Minu tagavarapeigmees

 Ma tegelikult ei teagi,kuidas teda nimetada. Ma kohtusin tutvusmisportaali kaudu temaga kolm korda. See oli enne Toomast ja tookord näis see üsna paljulubav suhe. Naisega, kellega ta koos elas, ta abielus ei olnud, suhted tundusid kehvad olevat, ega mees muidu uusi suhteid ei otsinud. Nagu ma tookord aru sain,oli neid asendusnaisi rohkem kui mina. Aga ikkagi oli meil hea klapp. Siiski ta pärast kolmandat kokkussamist minuga enam ühendust ei võtnud.

Kuu hiljem algas meil romanss Toomasega ja ma ei tundnud temast enam puudust. Tookord oli mul üldse ühenduse pidamiseks tutvumisportaali tüüpidaga teine telefon, mille ma lõpetasin pärast seda, kui meist Toomasega sai paar.

Niipalju, kui mina mäletan, ta mu pärisnime ei teadnud. Elukohta küll, sest ta käis mul külas. Novott, ja selle aasta alguses tuli sõnumitaotlus sellelt mehelt (mina teadsin ta pärisnime, sest ta kogemata saatis ühe meili oma pärsinime alt). Ja nüüd kirjutas ta mulle sõnumi minu FB nimele. Ilmselt lehitses kõik Rae valla minu eesnimega naised läbi ja leidis õige. No me siis vahetasime sõnumeid, aga arvestades, et mul oli Toomas, siis me mingit pikemat plaani ei pidanud. Toomas suhtles ka oma sõbrannadega üpris tihedalt, seega ma süüd ei tundnud.

Nüüd, kui Toomast enam pole, tekib küsimus, et mis meist saab. See mees on ka aasta tagasi oma naisest lahku läinud ja kurdab üksinduse üle. Ma olen öelnud, et minul on seltskondlikkusega hetkel raskusi.

Aga vestleme Messingeris üsna tihti, ta on vaimukas, mis mulle meeldib. Ja küsib, et kuna ta tahaks kokku saada, ega ta liiga pealetükkiv poel. Kuigi ma pole veel valmis kokku saama, aga tema pealetükkivus teeb mulle tegelikult headmeelt. Ütlesin talle, et ma pole enam sama seksikas ja naerusuine naine, kes ma olin 8 aastat tagasi. Nüüd olen vana, kole ja paks. Ja tema vastas, et tema pole oma elus ühtki koledat naist kohanud. Selle meelituse peale saatsin talle pildi endast koos lapselapsega tema lõpetamsel. See oli tõesti ilus pilt ja muidugi sain komplimente.

Ja nüüd hakkasin mõtlema, et äkki suudab tema mu masendusest välja tuua. Küsisin, mida ta jaanipäeval tegi. Arvasin, et küllap oli mingi naistuttava juures, aga ta vastas, et ei tahtnud kellelegi ennast külla pakkuda ega teinud üksi ei sauna ega lõket. Täpselt minu mõtted.

Nüüd  lasen saatusel otsustada, mis meist saab. Selleks, et kokku saada, on mul vaja vähemalt 5kg maha võtta. Elame-näeme, kas see õnnestub ja kas mul ikka on  selleks tuju. Miskipärast tundub see väljapääs lootusrikas.

Kuum

 Ma ei talu kuuma ilma. Nagu natukenegi midagi liigutad, siis kohe hakkab higi silma voolama. Käin iga 5 minuti tagant nägu pesemas, aga ikka on raske. 

Siiani polnudki teab kui kuum, umbes 25 kraadi, aga täna on üle 30 kraadi. Ja seda juba hommikust saadik. Nii ma ei tahagi nina õue pista, ega ka toas midagi teha.  Eilne askeldamine andis õppetunni. Alustasin hommikul ülemise korruse koristamist. Polnud seda korralikult teinud vist Toomase lahkumisest saadik, sest kes mu magamistuppa ikka satub. Natuke suuremat sodi ikka pühkisin, aga põhjalikku koristust polnud ette võtnud. Nüüd hakkasid tolmurullid mulle endale nii närvidele käima, et võtsin selle asja käsile. Nii vaibakloppimise, tolmuimejaga põranda puhastuse ja seejärel ka mopiga pesemise. Lisaks veel tolmu võtmine laudadelt, telekalt ja arvutilt. Ohhissand kui must ikka kõik oli! Aga kui tehtud sain, oli hea meel.

