Päikest otsimas

Käisime lõunamaal päikest nautimas. Sel vihmasel suvel jäi siinmail sellest pisut väheseks ja nii see plaan teoks saigi. Kuigi ärasõidupäev oli juba sügiseselt sompus, võttis tagasi tulles meid vastu soe vananaistesuvi. Sellise ilmaga on ka Eestimaal kena olla, ja nii me polegi tavaliselt sel ajal päikesereisi ette võtnud. Aga kahetseda pole küll midagi, puhkus oli suurepärane. Võib öelda, et see oli naudingute ja lebotamise reis. Kuigi kahe ekskursiooniga sai pisut ka ringi vaadatud, täitis põhilise aja päike, mõnus bassein baariga, soe Vahemeri, võrratud söögid ja kaunid vaated. Pärast pingelist talve kulus see marjaks ära. Nüüd on akud laaditud ja jaksan taas uuele hooajale vastu minna.

Valisime sihtkohaks Costa Brava ranniku Hispaanias ja hotelliks H.Top Royal Beach Lloret de Maris. Seda hotelli soovitas meile vana tuttav Sinu Reisikorraldaja ja jäime selle valikuga väga rahule. Kuna tegu oli 4-tärni hotelliga, oli teenindus suurepärane, aga hind sealjuures üsna soodne. Võrratu oli ka asukoht, mis jäi eemale lärmakast peatänavast, aga randa jõudmiseks tuli läbida vaid 150-meetrine jalakäijate tänavajupp. Mis tähendas, et üksnes rannarätikuga hotellist edasi-tagasi kulgemine polnud mingi probleem.

Meil oli AI (kõik hinnas) pakett, ja see tähendas piiramatult suurepäraseid sööke ja jooke. Oli küll oht liigsöömiseks, aga nii sai buffee vormis ära proovida kõikvõimalikke kohalikke toite. Olen aru saanud, katse-eksituse meetodil seda kogemust hankida igal päeval eri kohvikus einestades tuleb tunduvalt kallim.

Kuigi toitude valik oli alati suur, siis mõne päeva menüü oli eriti maitsev. Nagu näiteks laupäevane lõuna. Eelroaks valisin chef special salatid, 3 sorti. Kusjuures ülimaitsvad olid sealsed oliivid, mida konservipurgist võetutega ei anna üldse võrreldagi.

Põhiroaks oli mul lambapraad, kuhu lisandiks kõikvõimalikud hautatud aedviljad, küpsetatud baklazaanid ja täidetud zukiinid, rosinatega kollane asi, vist cous-cous. Mõnusalt vürtsikas kastmes ujusid sibul, küüslauk, paprika. Klaas veini sinna juurde muutis lõuna täiuslikuks. Seekord suutsin ka kogustega piiri pidada ja pärast oli selline tunne, et "kõht lausa naeris" ;) Valmistusin salvrätte lisaks võttes selleks, et lambakarree liha kondi küljest korralikult kättesaamiseks tuleb see näpu vahele võtta ;) Aga see mure oli asjatu, küllap oli tegu tallelihaga, sest kõik oli nii pehmeks haudunud, et liha tuli imelihtsalt kondi küljest lahti. Ja maitse oli täiuslik. Minu enda jaoks on üsna suur väljakutse lambaliha küpsetamine nii, et see oleks pehme, aga mitte ära kuivanud. Nii ei võta ma seda oma köögis mitte sagedasti ette, kuna sobiva (mitte liiga rasvase) lamabaliha leidmine pole lihtne. Rääkimata sellest, et see kallis on. Seda enam naudin ma teiste poolt suurepäraselt valmistatud lambapraadi, nagu seegi kord.

Aga las pildid räägivad iseenda eest. Bassein oli suur ja kõigile soovijatele jagus rannatoole. Hommikupoolikul, kui päike veel üleni seda ei soojendama ei ulatanud, olime tihtipeale ainsad ujujad. Külm küll polnud ja nii sai oma päevase normi segamatult täis ujuda.

