kolmapäev, 3. oktoober 2012

Sügisnukrus

Sügis on käes, ei mingit kahtlust enam. Kuigi eelmise nädala üllatav reedeöine äike tundus lausa suvine, on siiski aastaring aias lõpule jõudmas. Mõni päikseline ja soe päev ei suuda seda enam muuta. Välisukse kõrval potis vahetasin koledaks läinud petuuniad uhke suure eerikapõõsa vastu.
Leinapihlakas aianurgas on juba ammu punaseid marju täis.
Hiina laternad on kuni viimase varretipuni ilusaks oranziks värvunud ja ootavad tuppa kuivatamisele viimist. Ei raatsi nagu veel.
Sügiskrookused (ma ei teagi, mis nende pärisnimi on) õitsevad sel aastal eriti uhkelt, vaatamata sellele, et nad said ümberistutamiste käigus suvel kõvasti loksutada ja nende pealsed varakult maha võetud. Arvasin, et seetõttu ma sügisel palju õisi ei näe, aga sain hoopis vastupidise tulemuse. Ju siis neile see meeldibki. Järgmise suve ümbertõstmise plaani tehes ei pea ma nende pärast muretsema ja tigusid ka edaspidi nende lopsakate pealsetega pikalt ei toida :D
Daaliad, mis kevadel väga nirult edasi läksid, said lõpuks hoo sisse ja nii ei kanna ma neid ka järgmise aasta aiaplaanist maha, nagu kavatsesin.
Roosid on alustanud oma sügisest õitsemisringi. Australian Gold kui kõige varajasem, hakkab juba läbi saama, Nostalgie on jõudnud just praeguseks väga ilusad õied moodustada, mõnel teisel (nagu Brandyl) on küll palju nuppe, aga lahti neid teha kuidagi ei jaksa.
Kukehari laiutab hullusti, järgmisel kevadel tuleb seda taas piirata.
Aga kui nunnu kera ta kevadepoole oli :D
Kevadest saadik on nii mõni teinegi taim kõvasti kosunud. Äädikapuu üks haru oli talvega välja läinud.
Nüüd sügiseks on ta uued võimsad kasvud kasvatanud ja näeb uhke välja.
Kevadel olid kõik taimed nii tillukesed ja tundus, et vahekaugus nende vahel on täiesti piisav.
Aga suvel selgus, et mu aiast kujunes tõeline läbipääsmatu dzungel :D Olen nüüd taas kõvasti harvendustööd teinud, eriti tänu sellele, et sain taimepojukesi tütre rajatavasse aeda sokutada. Mul on ülearuseid taimi kuidagi kahju ära visata, aga lõputult pole neid tutvusringkonnas enam kellelegi anda :D
Vaatamata vihmasele suvele, õitsesid suveliiliad päris ilusti. Ostsin neid juurdegi. Järgmise suve salaplaan on teha eraldi suveliiliate peenar, kohtki juba valmis vaadatud. Eks näis, kas tegudeni jõuan ;)
Esmakordselt hakkas õitsema puishortensia, mis oli kidunud vist ligi 5 aastat. Arvasin, et see taim tuleks ära visata, ju ei sobi meie kliima sellisele sordile. Kevadel siiski andsin talle veel ühe võimaluse ja istutasin päikselisema koha peale. Ja tulidki lõpuks ilusad õied, mis olid väärt pikka ootamist.
Tegin teoks ka ühe projekti, mida tükk aega olin haudunud. Kuna kõigil on aias üks kõverpeenar, siis pean ka mina endale sellise saama ;) Varem asusid need kolm päevaliiliat üksikuna keset muru, nüüd ühendasin nad peenraga.
Selle tegevuse käigus tekkinud murumättad aga kasutasin uue hostapeenra täitmiseks, kuhu tahtsin paigutada teiselt hostapeenralt liiga suureks paisunud põõsad. Nii polnud vaja uut mulda tuua, et see äärekividega tasa oleks. Geotekstiili panek ja peenra killustikuga katmine jääb kevadeks, kui kõik korralikult vajunud on.

Piltidelt vaadates pole tegu just suurte peenardega, kuigi nurgapeenra raadius oli ikkagi 2 meetrit. Kaevamistööd tundusid paari õhtu teema olevat. Aga kus sa sellega, palju rohkem aega ja higivalamist kulus, enne kui need tööd lõpuks valmis said. Olen vist vanaks jäänud...

