Ma sain lapse!

Ei-ei, ärge nüüd kohe imestage, et juhtus midagi mu vanusega sobimatut. Aga lapse sain niimoodi, et tütar sõitis pärast meil külas käimist väiksema Tipsikuga koju ja minu tungival soovil jäi suurem Nöpsik vanade juurde. Kui kauaks, ei tea me keegi. Sõltub... miljonist asjaolust ja tujust, eelkõige Nöpsiku omast. Nii nagu titaga maha saanud noor ema, nii ei tea ka mina, missugused raskused ees võivad oodata. Aga küll me kuidagi nendega hakkama saame. Ja kui ei saa, siis laadime jonniva lapse autosse ja kahe tunni pärast on probleem ikkagi lahenenud;)

See on esimene kord, kui Nöpsik ilma emme-issita meie juurde jääb. Eks paistab, mis tujuga ta täna lõunauinakust ärkab ja õhtul ilma emme musita magama jääb. Anname oma parima, et neid asendada, aga me keegi ei tea, kas see kõik ikkagi toimib. Nöpsik ise tahtis (esialgu) hea meelega vanade juurde jääda. Vaarikad, batuut ja piirkonna mänguväljak andsid sellele otsusele samuti kaalu juurde. Igatahes tänane kahekesi poeskäik kulges küll väga armsalt ja jonnivabalt, kuigi kavas oli mänguasju osta. Suutsime nende valiku osas kenasti konsensusele jõuda.

Esimese päeva kokkuvõte: Mängisime, kastsime lilli, ronisime mänguväljakul kõiksugu redelitel. Nagu selgus lõpuks, oskas Nöpsik niisugust kaldteed pidi, nagu pildil, täitsa ilma abita üles ronida. Olen ahvipoiss, ütles ta ise! Lillede kastmisel said väikese abimehe riided pisut märjaks, nii tuli kostüümi vahetada. Sall aga on kaelas väikese köha pärast.