Rand säravsinise vee ja pisut suuremateralise liivaga oli puhas ja imeilus oma maalilises lahesopis. Kui rannatooli laenutuse eest 5 eurot maksta ei raatsinud, võis lähedalt poekesest sama rahaga täispuhutava madratsi osta. Või lebada lihtsalt soojal liival, mis meie vanadele kontidele väga meeltmööda oli :D

Lahesopp oli mõlemalt poolt ümbritsetud mäeahelikuga, kus roheluses paiknesid mõned villad või romantilised lossikesed.

Mööda randa kulges promenaad,

mis sai maalilise lõpetuse uhkete kivimürakatega

Ringi kõndides võis imetleda ümbruskonna kauneid vaateid, imearmsaid majakesi mäekülgedel.

Kaunis villa tänava ääres, sellises oleks vist mõnus elada küll ;)

Teise villa maitsekas aed

Ühel õhtul külastasime etendust keskaegses lossis. Eks seda hoonet oli kõvasti restaureeritud, eriti seestpoolt see väga keskaegset muljet ei jätnud. Euronõuded, teadagi, kuna shoud vaatas korraga oma 500 vaatajat, siis pidid ruumid kaasajastatud olema.

Vaatasime nii rüütliturniiri imitatsiooni kui flamenkotantsu etendust. Selle käigus pakutud õhtusöök oli kah keskaegses vaimus. Söögiriistu ei kasutatud, nii supp kui terve küpetatud kana (igaühele !) tuli süüa ära näppe kasutades. Millest järeldasin, et tänapäevase keskklassi elu on ikka tunduvalt mõnusam kui tolleaegsetel ülikutel :D Kui meie saame liha kõrvale valida aedvilja ja salateid, siis neil oli lisandiks vaid üks kartul ja ohtralt veini. Kuigi kana polnud väga suur, ikkagi suutsin mina sellest ära süüa ehk kolmandiku ja arvan, et sama tulemuseni jõudsid ka enamus teistest külastajatest (vähemalt naistest). Tahaks loota, et see kanade massimõrv oli õigustatud vähemalt sellega, et mingi loomaaed või farm need jäägid endale sai :D

Teine ekskursioon viis meid Barcelonasse. Aega jäi väheks, et tutvuda nii suure linnaga (2,5 milj elanikku, koos eeslinnadega 4 milj) põhjalikult, aga olulisemad kohad käisime läbi. Pildil Kolumbuse kuju, mis oli vist ligi 100-meetri kõrgune (täpsemalt uurides selgus, et siiski 60-meetrine).

Külastasime suure arhitekti Gaudi fantaasiamaailma, mis jäigi lõpuni valmis ehitamata. Tal oli planeeritud mäeküljel kujutada 35 elu astet (Darwini evolutsiooniteooriast inspireerituna). Sinna vahele pidid tulema luksuslikud elamud tema sõpradele ja investoritele.

Tema lemmikkujundid olid looduslähedased vormid nagu puukujulised sambad

Sellest 60-le hektarile planeeritud kompleksist said valmis vaid mõned hooned, praegu asub seal avalik park. Ise elas ta elu lõpuni suures üksinduses oma roosas nukumajakeses, mis oli kompleksi ainus valminud eluhoone.

Mäeküljelt asuval platvormil olid kaarekujulised kirjud pingid ja sealt avanes võrratu vaade merele ja linnale

Gaudi looming oli samuti garndioosne Püha Perekonna Kirik. Ka see töö jäi tal ootamatu surma tõttu 1926.a. lõpetamata.

See ehitis võttis tohutu aja seetõttu, et käsitsi tahuti välja kõik kujundid ja figuuride grupid, mis jutustasid kogu Jeesuse elulugu. Gaudi ei kasutanud sirgeid seinu, kõik nurgad olid kaetud looduslike motiividega.

Kuna mingeid plaane töö jätkamiseks temast maha ei jäänud, siis ta õpilased jätkasid tema visiooni nii hästi kui oskasid (vasakul tiival). Hispaania Kodusõja tõttu jäi ehitus kauaks ajaks pooleli.

Hiljem jätkati kiriku ehitust tagaküljel hoopis moodsamas, kubistlikumas stiilis

Kiriku restaureerimine käib praegugi. Riigil selleks raha pole, tööd tehakse eraannetuste toel ja kavas on selle tööga lõpule jõuda 2026.aastaks, mil möödub 100 aastat Gaudi surmast.

