Eestlane olen ja eestlaseks jään

...eestlane olla on uhke ja häää... Seda laulu teab vist igaüks.

Aga kui tihti me argielus seda meenutame või selle sõnumi üle mõtleme?

Kes me, eestlased, oleme ja mida Eestimaa meile tähendab tänapäeval? Mida tähendab ta neile, kes siit ära lähevad ja kes on need, kes siia jäävad? Kas nad teevad selle valiku patriotismist või on nad lihtsalt liiga laisad ja saamatud, et see samm ette võtta. Keda üldse nimetada eestlaseks? Lugesin Ede Tamkivi kirjutist "Eesti by the Bay" ja sealt sain palju mõtlemisainet. Seda, kes võiks ennast eestlaseks pidada, arutas ta oma 8-aastase pojaga. Lapse suust pead sa tõde kuulma :D Tegelikult ongi siin mõttekoht meie kõigi jaoks. Neid etniliselt puhtatõulisi eestlasi, kelle vanemad on eestlased, kes ise on sündinud Eestis, kes oskavad eesti keelt, kes elavad Eestis, jääb üha vähemaks. Kui üks või teine tingimus on rikutud, kas siis arvame sellise inimese "päriseestlaste" ridadest välja? Üks mis kindel, sel viisil näitab eestlaste arv kindlat kahanemistendentsi. Kas me seda tahamegi?

On aeg tunnistada, et miski pole enam nii nagu enne. Ja see omakorda tähendab, et muutuste vastu pole mõtet sõdida, vaid neid aktsepteerida, sealjuures püüdes leida sellest protsessist Eesti riigi arenguks midagi kasulikku. Näiteks seesama noorte välismaale tööle minek on vabaduse ja avatud piiride puhul paratamatus. Nagu kala otsib puhtamat vett... Neid minejaid pole vaja süüdistada, aga ikkagi tuleks neile alati meelde tuletada, et ilma nendeta jääb Eestimaa üha vaesemaks. Et nad ei mataks igaveseks maha plaani kunagi tagasi tulla, et nad ei unustaks kaugel viibides kodumaad, et nad püüaksid ka seal kasvatada oma lastest eestlasi. Kui nad kavatsevad tagasi tulla, siis me ei tohiks neid vastu võtta etteheidete, süüdistuste või parastamisega. Sellest pole kasu, isegi kui näiteks peres ühe lapse lahkumine jättis raske koorma oma vanemate eest hoolitsemiseks teisele lapsele. Minevikku me ju muuta ei saa, aga mõelda tuleks tulevikule. On selliseid lahkujaid, keda takistab naasmast vaid uhkus, sest nad ei taha ei endale ega teistele tunnistada, et äraminek oli viga. Nii ütlevad nad kangekaelselt, et neil on seal palju parem kui kodumaal. Mõnikord oleks vaja lähedastel lihtsalt öelda, et me tunneme äraläinust puudust ja meil oleks hea meel, kui ta tagasi tuleks.

Tihti öeldakse äramineku õigustuseks pahameeles, et kas me sellist riiki tahtsimegi ;) Selles, missuguseks meie riik ja kauaoodatud iseseisvus on muutunud, pole aga süüdi mitte valitsus, vaid me ise. Kui me kogu aeg viriseme, kui halvasti kõik Eestis on ja kuidas mujal on palju parem, siis sellise vanemate suhtumise all üles kasvatatud põlvkond ei hindagi oma riiki. Seetõttu arvan, et lahkujate protsessi mõjutamise võti ei ole niivõrd riigi käes, kui just perekonnasiseses suhtumises ja kasvatuses. Iga vanem tahab oma lapsele parimat, ja kui tema arvates see parem asub välismaal, siis sinna ta laps lõpuks lähebki.

