7 aastat armastust

Viimase 7 aasta jooksul on mu elus olnud palju armastust.

Kõigepealt algas see sellega, et veetsin 2015/2016 aastavahetuse Egiptuses koos oma sõbranna ja lapselapsega. Et ravida murtud südant ja leida uus elu. Ja see aastavahetus oli täis armastust, ma ei mõelnud siis ei minevikule ega kavandanud tulevikku. Olin lihtsalt hetkes, nagu nad soovitavad. 

Kui koju jõudsime, tuli meie ellu Kevin, 4-kuune kutsikas. Kes nõudis palju hoolt ja tähelepanu, aga kes andis vastu ka palju armastust. Nüüd on ta koera-aastates juba vanahärra, ja kui tütar tahtis uut noort koera ta kõrvale võtta, et leevendada vältimatult tulevat kaotust, keeldusin ma otsustavalt. Kuigi nad oleksid seda saanud teha ka minult küsimata, siis ilmselt nad ikkagi võtsid kuulda minu nõuannet. Kevin on juba vana koer, ega taha mängida uue kutsikaga. Neist ei saa enam sõpru ja laseme Kevinil käia rahus oma igavikuteed, kui aeg tuleb, ja kui leinaaeg läbi, siis kaaluda, kas keegi uus koer teda asendab või mitte. 

Järgmisena ostsin 2016.a. aprilllis endale esimese päris oma auto. Nimetasin teda FB pildi peal oma elukaaslaseks ja kavatsesin temaga koos olla "kuni surm meid lahutab". 

Paar kuud pärast seda leidsin tõelise elukaaslase, kellega siiani koos oleme. Muidugi on olnud mitmeid momente, kui mulle on tundund, et väärin muud. Viimati näiteks nädal tagasi. Aga järgmisel hommikul otsustasin hoopis ühise reisi ära tellida, mille käigus loodan, et me murekohad saavad lahenduse. Ja kui ei saa, eks siis vaatab edasi... 

Aga mis puutub autosse, siis langesid minu jaoks sel sügisel  kokku reklaam, massipsühhoos automaksu teemal ja isiklik terviseprobleem. Nimelt on mu vasak põlv vana vigastuse tõttu valulik, ja mõnikord takistab see mul autosõidul siduripedaali lahtilaskmist. Nii ma mõtlesin, et parem oleks, kui mul manuaalkäigikasti asemel oleks automaatkast. Ja kui siis mind hakkkas pommitamma VW keskuse reklaanm, kus laoautod  on soodsa hinnaga, siis küpses minus truudusemurdmise mõte oma palavalt armastatud autole. 

Esialgu käisin autosalongis lihtsalt vaatamas, kuidas see soodsa hinnaga uus autokandidaat välja näeb. No ei olnud küll nii kena, kui mu vana armastus, aga igasugu uusi vigureid oli tal küljes. Küsisin siis, et mis te mu vana kallima eest oleksite nõus maksma. Vastus viibis terve päeva. Kusjuures ma arvan, et nii heas korras ja nii väikese läbisõiduga autot taheti pakkuda mõnele tuttavale. Lõpuks tuli hinnang. See  oli täpselt seal piiri peal, millest ma alla poleks andnud. 

Siis vahepeal tegi mu eks ettepaneku, et võiksime autod omavahel ära vahetada. Mina saaksin 2 aastat noorema väiksema automaatkäigukastiga auto, millel suur läbisõit ja tema minu 2 aastat vanema manuaalkastiga auto, millel väike läbisõit. Esialgu tundus see hea plaan. Aga siis hakkasin mõtlema, et mida aasta edasi, seda kallimaks lähevad uued autod ja minu auto vananeb ja muutub odavamaks. Ja välja vahetama pean ma ta ikkagi lõpuks. 

Seega otsustasin, et käin selle soodushinnaga autoga ikkagi proovisõidul. Nagu mu eks irooniliselt väljendus, see 1-liitrilise mootoriga linnadziip on katusega motoroller. Aga tegelikult oli täitsa äge auto, laulis, möirgas, kui vaja, vaikis, kui vaja, kiirendas täitsa kenasti, pidurdas, näitas tagurdades parkimispilte ja kõike muud. Nagu mu tütar ütles, et kui juba käid proovisõidul, siis oled maha müüdud või ära ostetud. Ja suure tõenäosusega olengi uuel nädalal oma vana auto ära müünud ja  uue ostnud. Kui just tehnokontrolli käigus ei leita mu vanal autol mingeid ootamatuid puudusi.