Tahaks midagi head. Mis see küll olla võiks? Ilus ilm näiteks, et päike paistaks ja lumi sillerdaks. Et saaks suusatada või lihtsalt kõndida. Nüüd aga on on juba vähemalt teist nädalat sula, kõikjal lopane, vesine, porine ja libe. Päikest oli näha meie kandis vaid ühel päeval. Ees ootab lähemal ajal samasugune ilm. Madalrõhkkond vajutab meele lössi ja elu tundub masendav. Oli selle lumerohkusega jama, mis oli, aga praegune ilm meeldib mulle veelgi vähem.
Mis küll teeks rõõmu? Kuidagi ei õnnestu ennast lohutada sellega, et otseselt halvasti pole ju midagi. Ma ei ole tänamatu, kes ei oska hinnata seda, mis tal olemas on. Aga ikkagi tahaks midagi uut ja huvitavat, mingeid positiivseid elamusi. Võiks otsida neid kunsti, teatri või kirjanduse vallast. Teatris pole praegu selliseid lavastusi, mis mind vaatama kutsuks, häid raamatuid pole ka ette sattunud. Eile käisin raamatukogus ja võtsin taas eesti kirjanduse ette. Esimene, mida lugema asusin, oli Krister Kivi "Üksteist". Tema ajakirjanduslikud lood on mulle meeldinud, aga raamat vähemalt esialgu ei haaranud. Pealegi ei aita sellest õhkuv üksinduse nukrus mu tujul paremaks minna.
Teeks ise midagi... Otsisin üles ühe poolelijäänud kudumise, mis sai alustatud oma 10 aastat tagasi. Mood ja minu figuur on selle ajaga pisut muutunud, nii et üht-teist tuleb ümber teha. Mõne igava õhtu sain sisustatud, aga õiget tegemisrõõmu sellest ei sündinud. Alustaks hoopis uuega? Millal see veel valmis saab...
Nii ei jäägi muud üle, kui suu kaudu ennast õnnelikuks teha. Ups, selle olen ma endale kah ajutiselt ära keelanud. Ühe väikese tüki shokolaadi ikka võib...
Muusakese blogist leidsin järgmise mõttetera:
Õnnelikkus sõltub sellest, kuidas me suhtume asjadesse mis meile ei meeldi...(HAUSENBERG)
Väga õige, aga kuidas muuta oma suhtumist? Kui miski ei vaimusta ega köida, kust küll esimest positiivsuse annust saada? Edasi läheks juba lihtsamaks.
7 kommentaari:
Hiljutistest kogemustest võib öelda, et aitab üks korralik adrenaliinilaks. Ma olin veel nädal aega tagasi umbes samas viuviu staadiumis, kõik on nagu hästi, aga miski ei köida ega huvitav.
Mis muidugi ei tähenda, et sa midagi nii ekstreemset tegema peaksid, nagu tulekahju elutoas :D.
Nii äkilist elamust tõesti ei võtaks :D
nimetan seda ühe nimega - hiiliv vanadus :DD
Tunne on tuttav, käin toast tuppa ja otsin oma õnne taga. Siis sukeldun võõrastesse emotsioonidesse - loen igasugu jura või vaatan igasugu filme. Alles jääb see tühi tunne. Ei lähe teine kusagile. Veidi aitab, kui võtan appi mälestused. St. mulle aitab. Muusika ka aitab.
sõbrad , ärge hirmutage, nii ei tahagi vanaks saada:)
Minule aitab alati päikesest ja mõnest eesootavast lahedast sündmusest, millesse oma kujutlusvüimet põimida. Eesootavad reisid. Virgutavalt mõjuvad ka loominguliste inimeste elulood või mõni selline elu väärtustav filosoofiline tekst, ala ,,Aukartus elu ees,, Albert Schwaizer. Tegelikult kui kiiret meeleolumuutust vaja on, siis ma lähen kinno. Plaanin ,,Kuninga kõnet,, vaatama minna, väljalõlitamiseks ja restardi tegemiseks väga hea.
Tegelikult sõltub kõik sellest, kas sa tahad süveneda-tinglikult meditatsioon või teravaid elamusi, mis on muidugi ainult korraks. Ma arvan, et kummagi suunaga pole mingeid raskusi kui natuke järele mõelda... Alati leidub veel käimata radasid.:)
Hiilivat vanadust katsume veel kuidagi ignoreerida :D
Emmeliina, seda sa ütlesid väga ilusasti, "käin toast tuppa ja otsin oma õnne taga". Ka mina üritan seda tühjust täita võõraste elamustega. Kuigi tean väga hästi, et see on vaid aseaine.
Käimata radu ja teostamata plaane on ikka, aga niisuguse ilmaga nagu praegu, puudub mul igasugune tahtmine nende kallale asuda.
Minu jaoks on päikesel alati väga suur roll mängida mu meeleolu juures. Sombusel ja pimedal ajal ei tundu ükski idee piisavalt huvitav, kodunt välja minna ei taha ammugi. Ilusa ilmaga on hoopis teine minek. Ka niisama laisklemisel.
Postita kommentaar