Jälgides Venemaa poliitikat, siis on selgelt tunda, kuidas riik mõjutab oma propagandamasinat kasutades inimesi ja kasvatab neist teadlikult oma riigi patrioote. Muidugi lahkutakse ka sealt välismaale, aga ikkagi on armastus oma riigi ja austus selle juhtide vastu väga levinud (erinevalt meist). Ma ei taha öelda, et meie peaks täpselt sama mustrit kasutama, aga siiski arvan, et noortes patriotismi kasvatamise teema on meil üksjagu unustusse vajunud. Ma küll ei tea, kas või kuidas kooliprogrammis sellega tegeldakse, aga meedias ei kohta eriti palju patriotismist rääkivaid artikleid. Jah, ma tean, et meil on vaba ajakirjandus, mis avaldab seda, mida õigeks peab, aga ikkagi. Äkki mõtleks keegigi (peatoimetaja või ajakirjanik ise), mis sõnumit nad edastada tahavad. Enne kui üllitavad järjekordse eduloo, kui imeliselt mõnel noorel välismaal läheb, kuidas ta on leidnud unistuste töö ja kui hästi seal temasse suhtutakse, näidates kadedustäratavaid pilte tema kodust ja reisidest. Ei, ma ei taha ütelda, et seda kõike peaks maha vaikima, aga hea ajakirjanik peaks otsima ja leidma tasakaalustamiseks ka teistsuguseid näiteid. Nagu oli omaaegne "Pealtnägija" lugu dissident Madissoni "imelisest" elust kodutuna Hispaanias, kus prügikastist saadav toidulaud on luksuslikum kui muidu pensionäri elu Eestis. Mul on õõvastav lugeda blogidest, kus õpetaja (sic!) ütleb, et tema läheks kindlasti ära välismaale, kui siin jamaks kisub ja et tema oma poegi küll Eesti eest sõdima ei saadaks. Ei, ta pole ainus, kes nii mõtleb, aga tal pole isegi häbi sellist nahahoidmist avalikult välja öelda.

Kui patriotism ja kodumaa-armastus enam meist enamiku jaoks suuremat ei tähenda, siis miks me üldse nii kangesti muretseme, et äkki Venemaa okupeerib Eesti? Ma ei usu, et seekord kedagi Siberisse saadetakse või vangi pannakse. Ka piirid jäävad ilmselt lahti, ja kõik, kes soovivad, saavad väljamaale putkata. Mis sest iseseisvast Eestist enam :P Kui me oma riiki üksnes kritiseerime, arvates, et mujal on parem ega ole valmis omariikluse nimel ohvreid tooma ega kannatama, ehk me siis polegi enam oma riiki väärt...

Aga olgu, möönan, et nii hull siiski ilmselt meie asi veel ei ole. Me armastame Eestit, kodumaale on alles jäänud ikkagi veel arvestatav hulk inimesi, meil ilmuvad eestikeelsed raamatud, ajakirjandus ja edastatakse eestikeelseid tele- ja raadiosaateid. Me korraldame laulupidusid ja heldinult lehvitame sini-must-valget lippu. Samas oleme kõige selle sees ka parajad natsionalistid, kui nii tohib väljenduda :D Me oleme pahased venelastele, et nad ei integreeru täielikult meie ühiskonda ja asuvad Vene infoväljas. Aga on see ikka vaid nende süü? Äkki teeme ka meie midagi valesti ehk jätame tegemata? Äkki me ei tahagi, et neist täisõiguslikud eesti kodanikud saaks?

Pärast pronksiööd olid suured plaanid, kuidas siin elavate (venekeelsete) muulastega rohkem tegeleda ja neid vene kanalite infoväljast ära tõmmata. Selleks ju ETV2 ellu kutsuti. Aga nagu me väga hästi teame, kui palju seal venekeelsele publikule pakutakse või palju nad seda vaatavad :P Tõsi on ka see, et tegelikult on pea-aegu võimatu pakkuda vene kanalitele tõsist konkurentsi. Sellist raha ja taset pole meie väikesel riigil vastu panna. Aga siiski on asju, mida oleks võimalik teha väiksema rahaga ja mis aitaks muulastel meie elust osa saada. See oleks tõlkimine. Venekeelsed subtiitrid päevakajalistele saadetele, meie parimate uudistekanalite ja arvamusliidrite väljaütlemiste tõlge vene keelde. Samuti tuleks mõelda meie kultuuri oluliste valdkondade, olgu raamatute, filmide või teatrietenduste tõlkimisele. Jah, see maksab samuti, aga siiski vähem, kui ekstra venekeelse kanali või ajalehe tegemine. Arvan, et "seda kassid ostaksid" ehk muukeelsed loeksid-kuulaksid, sest tegelikult nad tahavad teada, mis eesti meedias ja kultuuris tegelikult toimub. Ekstra sellele auditooriumile tehtud saated kannavad paratamatult vanema venna manitsemise pitserit. Rääkimata sellest, et ajakirjanike või kultuuritegelaste hulgast parimad nagunii seda tegema ei hakkaks. Neil on juba oma koht eestikeelses ajakirjanduses olemas. Olgem ausad, praegu on tegelemine venekeelse publikuga nagu sundus või poliitilise korrektsuse jaoks vajalik atribuut, aga mitte riigi tõeline prioriteet.

