Olen aru saanud, et need advendipühad tähendavad jõuluootuse tähistamist. No et pannakse järjest küünlad põlema, et lugeda, mitu nädalat jõuluni on jäänud. Aga mida inimene päriselt mõtleb, kui soovib kusagil sotsiaalmeedias või isiklikult "Head 1.adventi". Et siis nagu "head ootamist, 4 nädalakest ongi jäänud"? Ma viisakusest soovin neile vastu, kes mulle soovivad, aga ise küll seda tervitust teele ei hakka saatma. Tegelikult ma neid jõule niiväga ei ootagi. Üks kingitustega mässamine ja liigsöömine. Aga no las nad olla, aitavad sel pimedal ajal kiiremini läbi saada.
Ootasin ma tegelikult 5.detsembrit, kui pidime sõbrannaga kontserdile minema. Aga... selle asemel lähen samal päeval matustele Tartusse. Mu sugulane ja lapsepõlvest saadik hea kaaslane lahkus. Sinna pean kohe kindlasti minema, aga miks ometi pidi matus samale päevale sattuma? Et mitte sõbrannat alt vedada, olin valmis kangelaslikult Tartust tagasi sõites otse kontserdile minema.. Kui sellest sõbrannale rääkisin, arvas ta, et küll ta leiab minu asemele kellegi teise. Suur kergendus, see oleks mulle tõesti raske olnud matusemeeleolust ümber lülituda kontserdi nautimisele.
Aga kahju on ikkagi, nii lahkunu pärast, kui ärajäänud kontserdi pärast.
Siin me istume temaga lapsepõlves pargipeol, mina vist 5-aastane, tema 4-aastane. Kusjuures avastasin, et sellel pildil olevast seltskonnast olen mina ainsana elus...
2 kommentaari:
Mu suhtlusringkonnas pole kedagi, kes advendi puhul miskit sooviks ja ka jaani, jõulu või oktoobripühade puhul pole enam pikka aega õnnitletud. Algul kadusid paberist kaardid ja siis mõne aasta jooksul ka elektroonilised õnnesoovid - kõigi osaliste kergenduseks ma julgen arvata.
Parem ei hakka oma pildialbumit sirvima, äkki leian ka sellise kus suurest grupist ainsana elus olen. Mis paneks mõtlema kõige maise kaduvusest ja tähendusetusest ;)
Hakkasin veelkord seda pilti vaatama, et kes seal on ja keda pole. Lisaks minule ja pisikesele poisile oleks pidanud pildil olema veel üks minuvanune tüdruk, kes on samuti elus. Ei tea, miks teda ega ta isa pole, kuigi ema on pildi peal. Minu ema pole ka, sest ta oli just sünnitanud minu venna, kes nüüd samuti surnud on. Elasime Rõuges suure mõisapargi kõrval ja linnasugulastel nii Võrust kui Tartust oli kombeks ikka meie juures suvitada. Ja need pargipeod olid ägedad. Imestan, kuidas need sugulased kaugemalt kohale tulid, autot meil ju polnud. Või kuidas nad üldse teada said, millal tulla. Kodus meil telefoni polnud. Kas siis helistati töö juurde või kirjutati ja bussid käisid ka tihedamalt kui praegu.
Postita kommentaar