Õhtu lõpetas kuulsate fontäänide värvidemängu ja võrratu muusika taktis purskamise vaatamine.

Show oli suurejooneline, aga pildile oli seda raske püüda

Kuna palju jäi vaatamata nii Barcelonas kui kogu Kataloonias, siis loodan, et pöördun kunagi sinna veel tagasi. Nüüd juba tean, kus miski asub, kuidas mõistlik ja võimalik on liikuda ja mida ma veel näha tahan. 3,5 tunnine lennusõit odavlennufirmaga Ryanair pole pikk ja on hea hinnaga. Selgeks sai ka käsipagasiga seotud nüansid ja Girona lennuväljale transfeeri tellimine. Tahaks järgmine kord ehk lausa koos lapselastega seda paradiisi nautida.

Saare sosinad

Kodumaiseid seriaale olen püüdnud jõudumööda jälgida, aga kui lugu ikka ikka täitsa jamaks läheb, siis loobun. Nagu ka "Saare sosinate" puhul. Algus oli päris huvitav, kui kokku said ühe mehe kaks naist. Aga edasi läks lugu aina veidramaks. Kõiki tegelasi sidus mingisugune plahvatus, mis toimus 20 aastat tagasi ja mida imelikul ja jabural viisil peab lahendama justnimelt Madeiral. Algul lootsin, et tänu headele näitlejatele kannatab vaadata ja et saab näha kauneid vaateid Madeirast, kus ma ise pole käinud. Paraku kulges lugu nii, et vaesed näitlejad pidid lõputult sisutühja juttu suust välja ajama ja saare loodust ei näidatud ka eriti. Istuti enamasti ühes ja samas veinimõisas ja jube põnevaks pidi asja tegema üks pitsilise käisega kuri naisekäsi, kes muudkui puistas midagi kahtlast jookidesse ja tõstis püstolit ühest kohast teise. Ja kuidas see püstol üldse sinna sai, turismireisil läbi turvakontrolli!? Nagu laste luuremängus jäeti kirjakesi, kes kuhu peab minema või mida tegema. Einoh, mina andsin eile õhtul alla. Ma EI PEA seda vaatama ja mind ei huvita, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Saan täiesti aru, miks ETV keeldus sellist jama kinni maksmast.

Midagi kasulikku ma siiski sellest filmist sain teada. Seal näidati üht kobarõielist taime, mis kasvas vabalt igal pool. Kui mu sõbranna Madeirat külastas, siis tõi ta mullegi sealt mitmeid lillesibulaid. Meie kliimas neist ükski minu aias suvega õitsema ei hakanud. Aga üks taim kasvatas vähemalt hoolega lehti ja nii ma halastasin ta peale ja tõin talveks tuppa. Sel kevadel tekkis tal üks õiepung. Muudkui kasvas ja kasvas üha pikemaks, aga lahti ei läinud. Olin päris põnevil, et mis sealt siis tuleb. Ja kui vars oli veninud umbes meetri pikkuseks, avanes lõpuks ka õis. Ennäe, oligi seesama lill, mis "Saare sosinates". Otsisin netist, mis ta nimi olla võiks, aga ei leidnud. Küll leidsin aga palju hunnituid pilte ja vaateid sellest paradiisisaarest. Hoopis ilusamaid, kui see õnnetu film meile on näidanud. See seebiseriaal ei kõlba isegi turismireklaamiks, sisust rääkimata.

Mehhiko.Chitzen Itza

Miks ma üldse Mehhikosse läksin? Kõigepealt tahtsin ma päikest ja puhkust. Seda oleks saanud ka veidi ligemalt, olgu Egiptusest või Kanaaridelt. Aga nendes maades olen ma juba käinud. Lisaks lõõgastumisele tahaks reisilt midagi veel. Näha teistsugust elu ja kultuuri. Läheduses asuvad Miami ja Kuuba ei ahvatlenud. Minu arust pole Miami kandis peale Hemingway kassi (majamuuseumi) midagi vaatamisväärset ja Kuuba hotellide ligadi-logadi sisustus ja vilets teenindus on pärit nagu meie endi mineviku sovetjuunioni aegadest. Liiga vähe aega on möödas, et seda nostalgiaga meenutada. Sotsialism tekitab minus siiani allergiat. Samal põhjusel pole ma tahtnud Hiinat külastada. Siiski asusin seda viimast seisukohta revideerima, tänu Hiina portselanile.

