Naudi protsessi, mitte tulemust

 No muidugi ma tean seda soovitust, ainult et mina olen kogu elu olnud tulemusele orienteeritud inimene. Aga on aeg ümber õppida-

Mul on üks sõbranna, kes viimastel aastatel on hakanud maalima. No mis võiks veel kaht vana sõpra ühendada rohkem, kui ühine huvi maalimise vastu. Paraku see pigem lahutab meid. Sest kuigi ma loen FB-st tema järjekordse näituse kohta, ei lähe ma sinna neid pilte vaatama. Sest "see pole see". Ta on emotsionaalne inimene ja teeb oma pilte nii, nagu talle hetkel tuju on. Aga... ta võiks palju paremini. Sest tal on loomingulist põlemist, aga puuduvad igasugused teadmised klassikalisest värviõpetusest, valguse-varju ja vormi olulisusest. Ja ta praegune maaliõpoetaja laseb tal maalida nii, nagu ta ise paremaks peab ega jaga talle mingeid vajalikke algteadmisi.

Ega polegi küsimust, igaüks leiab oma. Kas mulle tema pildid meeldivad, polegi oluline.  Aga kui ma üle pika aja sõbrannale helistasin, siis tuli ka tema maalidest juttu. Ja ma soovitasin tal mõne teise õpetaja käe all proovida, et saada erinevaid kogenmusi.

Aga mis ma ise tema käest õppisin, oli see, et oluline on protsessi ehk maalimise nautimine, mitte tulemus. Ja siis ma otsustasingi kah seda lähenemist proovida.

Ma pole vist enam-vähem aasta aega maalinud, sest... see tahab aega, süvenemist, ja soovi seda teha. Mida mul viimasel ajal pole olnud. Aga kuidagi ikkagi mõjutas jutuajamine sõbrannaga mind piisavalt, et panna värvid paletile välja ja proovida lõpetada üht eelmisel aastal alustatud pilti. Nägin tükk aega vaeva, aga... asja sest ei saanud. Mul puudus lõplik visioon, kuidas seda pilti lõpetada.

Nüüd sai sest katsetusest mööda umbes nädal . Värvid paletil hakkasid kuivama, siis otsustasin kokkuhoidliku inimesena nad mingile lõuendile "ära plötserdada". Ja lõpetamata pilte on mul umbes kümne ringis

Valk langes pildile, mida ma alustasin enne lahkuminekut, umbes 7 aastat tagasi. Tol ajal oli selle nimi "Roosa mull". Kuna meie elu "roosa mull" läks pauguga lõhki, siis tahtsin nüüd just selle pildi lõpetada. Kusjuures ma ikkagi ei mõelnud süstemaatiliselt kompa peale, vaid hakkasin lihtsalt "plötserdama". Sain oma tühjast päevast paar tundi sisukalt täidetud, ja pilt pole küll hea, aga protsess oli täiesti nauditav.

Kusjuures, nagu sõbrannna piltide puhulgi, võiks arutleda erinevate tõlgenduste või pildiallkirjade üle. Kas "Välk lõi sisse", "Kaks südant","Kas on lootust meil veel?" või "Sild üle vaevavete".Igasugused muud tõlgendused on samuti  oodatud.

Mina ausalt öeldes, kasutasin lihtsalt paletil olevad värvijäägid ära.

Asjad, millega ei tahaks tegeleda

 Tegelikult neist pääsu pole ja varem või hiljem tuleb nendega rinda pista. Kui päris täpne olla, siis helistada, ja üsna varsti.

Eile oli mu vaimne tervis päris heas seisus, ja tegin mõned kõned ära. Kõigepealt remondimehele, kes pidi mu veeavarii tagajärgi korteris parandama. Et kas on kindlustusest või kahju tekitanud korteri omanukult mingit pakkumist tulnud. Ei mittä... siis helistasin korteriühistu haldurile, kes alati asju kontrolli all hoiab ja sain teada, et kahjuteatis on esitatud ülemise korruse omaniku kindlustusfirmale. need seal pole otsustanud ega vastust saatnud, missuguse tööde teostaja nad valivad. Hea seegi, et ma ei pea oma kindlustust asj asse segama, mis tähendaks 200 euro suurust omavastutust.

