Kaks sammu edasi, üks tagasi.

 Tegelikult valitseb mu elus praegu kaos. Kõik on halvasti, valesti, katki või haige. Tundus, et mitte keegi minust ei hooli ega aita mul sellega toime tulla. Siis tuli meelde, et tütreke ikka aitab, kus saab või väühemalt annab head nõu. Tegelikult on mul veel inimesi, kellelt konkreetse asja kordategemiseks abi paluda, aga noh, hetkel on kõik ummikseisus.

Konkreetseks minnes, on minu kui üksiku naise elamises on päris palju asju, mis on katki või ei tööta. Ja neid tuleb vaikselt aina juurde. Jah, ma tean ka paarisuhtes inimestel lähevad asjad katki, aga siis teeb  väiksemad tööd meespool ise korda. Nagu minulgi varem elukaaslane tegi. Ise saan mõne asja putitamisega hakkama, nagu katki käinud ruloo akna ees. Panin toru peale liimi ja kerisin katte nii kõrgele, et see enam raskusjõu tõttu lahti ei vajunud. Alla jäänud prao katsin osavalt auto armatuuri päikese eest varjamiseks mõeldud hõbedase kattega. Hea lahenduus sai, lükkan uue ruloo hankimise tulevikku.

Ja siis ütles katlamaja boiler üles. Mitte päris, kui lülitada see välja ja siis uuesti sisse,siis töötas mõne aja. Muidugi, vaja katlahooldus kohale kutsuda. Aga ma ei saanud seda esialgu teha, sest ootasin teist töömeest, kes oleks pidanud ära vahetama mu bidee dushivooliku, mis lekkis. Ta elab ise Haapsalus, aga pidi tulema Tallinna 2 nädalat tagasi mingit tööd tegema neljapäeval-reedel, ja siis lubas enne kojuminekut minu töö ka ära teha. Selgus, et töö sai tal juba neljapäeva lõuna ajal tehtud, aga mina olin juuksuris. Lasta tal kaks tundi oodata, kuni koju jõuan, tundus häbematu. Nii leppisime kokku, et kohtume esmaspäeval. Ja siis jäi ta haigeks, ravis ennast terve nädala. Uuel nädalal küsisin, kuidas tervis ja plaanid on. Selgus, et Tallinna asemel läks ta hoopis mujale tööle ja pole teada, millal Tallinna tuleb. Seega kaotasin lootuse tema abi peale ja hakkasin otsima uut töömeest, kes selle ära teeks. Nagu te teate, korralikke töömehi on vähe ja neil on järjekord. Aga dushi oli mul hädasti vaja, sest kui ma seda lekkiva toruga dushi kasutasin, siis põrand ujus. Kaua võib?

Dushivoolik sai lõpuks siiski vahetatud. Ma ekstra jätsin alles ühe tööandja, kelle raamatupidamist olen teinud, aga tahtsin loobuda, sest tal olid dokumendid väga korrast ära. Aga kuna ta tundus olevat mees, kes igasuguste töödega hakkama saab, siis mõtlesin, et sellist võib mul oma väikeste probleemide lahendamisel vaja minna. Nii ma talle ütlesingi, et jätkan ta raamatupidamise tegemist, kui ta mind mu olmemuredega mõnikord aitab. Palusingi nüüd abi selle dushivooliku vahetamisel. Ta tuligi kohale ja pärast tükk aega pusimist sai asi korda.

Kui eelmine töömees haige oli, siis kutsusin vahepeal katlaabi kohale ja tundus, et see mees polnud kõige kirkam kriit karbis. Pusis ja vahetas mingi pumba ära, aga süsteem ikka tööle ei hakanud. Ütles, et võib-olla tuleb lisaks kogu automaatika plaat välja vahetada. Siis pidas kellegagi nõu ja kuulis, et ehk pole pumba pistik korralikult ühendatud. Nii oligi ja asi sai korda. Hurraa! 400 eurot polnud just tappev summa. Kuni eilseni olin rahul. Kui läksin katlamajja, nägin, et reetlik punane veateade plinkis jälle. Lülitasin boilerit välja-sisse, ja süsteem läks tööle. Aga selge, et korras pole see ikkagi. Nüüd mõtlen, kas helistada katlaabisse ja nõuda garantii korras parandamist. Aga looda sa, nagunii küsitakse uue väljakutse ja töö eest uus korralik summa.

Olin olnud tükk aega õnnelik, et kaks muret murtud. Kuni käisn katlamajas ja nägin, et sealne probleem pole kuhugi kadunud. Kaks sammu edasi, üks tagasi. Neid teisi asju, mis parandamist ootavad, ma parem üles ei loe. Kui  jõuan , siis tegelen nendega. Esialgu on vaja see katlamure kaelast ära saada.

Kas vingun veel või räägin midagi positiivset ka? Naabrimehega oleme jälle sõbrad. Pärast minu kurjustamist ta lõpuks vabandas korralikult ja loodetavasti läheb järgmine tasaarvlemine libedamalt.

Sõbrannadega kokkusaamisele ma ei läinud, aga kui nad olid juba kohal ja helistasid, et sõida ka siia, siis ma veidi ärritusin jälle. Oli ju jutt, et nad enne annavad teada, kas kokkusaamine toimub üldse. Ja lennujaamast sõbranna juurde sõites oleks nad möödaminnes võinud ka minu juurest läbi tulla. Võib-olla oleksin ikkagi kaasa sõitnud, kuigi ööbima poleks jäänud. Või kui oleksin teadnud, et nad jäävad kolmeks päevaks, oleksin järgmine päev läbi käinud. Keegi mind ei informeerinud ja tundsin ennast täitsa kõrvalejäetuna. Jah, oleksin võinud ise helistada ka, aga jutt jäi, et nemad helistavad mulle ja jagavad infot. Pärast kokkusaamist helistasin teisele sõbrannale ja küsisin, kuidas kokkusaamine läks. Püüdsin mitte solvumist välja näidata ega etteheiteid teha, sest kust ma ikka uusi sõpru saan. Ehk järgmisel aastal laabub kõik paremini.

Oma tervisemuredest jaurama ei hakkagi. Loodan, et arstide abiga saab midagigi paremaks. Praegu on küll puusavalu nii talumatu, et muruniitmine või koristamine on tõsine väljakutse. Võimlemine ei tule kõne allagi. Täna võtsin lisaks tavapärasele valuvaigistile diclofenakki, et hakata koristama, ja nüüd valutab magu. Eks tuleb maorohtu võtta. Panen uue aja füsioterapeudi juurde ja ütlen, et lõpetame need võimlemise naljad ära ja liigume edasi järgmisse etappi ortopeedi konsultatsiooni juurde. Ja hakkame puusaliigese vahetuse  oppi ootama.

Kui üldse midagi mulle rõõmu teeb, siis õitsev aed. Liiliad hakkavad lõpetama ja nüüd on selge, miks ma peenra äärde lõvilõuad istutasin. Muidu oleks täielik tühjus.

Silmarõõmu pakub ka imeilus siilikübar, mis oli võimsaks põõsaks kasvanud.