Minu isa suri ammu, aastal 1989. Niiet selles mõttes isadepäev mind ei sunni tegutsema. Seda enam, et mu isa haud asub 300 km. kaugusel. Sinna ma kihutama ei hakka.
Ometi ei läinud isadepäev minust päris mööda. Tütrega rääkides leppisime kokku, et pole mõtet tema isa Tallinna kohale tellida, seda enam, et sel nädalal tal uue naise sünna. Ja üleüldse, ta polnud just eriti hea isa, kuigi oli suurepärane vanaisa. Ja ikkagi, ei pääsenud ma isadepäeva emotsioonidest. Mu varalahkunud elukaaslasega polnud mul seoses isadepäevaga mingeid kohustusi. Siiski tahtsin ma teada, kas ta lapsed ja ema külastavad tema hauda sel päeval. Et võiksin nendega koos surnuaial käia ja hauaplatsi talveks korda teha.
See asi osutus keerulisemaks. Poeg ei vastanud mu messingeri sõnumile. Kui helistasin emale, siis sain teada, et poeg pole ei reisil ega pole temaga midagi halba juhtunud. Lihtsalt ta on ennast FB suhtlusest, sh. messingerist välja lülitanud. No selge, kuigi ma põhjust ei tea. Sealjuures ütles ema, et T. poeg oli olnud viimati temaga kohtudes halvas tujus. Ema küsimusele, et kas lähme isadepäeval T. hauale, vastas poeg küllaltki teravalt, et see on minu isa ja ma ise otsustan, kas või millal ma lähen.
Kui siis isadepäeval mulle saatis sõnumi T. tütar, et kas ma lähen surnuaiale, olin üsna segaduses. Mina ei lähe, sest, mul pole T. ja isadepäevaga mingit seost. Aga et poeg ei kutsunud kaasa T. tütart ehk oma poolõde, kui ta surnuaiale läks isadepäeval, tegi mind kurvaks.
Aga eks peresuhted, eriti isasse puutuvad, ongi keerulised. Mina lähen surnuaiale sel nädalal, et koristada lehed ja oksad, ja panna T. matmiskohale kalmulaterna, et tähistada täpne koht, kus tema tuhk on maetud. Mida muud ma ikka teha saan.
12 kommentaari:
Hea, et kirjutasid. Isiklikult ei oleks kärgperendus mulle jõukohane olnud. Oma laste ekside ja xidega küllalt tegemist ja haiget saamist. Aga Sina lähed sirge seljaga kasvõi läbi vasktorude.
Kärgperendus on keeruline. Kuigi ma hoidsin Toomasega meie elud üldiselt lahus, aga paratamatult selle 8 aastaga suhted tema ja minu pere vahel tekkisid. Nüüd, kus teda enam pole, võiks need suhted lõppeda, aga nii see ei lähe. Ka mina tahan Toomase haual käia ja teda mälestada, aga annan endale aru, et kõike, mis ma seal korraldada tahan, pean tema perega kooskõlastama. Sest see on nende pere hauaplats ja nemad otsustavad.
Nüüd, kui tahtsin seda kalmulaternat paigaldada, pidingi kooskõlastama. Ja nagu selgus, sattusin ikka keset segadust.
Mul on isa suhtes veidi arusaamatud tunded. Me ei kasvanud koos, ta läks meie juures minema kui ma alles pisike laps olin. Ma ei teadnud temast midagi. Ei teadnud ka isapoolsest suguvõsast. Nagu selgus, ka suguvõsa ei teadnud minust, välja arvatud paar inimest. Kevadel kutsutigi ka mind isapoolse lähima ringkonna sugulaste kokkusaamisele. Olen nüüd suvi läbi tasapisi olukorda "seedinud". No ja suvel oli muid tegevusi, mis aitasid jaanalinnu kombel pead liiva alla pista. Nüüd taas aega laiemalt käes ja mõtlen, et võiks ikkagi paar telefonikõnet teha, et saaks ka isast rohkem teada. Eks ikka juurte uurimine ju huvitav.
Kas kalmulaternat ikka lubati paigutada?
Isadepäevast ei tea ma midagi; isa suri aastakümneid tagasi ja "vanasti" ei olnud see päev vist selline ühiskondlik teema nagu nüüd?
Ja tõesti huvitav, et isegi surnud inimeste ümber on poleemika.
Mul nt on vanaema tuhaurn kodus, sest tema perekonna hauaplatsile ei olnud võimalik matta, mujale ei tahtnud, tal oli kindel soov oma venna kõrvale, ja siis tema rohked veresuguluseta tuttavad olid päris pahased ning tülitasid tükk aega, et nemad ei saa nüüd isegi haual käia. Väga armas, et inimene oli oluline. Aga siiski...
Nüüdseks on enamus (või ka kõik) rahulolematust kambast ise ka eee... no ma ei tea, kas purgiga kusagil kapi peal või mullas.
Helve, ma ei usu, et inimesed (sinu isapoolsed sugulased), kes oma täiskasvanuea on sinust eraldi elanud ja te ei ole kohtunud, saavad lähedasteks. Mõnega võib see õnneks minna, aga enamasti jäädakse võõraks.
Sain loa kalmulatern paigaldada, kuigi ema ütles, et nad ise kavatsesid selle kevadel sinna panna.. Aga kuna mul oli see juba ostetud, siis lubati paigaldada. Mäletan, kuidas ema varem pahandas,kui ma tema poja sünnipäevaks toodud pärja jäänused ära viskasin pärast seda, kui pärg oli närtsinud- Ema ütles, et selle aluse oleks pidanud alles hoidma, et talvel oleks sinna saanud kuuseoksi kinnitada. Nüüd kinnitasid nad kuuseoksad hauavaasidesse.
Ma ei hakanud küsima,kas tohin ära visata kunstlilled, mis pärgadest välja võetuna siiani märkisid hauakohta. Need olid juba koledaks läinud ja ma ei salli kunstlilli. Aga mis loeb minu arvamus. Kui ei küsi, ei saa ka keegi keelata.
W. ära hoia vanaema tuhka oma toas riiulis. See surnud inimese energeetika ei mõju elusatele hästi. Otsi koht, kuhu see maha matta, või anna see nende sugulaste valdusesse. Tehku mis tahavad. Või siis puista kusagil sobivas kohas tuhk tuulde.
Päris keerulisi olukordi seab elu meie ette. Mind on elu mõneti säästnud ja sugulaste hauad lähedal st. 50 km. kaugusel. Vaaremad-vaarisad teada ja nende viimsed puhkepaigad ka. Uudisena tekitas täditütar oma mehele puumatuse meie vanaisa õue peale, minu isa istutatud kase lähedale. Olin kergelt öeldes hämmingus, aga kuna meie suhtlus jääb viisakustervituse tasemele, siis pole see minu asi. Tädi pärast seda oma sünnikodu külastada ei taha. Tema mul ka traditsioonides kinni, et ikka kalmistu see viimane pelgupaik.
Minu abikaasa tagasihoidlikule, väga väikesele platsile sai istutatud neli elupuud nelja poja poolt, tagasihoidlik poest ostetud latern , pink ja vaas minu poolt. Kellel tahtmist, see läheb, riisub ja paneb küünlaid.
Aga ikka tekkis millalgi jama, sest mehe õed otsustasid meie istutatud igihali, mis pidi kunagi platsi katma, välja rehitseda. Ju nad mõtlesid, et mina nii lohakas lesk, et rohi mullal kasvamas. Ime veel, et punaseid kunstlilli ei külvanud.
Oh jah, keerulised need lood isegi kalmistul. Siiamaani mul õnneks probleeme pole. Isa hauale sain esimest korda sel kevadel. Tal on peale minu veel 3 tütart. Haud hooldamata. Kuna mina elan kaugel (haud Võrus), ei muretse ka üldse selle pärast.
Isapoolse suguvõsaga lähedust ei otsi, paari inimese käest sooviksin vaid muljeid ta kohta teada. Igatahes üks asjalik isa vennapoeg oli küll suhtlemisaldis. Eks näeb, mis tulevik toob.
Mul ei ole seda urni kellelegi anda.
Ja energeetika osas ma ei oska seisukohta võtta. Kaua aastaid vähem kui 2m voodist. Vbla peaks tegema eksperimendi ja selle kena mahagonkasti mõneks aastaks kusagile hoiule andma ja vaatama, kas tekib miski tunnetuslik vahe või märgatav elumuudatus.
Ses mõttes, et noh, ilma, et me teaks, elab ju suur inimesi mingite laipade otsas, mis vahel väljakaevamistel end ilmutavad. 100+ miljardit olla enne meid elanud.
... ja kogu see teema - noh, aja kui sellise seisukohast juba varsti ei ole ju üldse oluline, kus kellegi jäätmed vedelevad või mis emotsioonid nende ümber olid; kaua see põlvkondade elav mälu ongi?
W. katsetada ju võid, kasvõi tuha keldrisse viia.
Mina oma ema-isa hauda enam hooldama ei jaksa käia, Eesti teise otsa, edasi-tagasi 600 km. Leidsin noorema sugulase,kes selle ära teeb, raha eest muidugi. Nüüg muidugi maeti sinna möödunud aastal venna tuhk, ja hauaplatsi aegumine lükkub edasi ilmselt tükiks ajaks. Samas venna lapsed ja eksnaine ei vaevu hooldama kogu platsi, vanaema-vanaisa haudu. Niiet maksan edasi, et ikka kena välka paistaks-
Mu vanaema suri aastal 1973 ehk 50 aastat tagasi. Teisesl surnuaial aasuvad samal platsil tema isa, ema ja õde,kes surnud veel varem.Kui maTartus elasin, käisin seal ikka korra aastas korrastamas, aga nüüg enam mitte. Huvitav, millal antakse ümbermatmise luba-
Bianka, mida tähendab ümbermatmise luba? Meil on kokku viis hauaplatsi ühel surnuaial.Kõige kehvemas olukorras on emapoolse vanavanaisa-ja ema plats.Aga noh ikka saab rehitsetud ja lilled istutatud. Isapoolsete esivanemate eest hoolitseb teine pere. Mina käin ainult küünlaid panemas. Nemad on teinud väga lakoonilise variandi: Neli plaati ja vaas. Nii on aastaid olnud. Emapoolsete (vanaema, vanaisa ja temna vanemad) hauale istutasime elupuud. Suur raudrist a. 1919 ja kaks plaati ning vaas. Minu isal ja vennal on nn. uusarendus -paigaldatud servad, isa aegne hauakivi, kaks plaati, kaks kõrget elupuud, pink ja kaks hauavaasi. Minu mehel neli elupuud, pink, vaas ja latern. Olen teinud lapselastele paberil sugupuu ja platsid kirja pannud. Mulle on see maast madalast tähtis.
Kui hauaplatsi enam ei hooldata, siis antakse see kellelegi ära, kui viimasest matusest piisav aeg möödas. Mina sinna enam ei jõua ega tea, kas keegi veel hoolitseb selle eest. See surnuaed asub veel kaugemal, kui minu vanemate matmisplats.
Aa, see oleks siis peale matmine. Täitsa usun selle vajalikkusesse, sest surnuaias pole kummist ja igale poole maakalmistutele urnimüüre ei ehitata
Postita kommentaar