Mehhiko.Chitzen Itza

Miks ma üldse Mehhikosse läksin? Kõigepealt tahtsin ma päikest ja puhkust. Seda oleks saanud ka veidi ligemalt, olgu Egiptusest või Kanaaridelt. Aga nendes maades olen ma juba käinud. Lisaks lõõgastumisele tahaks reisilt midagi veel. Näha teistsugust elu ja kultuuri. Läheduses asuvad Miami ja Kuuba ei ahvatlenud. Minu arust pole Miami kandis peale Hemingway kassi (majamuuseumi) midagi vaatamisväärset ja Kuuba hotellide ligadi-logadi sisustus ja vilets teenindus on pärit nagu meie endi mineviku sovetjuunioni aegadest. Liiga vähe aega on möödas, et seda nostalgiaga meenutada. Sotsialism tekitab minus siiani allergiat. Samal põhjusel pole ma tahtnud Hiinat külastada. Siiski asusin seda viimast seisukohta revideerima, tänu Hiina portselanile.

Mehhiko märksõnaks on muidugi maiad. Peab tunnistama, et ma sellest kultuurist enne reisi suurt midagi ei teadnud. Nüüd olen küll pisut targemaks saanud, aga segane on lugu ikkagi. Selle üle üle vaieldakse vist ka laiemalt, sest giid pakkus meile välja mitmeid teooriad, kust maiad pärit on. Näiteks Aasiast või Egiptusest. Egiptusega on sarnased on nii püramiidid kui hieroglüüfid ja seinajoonistused. Samuti püramiidide paiknemine astronoomililiste tähtkujude järgi. Maiade sakraalehitised on siiski pärit hilisemast ajast kui Egiptuse püramiidid, 600-1200a. pärast Kristust. Infot nende kohta võib leida mitmelt poolt netist, aga räägin seda, mis meie giidid jutustasid. Aga nagu Peep Laja oma videos mainib, räägib iga giid pisut isemoodi juttu.

Riputan siia üles Peep Laja video Chitzen Itzast, mille netiavarustest leidsin. Kuna ei leidnud kohta, kus luba küsida selle eksponeerimiseks, siis loodan, et autor ei pahanda. Väga hea oli seda ajaloolist paika veelkord üle vaadata ja kuulata ka tema asjalikke kommentaare.

Chitzen Itza from Peep Laja on Vimeo.

Käisime kahel ekskursioonil mööda Yukatani poolsaart maiade templeid vaatamas. Esimesena külastasime Chitzen Itzat, kõige kuulsamat ja ilmselt ka kõige paremini säilinud kompleksi. Selle ekskursiooni võtsime ühest kohalikust reisibüroost, mis (teadagi) oli odavam kui inglaste oma. Üllatuseks oli see, et ülejäänud reisiseltskonnast enamuse moodustas hispaaniakeelne rahvas. Sama lugu oli ka meie hotelli külastajatega. Ma olin ekslikult eeldanud, et turist Mehhikos tähendab nö."valget inimest". Kui bussis tutvustati, kes kust pärit on, siis selgus, et rahvast oli nii Brasiiliast, Venetsueelast, Peruust, Argentiinast, Guatemaalast jne. Ilmselt pidi Hispaania omal ajal ikka väga võimas mereriik olema, kuna ta vallutas palju rohkem maid kui Inglismaa.Kõik need riigid on hispaaniakeelsed, kuigi üsna valge nahaga oli see seltskond sellegipoolest :D Kõrvaloleval pildil on noormees Venetsueelast. Nime ma kahjuks ei mäleta, aga pidime reisil oma naabrid meelde jätma, et oleks selge, kas kõik alati bussi tagasi on jõudnud. Seltskond oli kokku korjatud erinevatest hotellidest ja üksteist ei tuntud. Aga õnneks ei läinud keegi tuuri jooksul kaotsi.

Niisugune segaseltskond tingis seda, et giid rääkis kogu aeg vaheldumisi nii hispaania kui inglise keeles. Kuna ta aktsent oli üsna tugev, siis oli raske aru saada, millal üks keel teiseks üle läks. Nii ei saanud ma päris kogu jutule pihta. Aga teise Tulum-Coba reisi võtsime juba inglise reisibüroo kaudu ja kuigi ka selle giid oli kohalik, siis vähemasti käis jutt ühes keeles. Nii et kahe reisi peale sai kokku mingi pildi maiade elust. Lisaks ostsin veel ühe CD, mille abil püüan targemaks saada.
Giid rõhutas, et maiad ei olnud mingid rahumeelsed kütid või maaharijad, nad olid sõdalased. Vaenlasteks olid teised hõimud, sest maiadel ei kujunenudki mingit ühtset riiki. Linnriigid aga sõdisid vahetpidamata. Nii oli ka kaljudesse raiutud piltidel palju kujutatud sõda ja vaenlastega arvete õiendamist. Neid ohverdati hiljem oma jumalatele. Maiade usk oli üsna verejanuline.