Mehhiko märksõnaks on muidugi maiad. Peab tunnistama, et ma sellest kultuurist enne reisi suurt midagi ei teadnud. Nüüd olen küll pisut targemaks saanud, aga segane on lugu ikkagi. Selle üle üle vaieldakse vist ka laiemalt, sest giid pakkus meile välja mitmeid teooriad, kust maiad pärit on. Näiteks Aasiast või Egiptusest. Egiptusega on sarnased on nii püramiidid kui hieroglüüfid ja seinajoonistused. Samuti püramiidide paiknemine astronoomililiste tähtkujude järgi. Maiade sakraalehitised on siiski pärit hilisemast ajast kui Egiptuse püramiidid, 600-1200a. pärast Kristust. Infot nende kohta võib leida mitmelt poolt netist, aga räägin seda, mis meie giidid jutustasid. Aga nagu Peep Laja oma videos mainib, räägib iga giid pisut isemoodi juttu.

Riputan siia üles Peep Laja video Chitzen Itzast, mille netiavarustest leidsin. Kuna ei leidnud kohta, kus luba küsida selle eksponeerimiseks, siis loodan, et autor ei pahanda. Väga hea oli seda ajaloolist paika veelkord üle vaadata ja kuulata ka tema asjalikke kommentaare.

Chitzen Itza from Peep Laja on Vimeo.

Käisime kahel ekskursioonil mööda Yukatani poolsaart maiade templeid vaatamas. Esimesena külastasime Chitzen Itzat, kõige kuulsamat ja ilmselt ka kõige paremini säilinud kompleksi. Selle ekskursiooni võtsime ühest kohalikust reisibüroost, mis (teadagi) oli odavam kui inglaste oma. Üllatuseks oli see, et ülejäänud reisiseltskonnast enamuse moodustas hispaaniakeelne rahvas. Sama lugu oli ka meie hotelli külastajatega. Ma olin ekslikult eeldanud, et turist Mehhikos tähendab nö."valget inimest". Kui bussis tutvustati, kes kust pärit on, siis selgus, et rahvast oli nii Brasiiliast, Venetsueelast, Peruust, Argentiinast, Guatemaalast jne. Ilmselt pidi Hispaania omal ajal ikka väga võimas mereriik olema, kuna ta vallutas palju rohkem maid kui Inglismaa.Kõik need riigid on hispaaniakeelsed, kuigi üsna valge nahaga oli see seltskond sellegipoolest :D Kõrvaloleval pildil on noormees Venetsueelast. Nime ma kahjuks ei mäleta, aga pidime reisil oma naabrid meelde jätma, et oleks selge, kas kõik alati bussi tagasi on jõudnud. Seltskond oli kokku korjatud erinevatest hotellidest ja üksteist ei tuntud. Aga õnneks ei läinud keegi tuuri jooksul kaotsi.

Niisugune segaseltskond tingis seda, et giid rääkis kogu aeg vaheldumisi nii hispaania kui inglise keeles. Kuna ta aktsent oli üsna tugev, siis oli raske aru saada, millal üks keel teiseks üle läks. Nii ei saanud ma päris kogu jutule pihta. Aga teise Tulum-Coba reisi võtsime juba inglise reisibüroo kaudu ja kuigi ka selle giid oli kohalik, siis vähemasti käis jutt ühes keeles. Nii et kahe reisi peale sai kokku mingi pildi maiade elust. Lisaks ostsin veel ühe CD, mille abil püüan targemaks saada.
Giid rõhutas, et maiad ei olnud mingid rahumeelsed kütid või maaharijad, nad olid sõdalased. Vaenlasteks olid teised hõimud, sest maiadel ei kujunenudki mingit ühtset riiki. Linnriigid aga sõdisid vahetpidamata. Nii oli ka kaljudesse raiutud piltidel palju kujutatud sõda ja vaenlastega arvete õiendamist. Neid ohverdati hiljem oma jumalatele. Maiade usk oli üsna verejanuline.