Siis veidi puhkasin ja seejärel otsustasin, et kuuma ilmaga oleks õige mõte ujuma minna. Kuna lõigutud oksakott ootas jäätmejaama viimist, ja see jäi järvega samasse kanti, siis saigi see otsustavaks. Enne lõikusin veel oksi juurde, sest kotis oli veidi vaba ruumi. See okste äraviimine on paras loterii, iial ei tea, kas konteineris on veel ruumi, või peab teine kord tagasi tulema. Seekord vedas, konteiner oli küll üpris täis, aga minu ports mahtus veel ära.

Ujama minek tähendas ka üsna palju jala kõndimist parklast järve äärde. Aga polnud veel väga viga.

Kui koju jõudsin, ootas ees aiakastmine. Mõtlesin, et märja trikooga on seda ehk mõnusam teha. Oligi, aga kuna päev oli sisaldanud üksjagu toimetamist, siis jäi selg pikast voolikuga seismisest jube valusaks. Kuigi ma rohkem midagi ei teinud, siis varsti tundsin, et lisaks seljale on mõlemad põlved ka nii valusad, et trepist on raske käia. Ilmselt pingutasin oma tublidusega üle.

Vanasti sai põlvele kompressi tehtud, aga seda polnud tükk aega vaja olnud,  Aga millega? Viinaga ilmselt, aga siis tuli meelde, et mul on üks spets kompressirohi ka olemas - Kwizda´ s vedelik. Nüüd oli vaja leida veel kompressimarli ja veniv põlveside. Kusagil need pidid  mul olema, ega ma neid ära ei visanud. Otsisin vajalikku kraami vähemalt pool tundi, ei olnud neid üheski kohas, kus nad varem olid. Lõpuks leidsin need esikukapi riiulilt jõulehete sahtlist. Miks ma need sinna panin? Ilmselt seal oli vaba ruumi.

Enne magamaminekut tuli meelde, et valuvaigisti ei teeks ka paha. Ja üllatus-üllatus, hommikuks oligi põlvevalu järgi andnud. Selg on ikka valus, aga see võtab aega.

Nii otsustasingi, et täna võtan kergemalt. Kraadiklaas näitas ikka õues 31 kraadi ja toas 26.  Hakkasin hoopis arvutis pilte mälupulgale kopeerima. Seegi töö oli pooleli jäänud 2018 aasta piltide juures. Mis siis, kui mu vana arvuti otsad annab, olengi piltidest ilma. See oli emotsionaalselt üsna raske, sest kõik need Toomasega seotud mälestused tegid kurvaks. Aga oli rõõm vaadata, kui palju ilusat meil kunagi oli. 

Ja seejärel jõudsin blogima ja ongi tänane päevatöö tehtud. Ahjaa, pesu panin pesema, kuivab hästi sellise ilmaga. Mõtlen nüüd sügavalt järele, kas mul on vaja ujuma minna. Ehk teen jälle jalgadele liiga.

Tänane öö pidi ka väga soe tulema, aga homseks on vihmalootust. Väga oleks vaja ja siis pidi jahedamaks minema. Küll see umbrohi aias seni kitkumist ootab, kui ilm talutavam on.

Jaanid käes

 Tänaseks on jaaniaeg üldse läbi. Aga mulle kangesti meeldis mu kahe FB sõbra omavaheline vestlus. Esimene ütles, et jaanid käes! Ja teine vastas, et ma küll ühtki Jaani kätte ei saanud :)

Mina arvasin, et seekord ma kuskile suurele jaanipeole ei lähe. Näiteks sellisele, nagu meie tasuta Rae valla jaanitulele. Olen korra sellisel üritusel käinud ja enam ei taha. Meeletu rahvamass, nii platsil, parklates,toidu-kui joogikohtades kui ka Wc-s. No pange mingi piletihind, siis tuleb veidigi vähem rahvast kohale.

Mida siis teha? Otsustasin, et olen kodus, teen sauna ja väikese lõkke. Ja siis sain aru, et me Toomasega oleme 8 aastat kõik jaaniõhtud koos veetnud ja kui ma esmakordselt teen sauna või lõket ilma temata, siis ajab see mind liiga palju jooma ja kurvastama. Käisin küll vihtu tegemas, aga pärast seda läksin tütre juurde, käisime saunas, söime grilli ja tegime lõket. Läksin autoga ja lubasin endale vaid ühe õlle, et hiljem saaks koju sõita. Lapsed virvendasid episoodiliselt meie seltskonnas, küsisid vaid arvutiaega ja võimalust süüa oma toas. No olgu ka neil hea päev...

Naabrimehele tuletasin meelde, et ta ikka lipu välja paneks. Vastuseks tuli, et ahjaa, lipp! No kuidas tal küll ise meelde ei tule, et jaanipäeval peab lipp lehvima. Lisaks taasiseseisvuspäeval ja Vabariigi aastapäeval. Aga no selleks need vanemad kodanikud ongi, et noorematele kombeid õpetada.