Sügis on kaunis oma värvikirevuses, aga nukrus poeb paratamatult hinge. Linnuparvi pole veel kogunemas näinud, ehk tuleb ilus soe sügis. Ees ootab varsti ikkagi pikk pime aeg, enne kui uus kevad uue lootuse toob. Selleks, kevadootusel ka konkreetne sisu oleks, tuleb maha panna uusi sibullilli. Mida ma ka nädalavahetusel tegin, kui kõverpeenar lõpuks valmis sai. Vasakult paremale lillede vahele tühjadele kohtadele said maha pandud uued tulbisibulad: kollane narmasäärtega "Hamilton",oranz-kirju narmastatud (Tulipa Fringed) "Crispa", valge "Pays Bas", roosa (Darwin Hybrid) "Pink Impression" (uus lootus lõpuks saada sellist tõelist ROOSAT TULPI, nagu ammu olen otsinud) ja vana punane (Tulip Triumph) "Sprung".

9 kommentaari:

Helve ütles ...

Tubli aednik ja kaunid lilled-puud-põõsad! Kõverpeenar on hea mõte! :D

Kuna minu rahutu elustiili juures sellesse sügisesse lükkunud lillepeenarde ümberkorraldused vihm pea peale pööras, keskendusin puudel-põõsastele ja pargile.

Aiatöö on mõnus, eks ole!

Bianka ütles ...

Sinu kõverpeenra tegemisest alates mind see mõte kiusaski :D Vahepeal natuke kõhklesin, et äkki sirge peenar tuleks ilusam. Kartsin, et ehk ei saa mõlemad käänakud päris ühesugused, aga tundub, et pole vigagi. Seda enam, et vaadates kas ühelt või teiselt poolt, ei näe teist kurvi nagunii nii täpselt.

Aiatöö (ka see üsna raske kaevamise osa) on nagu teraapia, rahustab ja tulemus pakub rõõmu, kui miski tehtud saab. Ilmaselleta vist ei oskakski elada, kuigi hakkasin mõtlema, et aasta aastalt jaksan üha vähem...

Vihm on ka minu sügisesi plaane seganud, kuigi vist nii hullult ei sadanud, kui teil. Hea, et need uued peenrad ära jõudsin mõne kuivema ilmaga. Rootsikute äralõikamine ja ka kõikjal vohama hakanud umbrohi peavad ootama. Ehk ikka veel tuleb kuivemat ilma ka.

Kairi Look ütles ...

väga uhke aed, siit ei paista nukrust küll kuskilt otsast :)

Bianka ütles ...

Sügisel on oma leebe võlu, aga valgus... see pole enam see :(

thela ütles ...

Mul on igatahes täielik sügismasendus peal. Suve õieti polnudki, kogu aeg sadas ja nüüd hakkas veel tervis ka jukerdama...

Hundi ulg ütles ...

Ma kohe vihastan kui näen, et kõigil peenrad korras. Thelast ma ei räägigi, tal ju neid peenraid vist oma paarsada hektarit. Vihastan aga seepärast, et see sügise ise kohe kuidagi ei jõua. Nukker jah see sügis.

Bianka ütles ...

kulla Hundi Ulg, ära üldse põe, mul ei ole kaugeltki peenrad korras. Ma lihtsalt valin pildistamiseks õige rakursi :D Einoh, küll ma teeks ja oleks, aga see vihm (ja laiskus muidugi ka)...

MetsasJooks ütles ...

algarv hää,
õige ravi oled oma ligihiiliva kaamose tohterdamiseks ravinud. 2h päevas välisvalguses rassida annab lisaks imelisele aiale ka paraja endorfiinilaksu. Ilmselt on kontrast eelneva päikesereisiga see, mis siinse kliima talumise keeruliseks teeb.

Tass sooja meega taimeteed ja mõne lemmiku luulekogu (Yeats või Puškin näiteks) aitavad õhtutest läbi. Ja paadunud optimistist arvusõbrana lohutan end eriti tatistel hommikutel faktiga, et talvise pööripäevani on ju alla 80 päeva :P Siis läheb ju taas päev pikemaks :)

Bianka ütles ...

Mul ongi tunne, et see reisil saadud päikeselaks aitab esialgu siinset vihma stoiliselt taluda. Edaspidi tuleb lisaks pimedal ajal kamina- ja küünlatulesid appi võtta ;)

Raamatulugemine oli mul vahepeal kuidagi täitsa unarusse jäänud. Aga nüüd, kus bloginduses suurt midagi ei toimu, tekkis taas soov raamatukokku minna. Pean üles otsima need teiste soovitatud raamatute pealkirjad, mida kuhugi üles olen kirjutanud. Luuletuste osas eelistan vaid eestimaist :D