

Esimene pere olid mu sugulased, kes annavad mulle teda, kui vennal asi halvasti on. Ega nad väga teda abistama ei tõtta, aga vähemalt hooldavad nad mu vanemate hauaplatsi (väikese tasu eest muidugi). Viimati andsid nad teada, et surnuaial asuva pingi puust liistud on ära pehkinud ja vajaks parandamist. Kuna vennal traktor on katki, siis tema seda sealt ära tuua ei saanud.

Seega palusin ma abi teiselt külas elavalt perelt, kellel tehnikat jagub. Ühtlasi palusin pere väimehel, kes mu vennaga aeg-ajalt ikka suhtleb, talle teada anda, et viigu oma telefon sinna tuppa, kus ta magab ja telekat vaatab. Et ma temaga ikka kontakti saaksin.

See pere tegi, mida palutud, ja nii külastasin ka neid. Ühest küljest sellepärast, et neid tänada, aga teisest küljest seetõttu, et nad on olnud alati mu head sõbrad ja mind enda juurde külla kutsusnud. Nüüd siis läksin, ilmselt esimest korda pärast peremehe surma, mis segus, oli juba 18 aastat tagasi. Kõik see suhtlus selle perega oli nii lähedane, nagu oleksime viimati kohtunud aasta tagasi. Ma küll  teadsin, et nad olid hiljuti kõik haiged olnud. Mitte see C-tõbi, aga tavaline viirus.

Kui ma neile külla saabusin, kaeti meile võrrartu laud ja juttu jätkus kauemaks. Ja otse loomulikult ma kallistasin neid armasaid inimesi, seda enam, et nmad eriti haiged enam polnudki.

Noh ja pärast koju jõudmist ega ma kohe haigeks ei jäänudki. Esimese päeva õhtul oli veidi kahtlane tunne, tegin sinepijalavanni, jõin gripiteed ja brändit. Sain küll kuuma nahavahele ja higistasin, aga ega see mind ei päästnud.  Täna, pärast neljandat haiguspäeva, hakkab olemine juba veidi taaastuma. Ma pole terve koroonaaja enam haige olnud, eks muidugi oli vähe kontakte, maskikandmine, distantsihoidmine ja kätepesemine. Seekordne haigusepuhang tundus seda rängem, sest ei mäletanudki, mis see endast kujutab.

No ei maksa kallistada armsaid, aga tõbiseid sõpru. Aga teisest küljest, haigus läheb üle, aga sõprus jääb.

Järjekordne e-riigi tüng

Ma vist isegi olen korra sellel teemal sõna võtnud, et miks meil eeldatakse, et kõik meie riigi kodanikud on e-võimekad. Et kõigil on ligipääs e-teenustele, kas nutitelefoni, e-maili või vähemalt hariliku mobiiltelefoni sõnumite kaudu. Aga ikkagi on palju neid ääremaadel elavaid vanemaid inimesi, kellel seda võimalust pole. Nagu mu vend. Ta on minust noorem, aga ikkagi elab sellest inforuumist väljaspool. Telekat küll vaatab, aga ei jaga kõike seda värki, mis seal räägitakse. Või õigemini ei arva, et see tema probleem oleks.

Nagu näiteks see, mis puudutab elektrihindu, -pakette ja saabuvat universaalteenust. Kui ma sõitsin teda "päästma" ehk uurima, mis seis tal elektriarvetega on, siis õnnestus tal üles leida augusti arve. Tavaliselt  pole ta oma arveid isegi ümbrikust välja võtnud, sest "mis ma ikka vaatan, mul läheb see automaatselt arvelt maha".  Eks ma olen temaga üritanud varemgi seda asja arutada, aga selgus, et ta on ses osas täiesti muretu olnud. Ta jätab oma pensionist arveldusarvele 150 eurot, millest peaks saama makstud telefon, telekapakett, prügivedu ja elekter. Sellest peakski jätkuma, aga...

Kui ma nüüd tema viimast elektriarvet vaatasin, siis kuulus maksmisele 89 eurot. Esimese ehmatusega mõtlesin, et nojah, augustis olidki kõrged hinnad. Aga siis süvenesin asjasse ja selgus, et selle kuu arve oli 37 eurot, ülejäänu oli varasem võlgnevus ja intress. No tere talv...

Muidugi võib öelda, et mees on ise olnud hoolimatu ja loll. Aga seesama 150 eurot oleks pidanud ju maksed ära katma. Sõitsime siis linna, kus tema teada pidi olema Eesti Energia klienditeenindus. Et uurime, kuidas võlg tekkinud on. Selgus, et 1.septembrist 2022.a on see teeninduspunkt suletud. No leidsid ikka aja, just nüüd, kui inimestel oleks palju küsimusi, mida või kuidas uue universaalteenuse kehtima hakkamise osas peab tegema. Kas see tuleb iseenesest, või kuidas vastav avaldus teha. Aga kui klienditeenindust pole, siis ilma internetita maainimesel puudub igasugune lepingu sõlmimise võimalus. Telefonijutu järgi seda ilmselgelt ei saa teha.

Olime vennaga ikka täitsa ehmunud. Hea küll, ma üritan tema lepingu numbri ja viitenumbri abil uurida, mis saab edasi. Olin valmis ka võla tasuma. Aga siis tuli parem mõte. Lähme pangakonmtorisse, mis ikka veel eksisteerib selles väikelinnas, ja vaatame, kui suur võlg on praeguse seisuga ja miks see üldse tekkinud oli.

Ja seal selgus üllatav tõsiasi. Venna arvel oli puudujääv summa täitsa olemas, aga seda polnud juba kuid täies arve ulatuses üle kantud. Sest kunagi kehtestatud limiit ülekandele  ei võimaldanud suuremat arvet tasuda.

No tule taevas appi! Minu venna probleem sai seekord lahendatud ja puuduv summa tema arvelt üle kantud. Aga ma olen kindel, et ta pole ainuke, kellel just sel põhjusel võlg tekib. Aga küsida pole enam kelleltki, inimkeelset klienditeenindust pole. Ja telefoni teel jutule pääsemiseks on vaja kaameli kannatust. Aga elektritarbimise lepingut ei saa ka kannatlikkuse abil sõlmida. Kas tõesti kontorite sulgemisel sellele pole mõeldud?

Venna avamata kirjade hulgas oli ka prügifirma nõue, et ta teataks neile oma kontaktandmed, e-maili aadressi ja mobiiltelefoni numbri. Aga tal  pole ju kumbagi. Järelikult on ta olematu ehk nähtamatu klient., aga kes maksma ikka peab. Kohustuslikus korras.

Magamatus

 Magan ma nagunii halvasti, aga praegu on seis eriti kehva. Eks ma tean, miks see nii on, sest murel ja ärevusel on alati selles oma osa olnud. Nii ma siis otsustasin ühe pidevalt edasilükatud käigu lõpuks ette võtta. Et saaks selle luupainaja kaelast ära. Lühidalt, asi on mu vennas, kes elab Eestimaa teises otsas ja keda pean vaatama minema. Oh, kuidas ma sinna minna ei taha, sest midagi head ees ei oota. Aga minemata jätta ka ei saa, sest pean veenduma, kas tal elektriarved makstud on ja kui vilets ta tervis on. Naabrite käest kuuldu põhjal on asi kehvasti. Teda ennast telefoni teel kätte pole õnnestunud saada.

Juba see pikk sõit oleks mu jaoks eneseületamine, sest selg jääb sellest tükiks ajaks valusaks. Varem käisin ikka korra aastas seal, viisin riideid ja söögikraami. Kui ma Tallinna kolisin, siis ütlesin, et tal enam minu abi peale loota ei tasu.  Ta saab invaliidsuspensioni, millega on raske ära elada, ammugi siis, kui suur osa rahast läheb suitsu ja viina peale. Kummastki pahest loobuda ta ei kavatse ja seetõttu ei saa ma talle ka raha saata. Olen juba tükk aega kogunud asju, mida talle viia. Nii voodiriideid, käterätte, pesu, sokke, saapaid ja muidugi konserve.

Ja kuigi vend on ise oma hädades süüdi, on mul ikkagi valus kujutleda, kui armetu see eluke tal on. Varem käis ta vahel tuttava talumehe juures mingeid töid tegemas, aga nüüd enam mitte, sest tervis on kehvemaks läinud. Poes saavat veel jalgrattaga käia, aga kuniks sedagi. Seesama tuttav talumees tõi talle varem ka puid, aga võimalik, et sellel talvel polegi, millega tuba soojaks kütta.

Olen pannud vaimu valmis, et tuleb käia Lätis talle gaasiballooni ostmas ja sotsiaaltöötaja juures uurimas, mis võimalused oleksid mingi abistaja teenuse saamiseks. Ja võimalik, et peab linnas Eesti Energia kontoris asju ajamas käima, et mul oleks võimalik ta elektriarvetel silma peal hoida ja vajadusel võlg ära maksta. Ja uurida,  kust saaks talle küttepuid ja talvekartulit osta.

