Võrratu nädalavahetus

 5-6.oktoobril käisime sõbrannaga Rakveres. Eelkõige sellepärast, et tahtsin näha "Nipenaaditalve" Hannes Kaljujärvega peaosas. Kuna ta on Rakvere teatris külalisesineja, siis mängitakse seda haruharva. Ja kui ma vaatasin, et millal seda näha saaks, oli sel aastal vaid 2 etendust, 05.oktoobril ja teine oli novembris. Kuna ma tahtsin oma autole enne talve ühte pikka sõitu teha, et aku täis laeks,siis olin valmis minema 5.oktoobri etendusele, sest novembris võivad teeolud olla keerulised.. Sinna oli saada vaid 4 viimast piletit. Küsisin siis oma tööl käivalt sõbrannalt, et ega juhuslikult tal see kuupäev vaba pole. Oligi. Küsisin siis, et ega järgmine päev ka vaba pole, ja tuli välja, et oli. Seega saame jääda ööseks, ega pea pimedas tagasi sõitma pärast teatrit. Ostsin ära teatripiletid ja reserveerisin AQVA SPA hotellis toa. See oli oma 2 nädalat tagasi, kartsin, et kui üks meist haigeks jääb, võib jama olla. Kui hotelli oleks internetis broneerinud,oleks pidanud kohe ära maksma. Seepärast helistasin, ja sain broneeringu, mida oli võimalik ilma maksmata tühistada 2 päeva enne tähtaega.

Esimene ehmatus oli teatrinädala alguses, kui mind ründas silmapõletik. Asi oli nii hull, et mõtlesin, kuidas ma apteeki sõita suudan, et rohtu osta. Kartsin, et teatrireis jääb ära. Tegin internetist leitud õpetuste järgi kompresse ja suutsin rohu ära tuua. Kui algul oli nii valus, nagu oleks silmalau all liivapaber, siis paari tunniga läks paremaks. Kordasin silmatilkade manustamist iga päev ja see meie reisile takistuseks ei saanud.

Edasi kulges kogu nädalavahetus nagu mingi inglitiiva all. Selle sõbranna sain ma Toomaselt päranduseks. Varem suhtles ta enamasti vaid Toomasega, olime küll kohtunud, aga mitte päris sõbrannad. Paar korda käisime koos Toomase haual, aga see oli esimene kord,kui koos kuhugi mujale läksime. Ja veel koos ööbimisega. Niiet viltu võis minna nii mõndagi.

Ette rutates ütlen, et teatrietenduse suhtes oli meil samasugune suhtumine, ja SPA-s klappis kõik. Poleks uskunud, aga kogu nädalavahetus kulges meil hästi.

Kõigepealt,ilm oli super. Sõit läbi kuldse sügisese Eestimaa oli imeline. Kui jõusime hotelli varem, küsisime, ega tuba juhuslikult juba valmis pole. Vastuvõtu tütarlaps ütles, et kahjuks on nädalavahetus, ja rahvast palju, siis erilist lootust pole. Käisime linnas jalutamas ja küsisime sama uuesti kell 14. Vastus oli, et veel pole vaba ruumi ja toa saab kell 15, nagu lubatud. Andsime teada, et lähme kohvikusse ja tuleme hiljem jälle uurima, mis seis on.

Me polnud kohvikus veel oma (väga maitsvat) sööki lõpetanud, kui tütarlaps tuli ja teatas, et tuba on olemas. Ja andis meile uksekaardi ja käepaelad. Kui ütlesime, et tuleme ja maksame siis, kui kohvikus lõpetame, teatas tema, et kell 15 on väga pikk saba ja parem, kui me maksaksime kohe. Mida me ka tegime. Lisaks ütles ta, et tänu meie ebamugavustele, saab ta meile anda parema toa. Need meie ebamugavused olid tegelikult minimaalsed, ta ei leidnud arvutisüsteemist meie reserveeringut üles, pidin näitama broneeringu kinnituskirja. Kõik see, et ta meile kohvikusse järgi tuli, oli puhas boonus. Tuba oli standardtoa asemel Superior ja kui ma autost oma kotti tooma läksin, siis nägin, et sisseregistreerimise saba oli metsik, lausa uksest välja.

Sellega meie positiivsed elamused ei lõppenud. Infrapuna saunas saime mõnusa jutu peale Saaremaa õpetajatega, kellga leidus ka ühiseid tuttavaid. Selles saunas pidi aega veetma pool tundi, ja kuigi me nii kaua vastu ei pidanud, oli ülimalt meeldiv suhtlus. Nagu ma vanasti olin, hea suhtleja ja võõrastega mõnusalt ühele lainele lülituja, siis arvasin, et see on minus nüüd kaotsi läinud. Üllatuslikult selgus, et mitte. Ka teatris saime meeldiva vestluse osaliseks.

Mingil põhjusel hakkas nii sõbranna kui minu seedesüsteem teatris häiret andma. Mitte midagi hullu ei juhtunud, aga vaheajal otsustasime, et võtame ühe brändi, ehk see rahustab sooled maha. Kui istusime lauda ja võtsime esimese lonksu, ütlesime, et see oli hea. Brändi oli Metaxa, millega ma polnud harjunud ja kartsin, et see on kehv. Selle peale ütles meie lauakaaslaste meespool, et alkohol ongi hea. Nali- nali, aga sealtmaalt saime jälle mõnusa jutu peale. Me sõbrannaga ütlesime, et tõstame klaasi oma hea sõbra Toomase mälestuseks, ja kuigi tema armastas Ararati brändit, siis Metaxa on ka täitsa hea. Kogu etendus Toomas Nipernaadist meenutas meile tegelikult Toomast. Nagu me kunagi blogis ka tema kohta arvasime, igas mehes peab olema natuke Nipernaadit...

Järgmisel hommikul saime veel saunamõnusid nautida. Mõnes SPA-s avatakse saunad alles kella 12-st, aga siin olid kõik hommikust saadik lahti. Lisaks oli seal super suur kas 6 või 8-realine bassein, kus ma sain oma pühapäevase ujumise ära teha. Olgu küll, et ujusin mitte 1 km, nagu tavaliselt, vaid 500 meetrit, aga asi seegi. Lõppude lõpuks olime õhtul magama läinud kella 1 paiku, niiet isegi hästi. Sest juttu (ja veini) jätkus kauemaks.

Homme lähme sama sõbrannaga Tallinna restoranide toidunautleja nädalat tähistama. Loodame, et saame mõnusa elamuse.