Mu tütar on abielus välismaalasega, kuigi pere elab Eestis. Lapsed räägivad nii ema kui isa keelt. Nad käivad eesti lasteaias ja vähemalt praegu on nad eestlased. Aga ma ei tea, mis saab siis, kui nad täisealiseks saavad ja peavad valima endale kodakondsuse. Praegu kehtiva seaduse kohaselt ei tohi nad saada topeltkodakondsust ja kui nad võtavad oma kodakondsuse isa järgi, siis pole nad enam eestlased. Kas me oma kangekaelses ülbuses nii lihtsalt loobumegi oma kodanikest? Paraku on vääramatu tõsiasi, et nende laste (nagu ka paljude teiste) teine isamaa pakub paremaid võimalusi maailmas ringi käia ja paremates koolides tasuta õppida, kui nad on selle suurema ja jõukama riigi kodanikud. Aga aru ma ei saa, miks Eesti riik neid selle eest oma kodakondsusest ilma jätab ehk lõikab ära võimaluse, et neid edaspidi eestlane olemine huvitaks? Samamoodi on mulle arusaamatu, kuidas võib eesti kodakondsusest ilma jätta mõne siin sündinud vene või muust rahvusest lapse. Kas see ei tähenda mitte seda, et me ei ole nõus grammigi alla andma oma ülla rahvusriigi ideaalidele? Sellega aga kaotame üha enam kodanikke, sest segaabielud on väga laialt levinud. Need, kes siia elama on tulnud, ei tunne ennast samuti teretulnuna. Kas selle taga on hirm, et kodakondsuse läbi hakkavad tulevikus meie Eesti asja ajama muust rahvusest pärit inimesed? Aga juba praegu osalevad nad meie elus ja äris nagunii, võtame selle tegelikkuse ükskord teadmiseks ja käitume sellele vastavalt.

Kogu see eelkirjeldatud problemaatika eestikeelsest meediast ja kultuurist aru saamisel puudutab lisaks venekeelsetele ka paljusid teisi siin elavaid võõramaalasi, nagu näiteks ka minu väimees. Ta küll oskab suhtlustasemel eesti keelt, aga selleks, et vaadata eestikeelset vestlussaadet või filmi, jääb seda väheks. Nii ei lähe nad tütrega koos kunagi vaatama kinos eesti filme ega käi teatris. Sest tõlke võimalust pole pakutud. Samuti kui venelased, saab ka tema uudised kätte internetist oma emakeeles. Aga ta mõnikord ikka küsib, mismoodi eestlased ise ühesse või teisesse asjasse suhtuvad, olgu siis poliitika või muu sisesriiklik probleem. Nii jäävadki meie elu hetkehoovuste tajumisest kõrvale ka venelased. Nad ei saa saamagi osaks meie elust, kuna neil pole ligipääsu Eesti ajakirjandusele ja kultuurile. Väide, et õppigu eesti keel nii selgeks, et suudaksid seda kogu pakutavat infot originaalkeeles vastu võtta, jääbki vaid meie soovmõtlemiseks. Eesti keeles, nagu ka igas teises keeles, on nii palju spetsiifilisi sõnu, mida igapäevakeeles ei kasutata, ja mida teise emakeelega inimene kusagilt ei õpigi. Aga vaadates omakeelsete subtiitritega eestikeelset filmi, saab ta kahekordselt kasu. Esiteks, hakkab ta tajuma paremini meie rahvuse omapära ja mõttemaailma,lisaks õpib uusi sõnu eesti keeles. Tänapäeva tehnilistes tingimustes ei tohiks see päris utoopiline plaan olla, või mis!?

Kas muulased seda võimalust kasutaksid? Praegu me seda ei tea, aga saaksime teada, kui hakkaksime pakkuma venekeelsete subtiitritega eesti filme ja sünkroontõlkega teatrietendusi. Olulisem küsimus on aga, kas meie riik tahab seda teha? Või peidab pea liiva alla ja kordab endise kangekaelsusega mantrat, et õppigu muulased keel nii selgeks, et suudavad originaalis "Tõde ja õigust" lugeda ja saavad aru "Kevade" filmist. Unistada ju võib, aga tegelikult klõpsab venelane harjumuspäraselt telekapulti ja vaatab edasi oma vene kanalit. Sest isegi kui tal oleks huvi eesti filme või uudiseid vaadata, puudub tal tegelikult selleks reaalne võimalus ja stiimulit eesti keelt rohkem õppida pole neil samuti. Nii ei integreeru venekeelne elanikkkond kunagi meie kultuuri- ja meediaruumi. See aga pole probleem mitte nende, vaid meie jaoks, sest Venemaa saab neid jätkuvalt oma propaganda abil Eesti riigi vastu ära kasutada.