Teine kõne läks mu vennapojale, et millal me urni venna tuhaga maha matame. Ehh, muidugi tahaks ma öelda, et tehke see ilma minuta, aga noh, nii lihtsalt ei sobi. Vennapoeg polnud muidugi protsessi (kiviplaadi tellimist jms.) alustanud, lubas järgmisel nädalal sellega tegeleda. Noh, ja eks mina pean mingid mahamatmisega seotud lisavärgid nagu toit, jook ja lilled enda peale võtma. Ja sõitma 600 km ja mõtlema, kus ma ööbin ja öhtust söön. maakohas on see keeruline.

Urn tuleb mahutada siia kuhugi isa ja ema haua vahele.

Ja siis sõnumeerisin oma armsale Võrumaa sugulasele, et kas ta ka sel aastal on nõus mu vanemate hauaplatsi eest hoolt kandma, tasu eest muidugi. Mida ma suurendasin seoses inflatsiooniga 30%. No vähemalt ütles ta jah.

Kevad

 Kevad, see kauaoodatud ja igatsetud, on nüüd siis täieliselt võimu võtnud. Eile õhtul poodi sõites näitas autos termomeeter 17,5 kraadi. Õues olles ei saanud nagu arugi, et nii soe on.

Lilled, need sinisilmsed ja kullakarvalised, õitsevad kui meeletud. Muudkui hõiguvad, et vaata mind, vaata mind! Ma muidugi käin ja vaatangi, sest ega tööd eriti veel ei taha teha . Tundus, et sügisel sai kõik kenaste ära koristatud, mis siin rabada.

Aga pääsu ikka pole. Eile riisusin murult selle hallika kirme ära, mis talvega tekkinud oli. Ja külvasin lisaseemet neisse kohtadesse, kus eelmisel aastal muru uuendasin. Ei näinud need platsid väga tugevad ja elujõulised välja. Vesivillid sain pihkudesse, hoolimata sellest, et kindad käes olid.

Täna pidi vihma tulema, aga paistab, et ei tule ja ma pean jälle oma armast aeda orjama minema. Oksi vaja lõikuda, roose tagasi lõigata ja elupuu ilusasse vormi trimmida.

Ja siis peagi tuleb hakata igasuguseid lillekesi ümber istutama. Igal kevadel selgub, et midagi on valesti. mõni on ära surnud, teine jälle liiga suureks kasvanud jne. Ikka loodan, et ükskord on kõik täpselt nii, kui peab ja midagi enam muuta pole vaja. Ainult istuda ja imetleda. Aga nagu ma väga hästi tean, seda ei juhtu kunagi...

Ja nüüd, marss õue ja tegutsema! Ise ma selle aia rajasin ja kevadet ootasin. 

Raha ja armastus

 No keda meist ei erutaks suur raha või suur armastus. Ainult et mõnikord tekib küsimus, kumb oli suhte alustamiseks määrava tähtsusega.

Loen neid ajakirjanduses avaldatud jutukesi Triin Tuula ja Priit Piilmanni suhtest ja nende lastest, eriti kuna isa  oli esiteks pururikas, teiseks  abielus ja kolmandaks, praeguseks surnud. No mis värk selle kõigega on? Nüüd jahvatavad kohtuveskid, et teha selgeks, kes kui palju pärib. Kas tõesti on nii abikaasa kui armukese lastel võrdsed õigused? Kas ei määra seda see, missugune on testament või missugused õigused annab abielu ja sellest sündinud laste seisus? Või millele toetub kohus sellise rahanõude arutamisel?

Olen  rikaste seltskonnaeluga kursis olevate tuttavate kaudu kuulnud, et preili Triin oli lisaks ilmateadustamisele ühe rikkuri jahtklubi sekretär. Kus ta siis kohtus teiste klubis käivate jõukate (aga abielus) meestega. Kes see teab, kuis kõik see algas... aga lõpp on inetu. Kui armastusest sai äriprojekt. Kui naine ütles mehele, et maksa mulle 500 000 ja siis ma rohkem midagi ei taha sinult.

