Eesti Vabariik 96 ehk kellel on Eestis hea elada

Kihvt number see 96! Märkasin selle mitmetähenduslikku kirjakuju presidendi kõnet kuulates. Sellise numbriga aastapäev on sobilik võrdselt minevikku ja tulevikku vaatamiseks. Kui juba 100 täis saab, siis kuulub meenutustele rohkem aega :P

Seekord pidas president hea kõne minu meelest. Nagu ta ütles, et see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Edasi liikumiseks ja tuleviku kavandamiseks on vaja teisi omadusi kui vabaduse taastamiseks ja ettetulnud kriisidega võitlemiseks. Sellist ühtehoidmist, mis valitses iseseisvuse taastamise alguses, ei maksagi enam rahvuselt oodata. Siis olime kõik enam-vähem võrdselt vaesed ja meil olid ühised sihid ja vaenlased, suur soov saada vabaks Venemaa mõju alt, pääseda täieõiguslikult Euroopa Liidu liikmeks ja ületada hirm, et ajalugu võiks taas tagasi pöörata ja meid uuesti sovjetivanglasse sulgeda. Nüüd, kus ka piirileping Venemaaga allkirjad on saanud, on see eesmärk maksimaalselt täidetud. Vaadates seda, mis toimub Ukrainas, saame me aimu, kui hästi meil on ikkagi läinud. Pronksiöö oli küll ehmatav, aga seda ei anna võrreldagi Ukraina sündmustega, kus riik on pooleks lõhestunud, ühed pooldavad Euroopa teed, teised tahaksid näha tulevikku liidus Venemaaga. Seda vastuolu ületada ja riik ühtse valitsuse all tegutsema saada on ülimalt raske. Ükskõik, mis reforme ka ette ei võeta, alati leidub neid, kes sellele vastu on. Meil oma riigis on vastuolud venelaste ja eestlaste vahel ajaga vähenenud, kuigi täielikku integratsiooni pole toimunud. Praeguseks on meie venelased hakanud palju rohkem eesti keelt rääkima ja sulandunud ühiskonda, nii et Venemaa on vist kaotanud lootuse oma kaasmaalasi meie riigi lõhestamiseks üles ässitada. Muidugi ei maksa arvata, et mure vene karu ettearvamatute sammude osas on igaveseks läbi, aga tundub, et ka Venemaal on valdav seisukoht, et Balti riigid on lõplikult lahkunud nende mõjualast. Kuigi see pole mitte lihtsalt tulnud, aga 30 aastat tagasi ei julgenud praegusest olukorrast keegi unistada.

Praeguseks on ka Euroopa palju muutunud, võrreldes selle ideaalipildiga, mis paistis läbi mõne raudse eesriide vahele jäänud pilu. Nüüdse Euroopa võtmesõnad on majandus- ja panganduskriis, kasvav tööpuudus, vananev elanikkond ja sotsiaalsete garantiide vähenemine. Nagu Priit Alamäe oma artiklis tabavalt kirjeldas, Euroopa on vana ja haige mees, kes konkurentsis tõusva idaturuga alla hakkab jääma. Uute jõudsalt arenevate maade nagu Hiina ja India odavam tootmine võtab jupphaaval ära vana maailma igaveseks peetud jumalast antud õiguse hästi elada. Sest maailm toimib tegelikult nagu ühendatud anumate seadus. Et Hiinas elu paremaks läheks, peab see Euroopas halvemaks minema. Meie oleme seal kahe vahel ja kuigi me armastame rõhutada, et me pole mingi odava tööjõu maa nagu Hiina, siis võime pisut rohkem oma teenuste eest küsida vaid tänu kvaliteetsemale tööle ja oma asukohale, et me asume Eoroopale ligemal kui Hiina. Muud argumendid, et me kuulume Euroopasse ja peaksime seetõttu saama nendega samaväärse elatustaseme, ei maksa midagi. Selle võime ehk põlvkonna möödudes ka saada, aga üksnes siis, kui nende elustandardid juba piisavalt langenud on :P

25.02.2014.a. "Vabariigi kodanikud" saates arutati samal teemal ja oma seisukohta kaitsma oli kutsutud ka Alamäe. Kahjuks ei lastud tal oma artikli teemast pikemalt rääkida. Mul on tunne, et Rannamäe polnud seda lugenud ja tema jaoks oli Priit lihtsalt kui üks ettevõtja, kes võtab sõna valitsuse ja maksude kohta. Kurb, hea arutelu jäi olemata :(