Ohverdamise riitus käis nii, et ohver pandi põlvili ja painutati ta keha vibuna tahapoole. Selles asendis ongi alumisel pildil templi tipus kahe samba vahel olev figuur. Seejärel lõikas preester ta rinna terava kivikirvega lõhki, süda rebiti rinnust ja põletati ohvriannina jumalale. Lisaks ohverdati ka oma inimesi ja loomi. Väga julm tava oli nende kuulsa pallimänguga. Seal ohverdati võitja, mitte kaotaja, nii kummaline kui see ka pole. Sest see pidi auasi olema ja nii sai surma mineja otseteed jumala juurde. Huvitav, et vaenlastele sama au osaks sai...

Maiad olid oma templid mingil ajal maha jätnud ja katnud nad prahiga. Miks, selle kohta on samuti mitmeid spekulatsioone. Kas põgeneti vaenlase eest või ammendati ära templi territooriumi õhuke huumusekiht ja enam ei jätkunud toitu. Igatahes toimus see enne hispaanlaste vallutusi. Nagu Coba templivaremetes näha oli, hakkasid varemete peal huumusekihis mõne aja möödudes puud kasvama. Need on seal praegugi, pärast varemete väljakaevamist.

Maiade omaaegne kõrgkultuur viib vägisi mõttele, et nii nende suured astronoomia-alased teadmised kui ka uhked jumalate auks püstitatud templid on seotud tulnukatega. Kes seal maandusid ja elutsesid hiljem kõrgel püramiidide tipus. Nemad olidki maiade jumalad. Miks ei võiks see nii olla? Sest hiljem hääbus see kultuur täiesti ja viimased tänapäeval dzunglisügavustes puhtal kujul säilinud maiade hõimud pidid elama väga primitiivset loodusrahvaste elu. Kui kadus väline tarkuse allikas, kadus ka kultuur. Huvitav, kas jumalatele ohverdamise idee tuli tulnukatelt-jumalatelt, või mõtlesid verejanulised maiad selle ise välja? Oli, kuidas oli, tänapäeva Mehhikos on maiad segunenud hispaanlastega.Kuigi mõned kohatud inimesed tundusid olevat üsna ehtsad maiade järeltulijad. Nad olid lühikest kasvu ja erinesid väljanägemiselt hispaanlastest. Nagu näiteks minu sõber baarmen, kelle nimi on Asterio. Mitte mingi Jose ega Manuel. Aga temast räägin edaspidi.

Kui hispaanlased vallutasid 1524.a.Mehhiko, siis algas ristiusu maaletoomine. Vägisi, nagu see toimus ka meie maal. Maiade vanad ürikud enamasti hävitati, nii pole tänapäeval enam võimalik selle kohta audentset infot saada. Maiadel olid kasutuses nii hieroglüüfid kui ka tähed. Nende kalender erines meie Gregoriuse kalendrist. Selle järgi oli aasta lühem kui meie oma ja iga 52 aasta järel saabub hetk, kui mõlemad kalendrid jõuavad korraks sünkrooni. Kui ma õieti aru sain, siis see olevat juhtunud 1910.a. ja järelikult järgmist kokkusattumist on oodata 2014.a. See hetk pidi olema tähendusrikas ka astroloogiliselt, sest siis asuvad meie 4 lähimat planeeti Päikesega ühel joonel ja mõjutavad üksteist. Mida siis pakuti ka nagu maailmalõpu tärminiks. Samas on kusagil öeldud, et maiade kalender lõpeb 21.detsembril 2012.a ja hoopis siis tuleb maailmalõpp. Elame-näeme...

Hispaanlased lammutasid maiade templeid ja kasutasid kive oma kirikute ehitamiseks. Nüüd on need jälle tagasi toodud ja uuesti üles laotud näiteks kõrval pildil oleva Chitzen Itza palliväljaku seintes. Sellepärast olid kivid seal nummerdatud.