Aga mina olen ju ka pensionär ja kõiki tema kulusid kinni maksta ei jaksa. Ei taha mõeldagi, mis edasi saab. Eks lõpp on ilmselt hooldekodu, aga ka seda peab keegi taotlema ja asju ajama. Tal on küll lapsed, aga kuna ta nende kasvatamises pole osalenud, siis need temaga ei suhtle. Vähemalt katsun talle selgeks teha, et telefoni peab vastu võtma ja kui tõesti viimane häda käes, helistagu mulle.

Kopli liinid

 Kuigi olen Harjumaal elanud juba 7 aastat, pole ma Koplisse käima jõudnud. Kunagi käisin Graniidi tänaval oma varalahkunud pinginaabri kodus tema ema kutsel, ja korteriotsingul jõudsin aadressini Sõle 30. Nüüd oli mu sihtpunkt Sõle 61, mis tähendab juba sügavamat sukeldumist Kopli Liinidesse.

Aga "guess, what", ma ei kohanud oma teekonnal mingeid "kopli liinide narkareid ega nende pesitsuspaikadeks sobivaid räämas metsaalused". Ma sõitsin Kopli trammiga pea-aegu lõpp-peatusse ja kõik, mis ma nägin, oli jummalast normaalne Tallinna elukeskkond.

Ah et miks ma sinna üldse sattusin? No kui naise elus pole enam midagi uut ega huvitavat juhtumas, siis vahetab ta juuksurit. Jummal-issa-ristike, ega ma seda kerge südamega ei teinud. Mu vana juuksur tegi täitsa head tööd, aga kui ma tahtsin soengut muuta, siis läksid meil suusad risti. Näitasin talle pilte, missugune oleks üks soliidses eas naise klassikaline soeng

See oli üks neist,. mida ka mina tahtsin oma peas näha.

Esimesel katsetusel polnud viga, juuksed olid veel liiga lühikesed. Teine lõikus mu vana juuksuri juures liikus ka loodetud suunas. Aga kolmas lõikus kujunes täielikuks pettumuseks. Esiteks, lõikas ta liiga lühikeseks mu aasta aega kasvatatud juuksed, ja räsis mu kukalt täieliku rändom skeemiga. Seda ebaühtlast kuklajoont käisin ma veel tagasi tema juures parandamas, aga tulemus polnud ikkagi täiuslik.

Seega sain aru, et pean kusagilt ? leidma endale uue juuksuri.

Lahendus tuli üpris ebatraditsioonilisel teel. Nägin DEPO-s ühte naist ,kelle soeng oli just selline, nagu mina oleks endale tahtnud. Mökutasin tükk aega, aga lõpuks küsisin temalt ta juuksuri koordinaate. Ja ta lahkelt jagas seda infot minuga. Aga mu suureks ehmatuseks asus juuksur Koplis.

Mõtlesin juba minna ikka tagasi oma vana juuksuri juurde (no nii halb see lõikus ju ka polnud). Aga siis otsustasin, et käin ikka seal Kopli juuksuris ära. Autoga on sinna keeruline sõita, seega valisin ühistranspordi. Jõudsin õigel ajal kohale ja jäin ka lõikusega rahule.

Eks ma nüüd võtan seda teekonda ette juba teadlikumalt. Koplis on palju kenasti korda tehtud maju ja narkomaane ei paistnud kusagilt. Mu juuksur (muidu 100% venekeelses keskkonnas) rääkis minuga täitsa kena eesti keelt ja oli rõõmus eesti keele praktiseerimise võimaluse üle. Tundsin ennast juba nagu Katri Raik, kes viib oma naha turule eestluse propageerimise okkalisel teel.

Ei saa aru

 Ma ei teagi, kuidas seda septembrikuu algust peaks nimetama, on see ilm rohkem suve või sügise nägu. Kui oleks suvi, et päike paistab ja põud, siis peaks olema soe. Aga kui on sügis, ja temperatuur õues on 12-14 kraadi, siis  võiks ju vahel sadada ka.

Aga tegelikkus on, et põud kestab vähemalt meie kandis juba teist kuud. Ja kui ma täna voolikud lahti kerisin, et oma aeda kasta, siis tundus see täiesti ebaharilik. Mis parata, ma ei usu, et praeguse kastmiseta ilma sibula või juurikata taimed, nagu näiteks floksid või päevaliiliad, talvele vastu minnes ka kevadel elus oleksid. Sellist septembrit ma tõesti varasemast aiahooliku elust ei mäleta.