Seda aega oleme oodanud läbi pika sügise ja talve. Kevadise külma, hilisema põua ärakannatamise järel on mõistliku temperatuuriga vahel päikeseline, vahel vihmasabinatega ilm väga mõnus.
Mu lilled on õitsemisega umbes 2 nädalat tavapärasest maas, aga liiliad püsivad kaua ilusad. Osa pole veel avanenudki ja päevaliiliapeenar alles võtab hoogu. Mõned lemmikud siin piltidel.
Ometi pole mul sel suvel tavapärast rõõmu sellest õiteilust. Olen endal diagnoosinud depressiooni. Arsti käest kinnitust saama ja rohtu küsima pole veel läinud, sest puhkuste aeg ja ehk saan ikka ise kuidagi endaga hakkama. Midagi ei taha teha, miski ei tee rõõmu jne. Päris alla pole ma siiski veel andnud. Läbi häda niidan muru, võitlen umbrohuga ja vahel koristan elamist ka, kui keegi külla tulemas on. Päriselt külla pole ma kedagi kutsunud, aga vahel astub tütar läbi, elukaaslane nagunii ja mõnikord remondimees, kui miskit parandada vaja.
Põhjusi on palju, miks mu tuju allpool nulli on. Eelkõige ikka lähedaste tervisemured. Lapselaps on jälle haiglas, tütrel ootab ees operatsioon, mis võib igasuguseid tüsistusi kaasa tuua. Pahaloomulise kasvaja rakke biopsia küll ei tuvastanud, aga tõde selgub opi käigus. Elukaaslase tervise ja töömured on endised, lisaks kukkus ta ema nii halvasti, et nüüd ei saa suurt midagi teha ja peab kandma kaelatuge.
Väiksematest hädadest rääkimata, nagu katki läinud dushisegisti, televiisor või kaotatud lemmikkõrvarõngas. Nendest asjadest saab üle, kuigi uut televiisorit ostma pole suutnud veel minna ja katkise dushiga saab ka kuidagi hakkama. Aga lapselapse seisukord on mind nii endast välja viinud, et ma ei ole suutnud teda haiglas isegi külastada. Ülejäänud perekond muidugi käib ja võtsin ennast niipalju kokku, et lähen ka homme. Sest nagu tütar ütles, väike lootuskiir pimeduses on siiski tekkinud.
Nagu kõik mulle ütlevad, lootust ei tohi kaotada. Ja väikeste sammukestega tuleb edasi astuda, mitte jääda kinni masendusse ja enesehaletsusse.
8 kommentaari:
Pai. Mine haiglasse, lihtsalt istu, armasta ja ole vait. Armasta ja hooli silmadega, kehakeelega, enda olemusega, hetk on tähtis. Puhka ja jaga, sul on, mida jagada!
Emmeliina on väga hästi kõik juba öelnud. Jääb ainult üle temaga nõustuda ja omapoolne pai teha.
Kui midagi lisada, siis aianduse kohalt. Külm võttis mu selleaastased liiliad ära. Mõni üksik taastus. Iirised ja pojengid püüdsid korraga õitseda kuid sisuliselt küpsesid ilma õieiluta. Praegu õitsevad päevaliiliad ja floksid ning umbrohi vohab imekiiresti.
Ma imetlen ka Sinu lilli. Nende ilu nautides unustad vähemalt pooled mured.
Minagi Emmeliinaga päri.Meil peaaegu samad mured...Lapselapsemured oli mul veel hiljuti samalaadsed:lapse poolõde oli kimpus samalaadsete probleemidega,palju kordi "seewaldis" või Tervisemajas...Käisin siis seal istumas,kuigi minul veresugulust pole.Ime,et sisse lasti mind kui "võõrast".Nüüd tüdruk asjast välja saanud,vist.Ja elukaaslase asemel dementne ema oma "teise dimensiooni perioodidega",mis aina süvenevad.Lilleaeda enam ei mäletagi:peale ärakolimist on nüüdseks minu iluaiast saanud kõrb ühe järeltulija käes...Olmeprobleemid tekitavad ärevushäireid, ei saa peast ega jalust,mõeldes mingi remontniku kutsumisele ja lihtsalt asjaajamiselegi...Ealised iseärasused.Kõik segab,kõik häirib,raske rahutus hinges.Ja meiesuguseid on terve plejaad.Enne ei pannud tähelegi,kui ise "karja keskel" depressioonitamas.Aga hommik tuleb niikuinii ja selle nimel läheme ikka ja jälle edasi,lootes paremat...
Haiglaskäigu eel olin ärevil, võtsin isegi rahustit. Aga kohapeal läks kõik kenasti, lapsel oli hea meel mind näha. Eelmisel päeval oli tal kurb tuju olnud ja tahtis ära koju. Seda tahtis ta ka täna, aga suutsin oma jutuvadaga ta mõtted mujale viia ja lõpuks oli ta tuju päris hea. Arutasime selle raamatu üle, mis ma talle lugeda saatsin. Otsisin raamatukogude kataloogidest tükk aega sobivat raamatut, mis poleks nii masendavad. Nagu selgus, enamus noorsooraamatuid räägibki laste ja noorte probleemsetest eludest. Lapselaps ütles, et talle see isegi meeldib. Järgmine kord lubasin viia oma noorpõlve lemmikraamatu Heljo Männi "Miks sa vaikid?". Nagu selgus, ka teine mulle meeldinud raamat "Toomas Linnupoeg" on tema kirjutatud. Eks paista, kas need ka tänapäeva noort kõnetavad.
Noorte vaimse tervise probleemid on väga levinud ja abi on raske saada. Psühhiaatreid ja psühholooge, samuti haiglakohti liiga vähe. Laps ise on veendunud, et haigla teda ei aita. Meie siiski loodame, et tasahilju hakkab olukord paranema. Ja kui puberteet üle läheb, ehk kasvab temagi neist muredest välja.
Sinu liiliad on nii ilusad. Mina armastan ka neid ja mul on aias neid päris palju. Kahjuks pooled on juba ära õitsenud, aga õnneks mõni on ka veel nuppus. Päevaliiliad õitsevad ka juba päris tükk aega ja kardan, et nende hiilgeaeg saab ka varsti läbi. Mina sellist suve väga ei armasta. Puhkan alati juulis ja siis on ka alati palju päikest ja soojad ilmad olnud. Praegune suvi meenutab mulle pigem sügist. Sooviksin hoopis rohkem sooja. Vaatasin täna, et pihlakad on juba päris punased, esimene gladiool hakkab õitsema ja astritel on juba nupud.Täitsa sügise tundemärgid. Aeg läheb kuidagi nii kiiresti.
Küll kõik läheb hästi. Suure pere emana, vanaemana ja vanavanaemana tean, et kurbus ja rõõm käivad alati käsikäes.
Väga-väga hea raamat noorele oleks "Suur suvi".
Soovitan kohe hästi soojalt.
Lugesin kusagilt selle raamatu kohta arvustust ja mulle tundus see ka täitsa hea-
Postita kommentaar