Tegelikult on mind viimastel päevadel vallanud just vastupidised tunded. Et mu elul pole mingit mõtet, miski ei tee mulle rõõmu, olen kurb ja üksildane ja jäängi selleks.
Ja siis ma teen endaga psühhoteraapiat. Vaatan oma endavanuseid tuttavaid ja lohutan ennast sellega, et paljudel teistel on veel halvemini. Kel pole tervist, kel napib raha, kellel on suhted lähedastega pekkis. Ja siis leian, et mul on ju suhteliselt hästi. Korra päevas kas helistan kellegagi, käin tütre pool või kohtun kellegagi, või lihtsalt chatin. Täna rääkisin telefonis eksiga ja ta lohutas, et sa pole ju üksi, sa pidevalt suhtled inimestega läbi erinevate (neti-)kanalite. Tõsi see on, aga ikkagi. Viimane chat oli ühe meeldiva mehega selline, et rääkisime ühistest tuttavatest, kuidas neil läheb, aga ta ei küsinud,kuidas mul läheb. FB järgi läheb mul normaalselt, aga tegelikult mitte. Ja kas ma olekski talle kurtnud,kui kurb ma paraegu olen.
Aga täna hakkasin planeerima aastavahetust. Mul on sõbrannaga juba kokkulepitud, et veedame selle koos. Esialgu mõtlesime, et ta tuleb pärast tööd minu juurde, kus söögid-joogid ootavad. Täna FB reklaame vaadates hakkas tunduma, et on palju kohti Tallinnas,kus pakutakse õhtusööki ja meelelahutust aastavahetusel. Vaatasun hinna ja kvaliteedi suhet ja leidsin, et miks mitte minna sinna (ühte konkreetsesse paika,kus pole väga kallis). Ja seejärel suunduda KUKU-klbisse,kuhu kutsus mind diskor Sass Nixon isiklikult. Homme arutan sõbrannaga asju, sh. variante, kas meil on võimalik ka mõni meessõber kaasa võtta. Kas on või ei, eiole võimatu, et lähme omavahel tantsupõrandale ja pole seal midagi häbeneda.
Ei konuta kodus üksi-kahekesi ega piirdu telekast tuleva meelelahutusega.
Eks paistab,mis variant käiku läheb
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar