Käisin täna oma armsa sugulase matustel. Ja kuigi me viimastel aastatel enam eriti ei suhelnud, sest ta oli elust tüdinenud, kibestunud ja mul oli endalgi piisavalt muresid, niiet ma ei jaksanud enam teda positiivsuse poole pöörata. Või õigemini, see polnud võimalik.
Aga matus oli ilus ja südamlik. Kõik teda ära saatma tulnud inimesed meenutasid temast häid hetki. Nagu ka mina.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka iseendast, onju. Kui mõtlesin, et mida matustele selga või jalga panna, nagu näiteks jope valimine. Mul oli mitu sooja jopet, üks leekivpunane, mida krematooriumi ärasaatmisel poleks nagu sobilik kanda. Siis oli veel tumepunane ja tumesinine jope. Viimane oleks olnud värvilt kõige sobivam, aga see oli praeguse ilma jaoks liiga paks. Seega otsustasin ma ebapraktilise, aga ilusa musta sametmantli kasuks, millega oleks mul võinud küll külm hakata, aga see oli nii ilus ja matuste jaoks sobilik. Edevuse laat vol.1.
Jalanõudest arvasin algul, et valin madalad talvesaapad. Aga kui mu logistika paika sai, et Tartust bussi pealt võtab mu peale sõbranna oma autoga, ja mul pole vaja rohkem kõndida, kui 300 meetrit minu kodunt maakonnaliini peatusse ja selle peatusest teine sama palju Tallinna bussijaama, siis otsustasin, et võin ju kontsaga saapad jalga panna, mis siis, et ma ammu neid kandnud polnud. Proovides tundusid täitsa mugavad. Edevuse laat vol.2.
Ja kui ma lõpuks sõbranna koju jõudsin, siis oli mu varvas tulivalusaks muutunud. Arvasin, et varbavahe hakkas mingi seenhaiguse pärast valutama, aga kui saapad ja sukkpüksid jalast võtsin, selgus, et hoopis väike varvas oli lausa verine hõõrdumisest saapa vastu. No tuletaevasappi, nii väikese maa kõndimise peale. Aga fakt oli see, et nii see oli. Naljatasime sõbrannaga, et see on edevuse palk. Keegi poleks tähele pannud, kas mul on kontsaga saapad või madalad, aga kui ma lonkan, siis näevad seda kõik.
Hääküll, ravisime mu varvast nii kompressi kui salvidega ja hommikul oli seis täitsa OK. Kuna mu eks võttis mu auto peale, viis krematooriumi, sealt peielauda, kuhu ta ise ka tuli, ja pärast seda viis bussi peale, siis edasisi komplikatsioone ei tekkinud.
Kui sõbrannaga õhtul arutasime, et kas see edevuse laat ennast ära tasus, siis leidsin, et ikka tasus. Tundsin ennast hästi nende inimeste ees, keda ma ammu polnud näinud, ja see pisut valu polnud kõneväärt. Kõik on hea, mis hästi lõpeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar