Küllap mõistatate, et kas need on mu praeguse aja vöö-, rinna ja puusaümbermõõdu numbrid. Kui nii oleks, siis ma ehk saaks ka oma deprekast lahti ja hakkaks ennast armastama. Aga paraku pole need sedasorti näitajad.
Ja ikkagi on neeed super head arvud. Mu põhikooli lõpetav mure(lapse)laps sai need punktid oma lõpueksamitel. Kui ta gümnaasiumi sisseastumise katse vestlusel sai 9 punkti 10-st, siis öeldi, et kui ta eksamid teeb ära 5punkti 10-st, on ta sees. Aga see tulemus ületas meie kõigi ootused. Ta oli terve viimase aasta eriprogrammil olnud ega käinud üldiselt koolis.Oma kontrolltööd ja arvestused tegi tugiisiku juures. Aga nagu näha, see ei viinud ta teadmisi alla, pigem vastupidi. Ta oli alati olnud tark tüdruk, lõpetanud kõik klassid kiituskirjaga, aga see aasta oli eriti raske. Nii buliimia, enda lõikumise kui enesetapumõtete tõttu.
Aga kui ta suutis nüüd eksamid teha nii, et eesti keel 85%, matemaaatika 94% ja viimasena inglise keel 100% (sic!), siis on ta igatepidi kõlbulik materjal gümnaasiumi jaoks.
Jumal, kuidas me muretsesime, et kui ta pole võimeline gümnaasiumi sisse saama, siis mis ta elust saab. Istub kodus ekraani ees... ja korjab kõikvõimalikke lollusi ja hulle enda ringkonda. Nüüd on vähemalt lootust. Et ta enesehinnang ja elutahe tõusevad selliste tulemuste tõttu ja ta leiab oma tee elus.
7 kommentaari:
Vägev. Loodetavasti mõjub see hästi ka tema enesehinnangule ja gümnaasiumis uus seltskond ehk teeb samuti head.
Oi, Ta on väga tubli! Õnnitlused! Juba 84 punkti on suur saavutus, rääkimata siis ülejäänust!
Loodame väga, et eelnev oli teismelise kasvuraskus ja edaspidi on ta tragi asjalik noor daam. Eksamitulemused annavad ju lootust selleks, eks!
Õnnitlused! Sinu osa vanaemana ja toetajana on ütlemata suur. Kui nüüd ainul jätkuks täiskasvanutel tarkust, mõistmist ja arusaamist...
Tark tydruk, tubli, palju õnne nö kogu meeskonnale! Teie tugi ja abi on asendamatu, soovin jõudu noore inimese õrna hinge hoidmisel ja toetamisel. Oma noorema poja kogemusel ytlen, et uus kool ja keskkonnavahetus kindlasti toob yllatusi ja kohanemisprobleeme kaasa ja vaat siis on teie vahel loodud usaldus ja suhe hindamatu väärtusega.
Aitäh, teile kõigile heade soovide eest. Ma poleks uskunud, et ta nii hea tulemuse teeb. Tema vanas koolis kiusasid teda just paar aatat nooremad poisinakatsid, kes tega WC ukese taga prõmmides ja ähvardades välja ei lasknud. Sest ta oli teistsugune, Positas TIk-Tokis ja kandis musta, ehk oli nagi EMO või Gooti. Ma ei jaga neid süsteeme. Loodetavasti gümnaasiumis on normaalsem õhkkond ja ta suudab koolis käia.
Minu abi sel aastal polnud väga suur, aga kui ta nuttes mulle helistas, siis lohutasin ja ütlesin, et ta võib alati minu juurde tulla, kui kodus tülli läheb. Nuidugi olid need tülid tingitud sellest, et talle keelati internetti, kästi koristada jne. Aga laps peab teadma, et kusagil on rahusadam, kuis teda ei kamandata ega käsutata. See oli minu roll ja ta usaldas mind.
Muidugi oli suur koormus tema vanematel, kes teda trenni, psühhiaatri või teraapianõustamisele vedasid. Aga tundub, et sellest oli abi.
Ja kõige suurem tänu kuulub muidugi tema koolipoolsele tugiisikule, kes temaga õppis. Kui tüdruk ei suutnud tema juurde minna, siis tuli abiline talle koju. Kaugeltki kõik katkised lapsed ei saa sellist abi.
Minu vanemal lapselapsel on veel 2 aastat põhikoolis käia. Ma juba muretsen, mis temast saab. Tema on see, kellel on "sada sõpra". Tütar ütleb, et olgu parem rohkem kui ühtki pole.
Noorem lapselaps on täitsa teist tüüpi. Temal on heal juhul 1-2 sõpra, aga need see-eest väga truud.
Kui varem nad tahtsid tulla minu juurde ööseks, siis nüüd ei taha, sest ma hakkan jälle vinguma selle nutisõltuvuse pärast.
Vanem laps tuleb vahel ootamatult ja teatab, et ta jääb nüüd minu juurde elama. Selgub, et on isaga tülli läinud!!! Eks ikka sellepärast, et ei lähe õigel ajal magama ja see telovärk ka.
On nuhtlus! Aga ega mulle ka ei meeldiks, kui keegi pidevalt kõrval tänitab: pane nüüd see telefon käest ära, või siis jälle arvutis??
"...ja kandis musta..."---ohhh, mäletan neid asju/lugusid oma lapse pealt,neid lõikumisi ja koletut introvertsust...Mul on uskumatult vedanud,et kõik on möödas. Tagantjärele on õudne mõeldagi,sest ma ei saanud ikka väga põhjalikult aru,mis toimub...Olid "teised ajad" nagu öeldakse.Aga tunnen,et päris "terveks" pole mu laps lõplikult saanudki. Korraliku paugu andis tema abielulahutus,sellest,ma arvan, ei saa ta iial üle,mis sest,et uus elukaaslane kõrval...
Postita kommentaar