Söömata-joomata... ja magamata

 Nõnda läksin ma 23.aprillil operatsioonile. Kaks esimest nõuet oli kirjas infolehes, kolmas kaasnes juba mu tavalisest kehvast unest ja närveerimisest. Mingi 5 tundi ikka õnnestus magada, aga ärkasin juba enne õiget aega. Ja tore oli, sest aknast välja vaadates selgus, et talv on täies hiilguses tagasi, lund oli umbes 10-15 cm ja mingitest sahkadest polnud hommikul kell 6 märkigi. Haiglas pidin olema kell 7.30.Väimees ütles, et tema oma suverehvidega ei saa väiksemastki kallakust üles ega saa mind haiglasse viia. Buss oli ka just 5 minutit tagasi ära läinud. Proovisin siis Bolti tellida. Ja mul vedas, leidsingi ühe ukrainlasest juhi, kellel olid veel talverehvid all. Kuna ta elas meie kandis, oli ta 2 minutiga kohal. Mul olid küll asjad enam-vähem koos, aga ikka läks rabistamiseks. Midagi jäi maha ja kartsin, et ega ma tulesid põlema ei jätnud või kas uks ikka sai lukku.

Sain niimoodi enne õiget aega haiglasse ja mind ei lastud uksest sissegi. Lõpuks pidin tunde ootama, enne kui asjaks läks. Olin mures oma enesetunde pärast. Kuna juua ei tohtinud, ei saanud ma ka oma hommikusi rohtusid võtta. Tavaliselt valutab mul hommikul magu, kui omeprazoli ära võtan ja võileiva söön, läheb kõik korda. Nüüd seda võimalust polnud. Oma 3-tunnise ooteaja jooksul püüdsin tahtejõuga iiveldust maha suruda ja see isegi õnnestus. Mõtlesin pingsalt, kuidas ma hakkan uuesti õnnelikuks ja mida kõike ma selleks tegema pean. Hakkama jälle inimestega suhtlema, maalima, väljas käima jne. Kellega, see jäi esialgu küll lahtiseks, sest Toomast enam pole, aga mõni sõbranna mul ikka on. Kõik oli kena sinnamaani, kui mulle anti mingid 3 tabletti enne opituppa viimist. See pani mu tühja mao nii valutama, et kasvõi nuta. Palusin tuua palatist mu käekoti, kus purk omeprazoli olemas, et saaksin selle sisse võtta, aga õde ütles, et nüüd vahetult enne narkoosi pole see enam võimalik. Et hommikul oleksin võinud oma rohud poole klaasi veega ikka ära võtta. Sellest tagantjärgi tarkusest polnud mingit kasu.

Mida mulle sinna veeeni veel tilgutati, kas kaaaliumi, igatahes kokku kestis see tilgutamine ligi tunni. Ma ütlesin, et ma ei jäägi magama. Arst lohutas, et ära muretse, kõik jäävad. Ja et nad panid minu maovalu vastu ka mingit rohtu sinna hulka.

Lõpuks, kui ärkasin, olin küll uimane, aga valu polnud. Arst tuli minuga rääkima protseduurist ja selle järgsetest reeglitest. Ütles, et tema kogemusele tuginedes mul vähki pole, aga biopsia näitab täpsemalt paari nädala pärast. Tukkusin veel tunnikese ja siis tundsin ennast piisavalt tugevana, et koju minna.

Ülejärgmisel päeval oli mu enesetunne nii hea, et asusin lausa toimetama. Viisin jäätmejaama ära oksad, mis olin enne oppi lõikunud. Nad käisid mulle närvidele, ja konteinerit oli just kolmapäeval tühjendatud. Alailma saab see nii ruttu täis, et ei saa oma prahist lahti. Need polnud küll eriti rasked, aga ikka vist poleks pidanud punnitama neid tõsta.  Siis käisin veel linnas korteri juures, sest üüriline oli oma arvuti kummuti sahtlisse unustanud.

Ilmselt pingutasin ikkagi veidi üle, sest täna oli nõrk ja paha olla ja hakkas ka uuesti veritsema. Aga usun, et üldiselt läks kõik hästi ja sel nädalavahetusel ei torma ma mingeid aiatöid ega toakoristamist tegema.

Õnnelik olemine esialgu veel välja ei kuku. Hea meel, kui keegi helistab ja kaastundlikkust üles näitab. Kusjuures mu tütre pere väga ei muretse mu pärast, op läks ju hästi. Aga kui üksildane ja kurb ma olen, nad ei küsi. Või mis nad ikka teha saaks, neil ju oma elu.

Homme tuleb siiski lapselaps mulle külla, teeme oma traditsioonilist salatit ja ajame juttu. Tema kallistas mind küll kõvasti-kõvasti ja ütles, kui väga ta mind oli igatsenud. Tal oli gümnaasiumi astumise vestlus täitsa hästi läinud. 9 punkti kümnest. Loodame, et teeb ka eksamid heade hinnete peale ära ja saab gümnaasiumi sisse. Ja suudab seal ka õppida. Vahepeal hakkas see lootus kaduma ja mõtlesime, et mis temast küll saab. Kui temal läheb hästi, siis hakkab ka minul hästi minema.