Kogu selle ühendatud anumate jutuga ei taha ma öelda, et meie tulevik on masendav. Sugugi mitte, aga roosad prillid tuleks eest võtta. Suurt rikkust ja muretut vanaduspõlve, pudrumägesid ega piimajõgesid pole loota, aga vaeva nähes läheb inimeste elujärg ikka tasapisi paremaks. Ükskõik, kui palju Ansipit ka kirutud pole, jätab ta ametist lahkudes endast maha toimiva riigi. Kuigi kõik ühisest rahakotist nõrgemate abistamise ja tulevikku panustamise proportsioonid pole täiuslikult paigas, aga elu ja meie omariiklus jätkub. Küllap jõutakse edaspidi ka praeguste valukohtadega tegelda. Praegu tundub, et rahvast häirib kõige rohkem see, et neid ei kuulata. Aga lootus, et kusagilt tuleb uus vabakond või partei, kes valitseks nii hästi, et kõik õnnelikud oleksid ja raha kõigeks jätkuks, mina küll ei usu.

Seda dramaatilist pidupäeva küsimust, et kas me sellist Eestit tahtsimegi, palju enam ei küsita. Selle asemel küsiksin hoopis, kellel on Eestis hea elada. Esimesena pähe kargav variant, et rikastel on siin hea elada, pole õige. Rikkuse eest ei saa osta õnne, armastust, sõprust ega tervist, kõike seda, mis tegelikult väärt on. Rikkus tuleb ja läheb, tänase hea elu ja homse virelemise vahel liikumiseks piisab vaid valedest majandusotsustest ja sellele järgnevast pankrotist. Ja sellisesid näiteid on üksjagu, kasvõi elukunstnik Rein Kilk või suurerastaja Guido Sammelselg.

Õige vastus on, et Eestis on hea elada neil, kellel on rohkem valikuvõimalusi. Raha on kahtlemata üks tegur, mis annab valikuid juurde, aga see pole ainus. Samaväärselt avardab valikuid hea haridus või korraliku elukutse omandamine. Raha võimaldab koolitada lapsi heades koolides, käia maailmas väärtuslikke kogemusi omandamas, et seejärel saada hästitasustatud ja huvitav töö, või hoopis alustada ettevõtlusega ja panna oma raha uut raha tegema. Aga nende paljude valikuvõimaluste vahel õigesti orienteerumiseks on vaja tarkust. Ja siis on veel vaja püsivust, sihikindlust ja töökust, et oma eesmärke saavutada, missugused need ka ei oleks. Ka rikastele ei tooda midagi kandikul ette ja raha valesti kulutamine või raiskamine lõikab edasisi valikuid vähemaks.

Tahangi rõhutada, et võrreldes sovjetiaegse eluga, on meie inimestel valikuid palju rohkem. Tõsi, teatud vanusest alates hakkavad võimalused kokku kuivama, aga nii on see igal pool. Vanaduses elad sellega, mis sa elu jooksul oled suutnud koguda ja ette valmistada, olgu siis ametialase tasemega, laste kasvatamisega, elukaaslase valiku või muude majanduslike saavutuste najal. Juurde ei tule vanast peast enam midagi. Keegi ei saa aga eitada, et noortel tänapäeval valikuvõimalusi pole. Kas õppida siin või välismaal, või hoopis näha maailma ja teenida raha, et oma tulevikule alus rajada. Muidugi on neil lihtsam, kes on pärit nii majanduslikult kindlustatud kui ka töö-ja õppimisharjumusi kujundava mõtteviisiga toetavast perest. Aga kes ise ei viitsi ennast aidata, sellel tõesti suurt valikut pole. Väike palk ja vähe lootust paremale elule. Invaliidide teema jätaks praegu välja, aga üksikemaks näiteks "pühast vaimust" siiski ei saa. Kui mehekandidaadil pole töökust ega vastutustunnet kopika eest, siis sellisega ei maksaks lapsi vorpima hakata.

Minu arust on nii, et üks põlvkond valmistab järgmisele ette parema stardiplatvormi elus hakkama saamiseks. Meil pole veel mitmendat põlve rikkaid või vähemalt heal järjel peresid nagu mujal Euroopas. Kus uus põlvkond saab mõnusalt toetuda juba olemasolevale heaolu tasemele ega pea nii palju pingutama. Mõnes mõttes teeb see uue põlvkonna mugavaks ja vähem löögivõimeliseks. Meie noored on raskustega harjunud ja saavad tänapäeva maailma kasvava tööpuuduse tingimustes paremini hakkama kui eakaaslased mõnes teises heaoluriigis, kus noorte tööpuuduse tase on isegi kuni 50%. Muidugi on paljud meie noored endale töö leidnud välismaal, aga see on ka tööjõu vaba liikumise puhul normaalne ja seda nähtust ei maksa liiga mustades värvides vaadata. Tegelikult, nagu kirjutab statistikaguru Ene-Margit Tiit, pole meil lahkujate arv sugugi nii suur, kui armastatakse hädaldada. Paljud tulevad ju mõne aja pärast tagasi.