Chitsen Itza on eriline oma akustika poolest. Kõik turistide grupid hõikusid ja plaksutasid seal ja kuulasid siis kaja. Mis oli nagu linnu hõik või langeva vihmapiisa hääl. Milleks see nii oli omal ajal ehitatud, ei tea.

Mis mulje mulle iidsete maiade maailmast jäi? Ei oskagi seda endale täpselt seletada. Egiptuse püramiidid, hauakambrid ja Luxori väljakaevatud kujud jätsid mulle sügavama mulje. Maiade sõjakus ja jumalale inimeste ohverdamine tundusid barbaarsed. Kuigi neil olid suured teadmised matemaatikast, astronoomiast, siiski ei tundnud nad ei rauda ega ratast. Kui turistidele mõeldud etendustel vanu maiade tantse tantsiti, siis elasin nagu sisse sellesse iidsesse maailma. Mida hirmuäratavam sa välja näed (suled, pealuu kujud ja värvilised kehamaalingud), seda võimsam oled. Mida kõvemat lärmi teeb su sõjatants, seda rohkem peaksid vaenlased sind kartma.

Kui ma üksi tegin viimast tiiru õhtuvaikuses mööda Chitzen Itzat, siis jõudis mingi kadunud aegade hingus mulle pärale küll. Aga imetlust mul ei tekkinud, pigem võõristus. Kuidagi müstiline segu kõrgkultuurist ja loodusrahvaste kommetest.

Reisist Mehhikosse. Sisse- ja väljajuhatus.

Kõigepealt veidi sellest, kuidas see reis üldse teoks sai ja mismoodi me sinna ja tagasi saime. Kogenud maailmaränduritele ei ole selles kõiges miskit keerulist, aga meie oleme siiamaani reisinud enamasti reisibüroo kaitsva tiiva all. Nüüd olime suhteliselt omaette.

Tegelikult oli ka selle reisi ettevalmistamise juures meile abiks üks reisikorraldaja. Vaatasime juba aasta tagasi nende pakkumisi, aga kuna tegu oli meie jaoks tundmatu väikefirmaga, siis ei usaldanud raha neile üle kanda ja jääda sinisilmselt reisi ootama. Oli ju masu aeg ja isegi suuremad firmad läksid muudkui pankrotti. Nüüd jäi silm uuesti nende reklaamide peale ja kuna hind oli poole odavam, kui teiste reisibüroode pakutu, siis tekkis taas huvi. Seda enam, et firma oli aasta edukalt üle elanud, nende kodulehekülg muutunud palju uhkemaks ja foorumitest lugesin nende kohta vaid kiidusõnu. Ja olles nüüd oma reisilt õnnelikult tagasi, ei ole ka meil öelda muud, kui vaid häid sõnu nende aadressil.

Seega julgen seda firmat soovitada teistelegi, kes kaugetesse paikadesse päris omapäi minna ei riski ja pisut abikätt vajavad. Firma Sinu Reisikorraldaja koduleheküljelt saate lugeda, missuguseid sihtkohti nad välja pakuvad. Inglise keel peab suus olema, aga muidu on sinu jaoks kõik ette-taha ära organiseeritud. Ja kordan veelkord, väga hea hinnaga. Meie saime (ilmselt viimase hetke pakkumisena) veelgi soodsama hinna, kui seal nimekirjas on.

Meie reis koosnes kahe ümberistumisega lennust: Tallinn-Helsingi, Helsingi-London ja London-Cancun. Võimalik oleks olnud ka kaheosaline lend, nii et Londonisse oleksime lennanud otse Tallinnast, aga sel juhul oleksime pidanud sõitma Stanstedi lennuväljalt Gatwicki ja see tähendas pärast Londoni saabumist 3 tundi bussisõitu. Seevastu Helsingist startiv lennuk maandus samal lennuväljal. Reeglina tähendab reis Mehhikosse hoopis rohkemate ümberistumiste arvu Euroopas.

