Perekond

 Selleaastane jaaninädal tähendas minu jaoks tõsist perekonna värki.

Kõigepealt, kes on minu perekond? Lapsena olid selleks mu isa ja ema, natuke ka vanaema ja siis mu noorem vend. Elu edenedes surid nii vanaema, kui isa ja ema, jäi ainult vend. No vahepeal olid lisandunud mu abikaasa ja laps.

Edasi läks elu keerulisemaks, mu venna abielu tüüris karidele ja minu suhted vennanaise ja tema lastega katkesid umbes 15 aastaks. Sellel on väga tõsised põhjused, aga see selleks.

Nüüd, kui mu noorem vend veebruaris suri, kutsusin otse loomulikult matustele nii tema lapsed kui endise abikaasa. 

Ja võttis aega, mis ta võttis, aga jaaninädalaks sai kokku lepitud vennapojaga, et just venna sünnipäeval, 24. juunil, saab ta tuhk maamulda sängitatud.

Ma tegelikult polnud ühtki urnimatust varem korraldanud, aga mõtlesin, et mis seal keerulist. Auk surnuaial maasse kaevata, urn tuhaga sisse, ja plats tasandada. Nagu selgus, asi on keerulisem. Ja selle tarkuse jagas just minu endine vennanaine,kes mõned aastad tagasi oli oma ema urnimatuse korraldanud. Esiteks, seda hauda ei tohi kaevata surnu laps, (poeg). Õnneks oli asenduseks võtta mu elukaaslane, kes seda teha võis. Siis  veel, et seda kohta ei tohi kohe tasaseks teha, vaid peab jätma künka, mis hiljem alla vajub. Selleks oli vennanaine toonud 2 pärga, et hauaküngas näeks välja normaalne.

 Mul oli ka kaasas hauavaas lilledega, aga see jäi esialgu tahaplaanile.

Kõige olulisem oli aga see, et me kõik, kes aastaid ei olnud suhelnud, käitusime seal venna muldasängitamisel, nagu perekond. Ka vennapoja värske elukaaslane, kes tundus olevat lahtiste kätega naine, asus kohe ülejäänud hauaplatsi koos minuga korda tegema, nii umbrohtu välja juurima kui küünlaid süütama. Kokkuvõttes oli väga armas elamus.

Ja siis läksime mu kodumaja juurde, kus mu vend elas ja suri. Igaüks leidis sealt midagi, mida ta endale tahtis. Mind tegi kolekurvaks see, et kõik need voodiriided ja käterätid, mis ma vennale olin aastate jooksul viinud, olid kasutamata kapis riiulis. Aga tema viimasel asemel, kus ta enne surma magas, polnud ei linu ega padjapüüre, ainult see septembris viidud tekikott ja tekk olid. Jumal kui kurb ja armetu seapesa see tema voodi oli. Võtsin siis kapist endaga kaasa need kasutamata rätikud ja voodiriided, talle kootud sokid, mida polnud kasutatud. Kõik need lõhnasid kopituse ja tulekahju suitsu järele, mis ta kurvas kodus olid juhtunud.

Mis siin ikka öelda, kurb elu, mis nüüd sai lõpu. Kusjuures ikkagi nii korralike matuste kui ilusa muldasängitamise läbi. Puhka rahus, mu väikevend.

Ja kuna mul polnud jaanipäeva paiku televiisorit ega vahtinud ma ka oma nutitelefoni, siis polnud mul õrna aimugi, et Venemaal mingi mässulaadne asi toimus. Seetõttu ma ei muretsenud, ja kui koju jõudes uudiseid vaatasin, siis oli see kõik juba lõppenud. Nii ongi, mida vähem uudiseid vaatad, seda vähem on stressi. Kui tuleb sõda päriselt, küll sa siis saad seda otseselt tunda.