Kuna Toomase ja minu hea sõbranna Tiina tahtis ka Toomase hauda külastada, siis võtsime selle käigu ette 24. juunil. Viisime lõikelilli, mis tuleb varsti ära koristada ja küünlaid. Nii ei ole Toomas selgi jaanipäeval üksi, mina samuti.

84-95-100

 Küllap mõistatate, et kas  need on mu praeguse aja vöö-, rinna ja puusaümbermõõdu numbrid. Kui nii oleks, siis ma ehk saaks ka oma deprekast lahti ja hakkaks ennast armastama. Aga paraku pole need sedasorti näitajad.

Ja ikkagi on neeed super head arvud. Mu põhikooli lõpetav mure(lapse)laps sai need punktid oma lõpueksamitel. Kui ta gümnaasiumi sisseastumise katse vestlusel sai 9 punkti  10-st, siis öeldi, et kui ta eksamid teeb ära 5punkti 10-st, on ta sees. Aga see tulemus ületas meie kõigi ootused. Ta oli terve viimase aasta eriprogrammil olnud ega käinud üldiselt koolis.Oma kontrolltööd ja arvestused tegi tugiisiku juures. Aga nagu näha, see ei viinud ta teadmisi alla, pigem vastupidi. Ta oli alati olnud tark tüdruk, lõpetanud kõik klassid kiituskirjaga, aga see aasta oli eriti raske. Nii buliimia, enda lõikumise kui enesetapumõtete tõttu.

Aga kui ta suutis nüüd eksamid teha nii, et eesti keel 85%, matemaaatika 94% ja viimasena inglise keel 100% (sic!), siis on ta igatepidi kõlbulik materjal gümnaasiumi jaoks.

Jumal, kuidas me muretsesime, et kui ta pole võimeline gümnaasiumi sisse saama, siis mis ta elust saab. Istub kodus ekraani ees... ja korjab kõikvõimalikke lollusi ja hulle enda ringkonda. Nüüd on vähemalt lootust.   Et ta enesehinnang ja elutahe tõusevad selliste tulemuste tõttu ja ta leiab oma tee elus.

Ärasaatmine

 Täna käisin oma kursaõe ärasaatmisel. Kuna ta oli Tallinna Ülikooli õppejõud ja ka akadeemik, siis oli see nö. riiklik ärasaatmine. Sõna võtsid kõikvõimalikud kolleeegid ja õppeasutuse temaga seotud asjapulgad. Meie kursuse omadest oli kohal 6 tk. ja meid see jutt tegelikult ei puudutanud. Või õigemini kordus üks ja seesama. Ellu oli meie rakendusmatemaatika kursuse üks helgemaid päid, lõpetas punase diplomiga, ja ometi valis oma elutööks sotsiaalteaduse. Jah, see on küll oluline valdkond, aga tundus, et see elab omaette mullis. Uuritakse kõikvõimalikke mudeleid, leitakse ilmselgeid järeldusi, et haridus annab lapsele paremad võimalused elus hakkama saada jne. Aga mida teha, et aidata neid, kes ei ulata kas vaimsete või perekondlike puudujääkide tõttu selle latini? Vastust pole ja nende uuringud ei mõjuta ei haridusvaldkonna ega valitsuse otsuseid. Ja kuna lahkunu oli selle valdkonna akadeemik, siis oli terve saal täis temasuguseid. Ta oleks oma briljantse aju ja loogikaga võinud palju enamat. Aga see selleks.

Meie väike seltskond läks pärast ametlikku tseremooniat koos restorani. See oli tõesti armas, seda enam, et meil eelmise aasta kokkutulek ära jäi. Ja mis veelgi armsam, kostus hääli, et hakkame kord aastas kokku saama. Mul on praegu raskusi suhtlemisega, aga aasta pärast võib see ju muutuda.

Ja siis kutsus üks kursavend meid pärast enda juurde koju kohvi  jooma. Mina tahtsin minna nii uudishimust, kuidas ta elab, kui seetõttu, et kui me poleks omal ajal lahku läinud, oleks see võinud praegu olla minu stabiilne elu. Siiski sain aru, et see poleks nii läinud, minu seiklushimuline ja püsimatu iseloom poleks sellel kooslusel pikalt kesta lasknud. Aga ikkagi oli nii armas, et ta pärast varasemaid minu ignoreerimisi oli mu vastu nii sõbralik. See on lohutav.

Asotsiaalsuse ilmingud

 Lahtiseletatult tähendab see seda, et ma ei suuda kellegagi suhelda. Varem oli mul Toomas ja perekond, aga seda viimast ma ei söanda eriti tihti külastada/tülitada. Eks siis piirdun telefonivestlustega sõbrannadega, nii palju/vähe  kui mul neid on.