Ohverdamise riitus käis nii, et ohver pandi põlvili ja painutati ta keha vibuna tahapoole. Selles asendis ongi alumisel pildil templi tipus kahe samba vahel olev figuur. Seejärel lõikas preester ta rinna terava kivikirvega lõhki, süda rebiti rinnust ja põletati ohvriannina jumalale. Lisaks ohverdati ka oma inimesi ja loomi. Väga julm tava oli nende kuulsa pallimänguga. Seal ohverdati võitja, mitte kaotaja, nii kummaline kui see ka pole. Sest see pidi auasi olema ja nii sai surma mineja otseteed jumala juurde. Huvitav, et vaenlastele sama au osaks sai...

Maiad olid oma templid mingil ajal maha jätnud ja katnud nad prahiga. Miks, selle kohta on samuti mitmeid spekulatsioone. Kas põgeneti vaenlase eest või ammendati ära templi territooriumi õhuke huumusekiht ja enam ei jätkunud toitu. Igatahes toimus see enne hispaanlaste vallutusi. Nagu Coba templivaremetes näha oli, hakkasid varemete peal huumusekihis mõne aja möödudes puud kasvama. Need on seal praegugi, pärast varemete väljakaevamist.

Maiade omaaegne kõrgkultuur viib vägisi mõttele, et nii nende suured astronoomia-alased teadmised kui ka uhked jumalate auks püstitatud templid on seotud tulnukatega. Kes seal maandusid ja elutsesid hiljem kõrgel püramiidide tipus. Nemad olidki maiade jumalad. Miks ei võiks see nii olla? Sest hiljem hääbus see kultuur täiesti ja viimased tänapäeval dzunglisügavustes puhtal kujul säilinud maiade hõimud pidid elama väga primitiivset loodusrahvaste elu. Kui kadus väline tarkuse allikas, kadus ka kultuur. Huvitav, kas jumalatele ohverdamise idee tuli tulnukatelt-jumalatelt, või mõtlesid verejanulised maiad selle ise välja? Oli, kuidas oli, tänapäeva Mehhikos on maiad segunenud hispaanlastega.Kuigi mõned kohatud inimesed tundusid olevat üsna ehtsad maiade järeltulijad. Nad olid lühikest kasvu ja erinesid väljanägemiselt hispaanlastest. Nagu näiteks minu sõber baarmen, kelle nimi on Asterio. Mitte mingi Jose ega Manuel. Aga temast räägin edaspidi.

Kui hispaanlased vallutasid 1524.a.Mehhiko, siis algas ristiusu maaletoomine. Vägisi, nagu see toimus ka meie maal. Maiade vanad ürikud enamasti hävitati, nii pole tänapäeval enam võimalik selle kohta audentset infot saada. Maiadel olid kasutuses nii hieroglüüfid kui ka tähed. Nende kalender erines meie Gregoriuse kalendrist. Selle järgi oli aasta lühem kui meie oma ja iga 52 aasta järel saabub hetk, kui mõlemad kalendrid jõuavad korraks sünkrooni. Kui ma õieti aru sain, siis see olevat juhtunud 1910.a. ja järelikult järgmist kokkusattumist on oodata 2014.a. See hetk pidi olema tähendusrikas ka astroloogiliselt, sest siis asuvad meie 4 lähimat planeeti Päikesega ühel joonel ja mõjutavad üksteist. Mida siis pakuti ka nagu maailmalõpu tärminiks. Samas on kusagil öeldud, et maiade kalender lõpeb 21.detsembril 2012.a ja hoopis siis tuleb maailmalõpp. Elame-näeme...

Hispaanlased lammutasid maiade templeid ja kasutasid kive oma kirikute ehitamiseks. Nüüd on need jälle tagasi toodud ja uuesti üles laotud näiteks kõrval pildil oleva Chitzen Itza palliväljaku seintes. Sellepärast olid kivid seal nummerdatud.

Chitsen Itza on eriline oma akustika poolest. Kõik turistide grupid hõikusid ja plaksutasid seal ja kuulasid siis kaja. Mis oli nagu linnu hõik või langeva vihmapiisa hääl. Milleks see nii oli omal ajal ehitatud, ei tea.

Mis mulje mulle iidsete maiade maailmast jäi? Ei oskagi seda endale täpselt seletada. Egiptuse püramiidid, hauakambrid ja Luxori väljakaevatud kujud jätsid mulle sügavama mulje. Maiade sõjakus ja jumalale inimeste ohverdamine tundusid barbaarsed. Kuigi neil olid suured teadmised matemaatikast, astronoomiast, siiski ei tundnud nad ei rauda ega ratast. Kui turistidele mõeldud etendustel vanu maiade tantse tantsiti, siis elasin nagu sisse sellesse iidsesse maailma. Mida hirmuäratavam sa välja näed (suled, pealuu kujud ja värvilised kehamaalingud), seda võimsam oled. Mida kõvemat lärmi teeb su sõjatants, seda rohkem peaksid vaenlased sind kartma.

Kui ma üksi tegin viimast tiiru õhtuvaikuses mööda Chitzen Itzat, siis jõudis mingi kadunud aegade hingus mulle pärale küll. Aga imetlust mul ei tekkinud, pigem võõristus. Kuidagi müstiline segu kõrgkultuurist ja loodusrahvaste kommetest.