Meie ühiskonnas vist pole tabu, et abielus mehega ei hakata enne liini ajama, kui ta lahutatud on?  Kas vanaaegne määratlus "kullakaevaja" tänapäeva noorte naiste ja nende rikaste kallimate kohta enam ei kehti? Mul pole Triin Tuulast ega tema lastest kahju, kui nad oma isa pärandusest piisavat nutsakat ei saa. Sest ilma neid lapsi ei jäeta, aga nende emale pole tõesti testamendiga midagi jäetud. Äkki ikka oleks pidanud arvestama sellist suhet alustades üksikema kasinate valikutega?

Smilers

 Tegelikult ma tahtsin minna Smilersi kontserdile. Eriti, kui selgus, et ka tütrel ja väimehel olid piletid ostetud. Samas oli selge, et mina nende kõrvale enam kohta ei saa ja mu elukaaslane pole selle ansambli fänn. Nii ma siis ei läinudki.  Ja õigesti tegin. Tütar jagas muljeid, ja sain aru, et sellised suured rahvamassid ja nii pikk kontsert ei ole minu jaoks. 

Kõigepealt oli soojendusbändi esinemine. Siis pakkis see oma kodinad kokku ja veidi aja pärast algas päris pidu, mis kestis ka 2 tundi. Tütar ütles, et tema kannatas selle aja ära ilma WC-sse minemata, aga väimees ikka käis, kusjuures kitsaste tooliridade vahelt läbi trügimine ja järjekorras seismine võtsid paraja aja. Vaheaega ju polnud. Kuidas esinejad , eriti Sal-Saller niisuguse mammutesinemise vastu pidasid, on lausa imetlusväärne. Energiat jagus lõpuni.

Ah et kust ma tean? No muidugi INSPIRA teleülekandest. Kõigepealt vaatasin seda oma kodus. Noh, oli kah, vanad tuttavad laulud, aga ilmselge, et heli, mis mu telekast tuli, polnud ligilähedanegi kontserdil kuulduga. Ja hakkasin juba kahetsema, et ei läinud. Või siis plaani pidama, et nagunii tuleb mõni väiksema saali kontsert ja siis läehen.

Aga siis tuli mulle hea mõte. Tütrel on kodus super muusikasüsteem, mis teleriga ühendatud. Lasin endale prooviks seda mängima panna ja oli selge, et seal vaatan selle kontserdi uuesti ära. Valisin aja, kui teisi kodus polnud, aga paraku ei saanud ma süsteemi käima. Kui väimees lõpuks koju tuli, selgus, et asi oli imelintne, see kõik oleks automaatselt käivitunud, kui ma poleks teist, muusikasüsteemi pulti näppinud. Mina arvasin, et see on digiboksi pult, kuna teler ütles, et signaali pole. Minu kodusüsteemis oleks tulnud seepeale digiboks sisse lülitada. Nende uue ja peenema telekaga käis asi hoopis teisiti.

No lõpuks sain kontserdi käima ja oli ikka super küll. Tütar oli firma üritusel, väimees püsis oma toas ja ma sain panna elutoas volüümi nii kõvasti kui tahtsin. Kui lapsed sealt läbi käisid, küsisin, et kas te ei taha minuga seda kontserti kuulata. Vastus oli ei, et emme mängib seda pea-aegu iga päev. Tõsi ta on, Smilers on meie mõlema lemmik.

Mis mulle eriti meeldis, oli see, et lisaks heale muusikale ja võrratule show-le, tõi see mulle nooruse meelde. Tuli meelde, kuidas minagi mõtetes käisin kellegagi "katuseid mööda" 

või unelesin, "Ja ma sind NII siin ootan, et ei tea, mida endaga teen"

Ja see, ainult unustamiseks, mängis mul siis kui olin üksi jäänud ja otsisin lohutust
 

Ah, ega neid lemmikuid jõuagi rohkem jagada. Kes tahab leiab ise, kellele ei meeldi, see ei kuula nagunii.