Viimaste arengute käigus sain 3 küllakutset kenadelt inimestelt, kes pole küll olnud mu eluaegsed sõbrad. Aga kutsed olid siirad ja ilmselt ma nad sel suvel ära kasutan. Sest inimene on sotsiaalne loom ja peab teistega suhtlema. Muidu läheb ta pääst hulluks. Ega mul enam pikka maad sinna minna pole...

Homme pean ma sotsialiseeruma, kas tahan või ei. Meie kursaõde akadeemik Ellu Saar suri ja nüüd on kogu kursus aktiviseerunud, et minna teda ära saatma. Ma polnud temaga lähedane ja kui oleks väiksemgi võimalus mitte minna , ma ei läheks. Aga pole, seega lähen kohale. Pärast istume veel elus olevate ja sotsiaalselt suhtlevate kursakaaslastega kusagil restos. Ühest küljest pelgan seda, aga teisest küljest loodan positiivseid emotsioone.

Kus on, sinna tuleb juurde

 Ehk minu praegusel eluperioodil - jama. Laupäeval tegi koristusfirma tüdruk mu üürikorteris head tööd ja kuigi lootsin, et 4 tunniga suudab ta koristada kogu korteri, siis paraku nii hästi ei läinud. See aeg kulus tal vannitoa ja köögi kasimise peale ja arve oli ka mõistlik. Nii tänasin firmat hea töö eest.

Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, elu- ja magamistuba tolmuimeja ja mopiga üle käia ja ära vedada veel viimased asjad, mida sinna vaja pole. Nii olekski ehk kõik sujunud, kui ma ei oleks hakanud näppima gaasipliiti, mis kunagi pole päris hästi töötanud. Seekordne katsetus lõppes aga eriti halvasti.

Proovisin gaasipliidi lüliti erinevaid asendeid, et kas mingis keskmises seisus oleks leek maksimaalne. No ei tea, kas oleks suutnud poti veega keema ajada, aga selleni me ei jõudnud. Kui gaasi kinni keerasin, siis jäi automaatse süütamise süsteem tööle. Muudkui plõksis, kuigi gaas oli kinni keeratud. Ja siis hakkasin igale poole helistama, nii korteriühistu haldurile, teadetetahvlil olevale gaasiavarii teenistusse, üldisesse gaasiavarii numbrile kui oma heale remondimehele Raivole, kes teab kõike. Vastuseks sain, et tuleks välja lülitada elektripistik, mis annab süütajale voolu. Paraku, asub see pistik, kui ka kogu gaasitoru kraan köögimööbli taga, kuhu ma ligi ei pääase. Viimase lahendusena tuli kilbist kogu korteri elektri väljalülitamise variant ja siis edaspidi elektriku kutsumine. Sest enamus gaasiga tegelevaid firmasid ütles, et neil pole elektrikut. Egas midagi. Ega see koridoris asuv elektrikilp polnud ka algajatele mõeldud, vaid ikka asjaga kursis olevatele spetsialistidele. Kõigepealt vajutasin ma mingit ahvatlevat nuppu, mis viis mu seadistustessse,  millest mul polnud õrna aimugi. Lõpuks sain sealt ikkka tagasi tavapärase näitude kuvamise reziimi ja leidsin üles tõelise väljalülitamise nupu. Vähemalt saan korterist lahkuda, ilma et peaksin tulekahju tekkimist kartma. See jant võttis mul rohkem kui tunni, mis oleks pidanud kuluma koristamisele.

Viimasena helistasin oma heale mööblifirma kliendile, et paluda, et ta aitaks mul lahti kruvida kapi, mille taga ilmselt on peidus nii gaasikraan kui see neetud voolupistik, millega oleks saanud selle lülitamise elekktrisüsteemi välja lülitada. ja tema käest sain soovituse, mis lahendas kogu probleemi. Mitte ükski gaasifirma avariiteenistus mulle seda ei osanud soovitada. Nimelt ütles see mees, et ilmselt gaasi sisse lülitades vajutasin ma lüliti alla, aga kasvõi rasva tõttu see välja lülitades ei tõusnud esialgsesse kõrgemasse asendisse tagasi. Et puhastagu ma selle lüliti ümbrust ja ehk siis jääb see süütaja plõksimine vait. Nii läkski.

Väike asi, aga palju jama. Jumal küll, ma olen nii tänulik sellise abimehe peale, kes teab õigeid vastuseid. Ja kes aitab lahti kruvida selle osa köögimööblist, mille taga on peidus nii gaasikraan kui elektripistik. Sest ma ilmselt pean selle viletsa gaasipliidi paneeli välja vahetama, aga selleks on vajalik korteri gaas kinni keerata.