Ja muidugi hakkasin mõtlema, et äkki peaks ka endale hankima sellise parema Soundbar või Surround Kodukinosüsteemi. Ma ei teagi, mis see tütre muusikakõlarite süsteemi nimi on. Aga siis sain aru, et ühe-kahe muusikaelamuse tarvis pole mul seda mõtet soetada. Sest, kui ma kodus tahtsin kontrollida, kas telefonis ka mu videod mängivad, kasutasin kõrvaklappe. No neid kõige odavamaid, ja kusjuures, heli oli vägev. Niiet ostan hoopis uued ja paremad kõrvaklapid ja nende abil saan ikkagi koduse muusika- või filmielamuse heal tasemel. No kui just mu vana telekas üles ütleb, eks ma siis vaatan, mida asemele ostan. 

Meie, unetud

 Jagan siin kaaskannatajatega lõdvestumise ja hingamise harjutusi, mida perearst mulle unetuse vastu soovitas.

Loodan, et kellelgi neist abi on. Ise alustan hingamise harjutustest.

On aeg hakata unistama

 Või oleks õigem öelda, et on aeg lõpetada enda vihkamine. Mõlemad tähendavad tegelikult ühte ja sama: on aeg hakata dieeti pidama ja kaalu kaotama.  Ja nagu ma viimaste kordade ebaõnnestumistest olen õppinud, siis tuleb seda hoolikalt ette valmistada. Eelkõige tuleb endaga kokkuleppele jõuda, et ma tahan seda, et ma suudan seda ja et olen valmis loobumisteks, mis sellega kaasnevad. Kui ma lihtsalt hakkan ühel päeval pihta, ilma et mu vaimne valmisolek pole veel saavutatud, ei tule sest midagi välja.

Ja muidugi peab ka aeg olema sobiv. Kuna järgmisel nädalavahetusel ootab ees üks sünnipäev , siis ma parem enne ei alusta. Ma ei ole selline, kes peolauas ainult vett joob ja salatit kõrvale näksib. Ära rikutud dieet maksab kätte mitme päeva jagu ja ma ei pruugigi endist hoogu tagasi saada. Mõistlik on alustada 10. aprillist. Mul on siis piisavalt aega  mõtlelda oma menüüvaliku peale, ja tasapisi alustada  trennitegemist. Et kas kõnnin niipalju, kui ilm ja liigesevalu lubavad, või siis väntan toas jalgratast. Ausalt, ma ei salli füüsilist tegevust, aga eks pikapeale harjub. Nooremana täitsa meeldis, aga nüüd pean ennast sundima. Vähemalt seda rutiini olen suutnud hoida, et kord nädalas olen käinud ujulas ja oma kilomeetri ära ujunud.

Eks muidugi väike väline stiimul on ka, lisaks jubedale peegelpildile. Peeglist ei peagi ennast kogupikkuses ja -laiuses vaatama. Aga suvel ootab ees kursuse kokkutulek... Muidugi võin ma sinna minemata jätta, aga see poleks aus korraldajate suhtes. Teised näevad vaeva ja sina ei viitsi ennast kohalegi vedada. Olen ise selliste ürituste korraldajana seda tundnud. Pealegi on meid nii vähe, et igaüks on arvel.

Mu perearst ütles viimasel kokkusaamisel sedasama, mida ma ju isegi teadsin. Kui kaalu vähendada, siis muutuvad paljud terviseprobleemid väiksemaks, nii vereõhk, kolesterool, liigesevalud kui ka seedimisvaevused.

Et te ei arvaks, et ma täiesti lootusetu enesehävitaja olen, siis on mul üks põhjendus olemas, miks mul on raskusi kaalu vähendamise või säilitamisega. Ma ei söö palju, magusat pea-aegu üldse mitte, aga mu suurimaks takistuseks on unehäired. Kui ma ei jää õhtul magama, vähkren ikka mitu tundi unetult, siis otsin abi nii alkoholist kui ka öisest söömisest. Ja need on saatanast, ma tean. Mu armas perearst kirjutas mulle ühed uued tilgad, mida enne uinumist võtta, lisaks andis materjale, kuidas lõõgastuda ja rahuneda enne uinumist. Eks ma katsetan neid kõiki ja loodan parimat. Siiski tuleb valmis olla selleks, et unistus saledamast minust jääbki vaid unistuseks...