Meil tuli ööbida Londonis. Selleks oli meile broneeritud hotell ja antud suurepärased juhendid, kuidas transfeerbuss meid õhtul sinna ja hommikul tagasi lennujaama toimetab. Sealjuures tasuta. Taksosõit oleks ilmselt üsna kalliks läinud. Me polnud varem Londonis käinud ja olime mures, kas suudame orienteeruda suures lennujaamas nii, et õigeks ajaks jõuda sinna, kuhu vaja. Kõik laabus siiski kenasti, sest tundub, et Lodonis on ühistransport väga sujuvalt korraldatud.

Edasi pidi reis Londonist kulgema ühe inglise reisbüroo ThomasCook tiiva all ja London-Cancun oli tšarterreis. Hommikul öeldi lennujaamas, et lendu lükatakse edasi. Ja meie pidime nii vara tõusma, et õigeks ajaks lennujaama jõuda... Nagu ikka, mingeid selgitusi ei antud, miks väljalend hilineb. Mõtlesime, et ehk on kusagil Kariibi merel mõni orkaan jälle möllamas, nagu üks selline äsja just Haiitit laastas. Siiski saime 3,5 tunnise ootamise järel liikuma ja maandusime õnnelikult Cancunis, kus meil olid vastas reisbüroo bussid. Lennuk oli hästi suur airbuss, kus oli igas reas 9 inimest, kokku vist 45 rida. Lennuki istmete vahel oli piisavalt ruumi, nii et kitsikust tundma ei pidanud. Ka tualette oli lennuki keskel alumisel korrusel lausa mingi 5-6 tükki, nii et sellest 10-tunnisest lennust lennust mingeid ebameeldivaid üleelamisi ei saanud. Tagasilennul õnnestus isegi magada, nii et seekordne pikk lend mul kaugete maade külastamise isu ära ei võtnudki. Indiast tulles küll mõtlesin, et miks ma vabatahtlikult endale sellise piinamisviisi olen valinud :D

Tagasilennu graafikus oli üks nõrk koht. Taipasin juba enne reisi, et sealt võib tõrge tulla. Aega Londonis kahe lennu vahel oli vaid 2,5 tundi, lisaks veel tuli arvestada pagasi kättesaamiseks kuluva ajaga. Kuna me lennujaama ei tunne, siis võtab ka edasilennu check-in otsimine aega. Ja kui väljumine Cancunist peaks hilinema, siis ei jõua me Helsingi lennukile. Reiskorraldajad noormehed rahustasid mind, et siis ööbite Londonis ja kindlustus katab kulud. Lisaks aitavad nemad meil seda kõike korraldada.

Tagasilendu alustades tundus, et nii juhtubki. Kõigepealt lükati väljalendu edasi tund aega... Õnneks rohkem mitte, aga Londonis läks nüüd juba ülikiireks. Lisaks selgus täiesti ootamatult, et Helsingi lennuk ei välju mitte samast South terminalist, nagu meile oli öeldud, vaid North terminalist. Selle teadasaamise hetkel oli väljalennuni alla 1 tunni jäänud... Nüüd, kus oli juba üsna reaalne variant lennukist maha jääda ja hakata Londonis ööbimiskohta ja uusi pileteid hankima, ei tundunud see enam sugugi nii lihtne olevat, kui arvasime.

Siiski saime teada, kust väljub rong teise terminali, ja saime ka üsna kähku sinna kohale. Siis veel kiirkapak mööda lennujaama, et leida check-in. Ohkasime pärast seda juba kergendatult, aga see rõõm oli ennatlik. Sest värav nr.105 asus ei-tea-mitme kilomeetri kaugusel lennujaama äärealadel. Odavlend Easy-Jet, teadagi. Nüüd olime eriti kehvas seisus, kohvrid lähevad minema Helsingisse, aga meie jääme võib-olla maha. Ja siis ei saa me ka otse Tallinna lendu valida, sest kohvrid vaja Helsingist kätte saada. See spurt mööda lennujaama vääriks juba medalit. Lisaks ajas mu veel rohkem närvi mehe märkus kusagil poole peal, et näe, tablool on juba kiri "gate closed". Aga peale me jõudsime ja saime ka mingid kohad, küll mitte kõrvuti, sest sellel lennul kohti piletil pole märgitud. Mees mul inglise keelt ei räägi ja nii ma tõlki mängida ei saanud. Aga tühja kah, elame üle, pea-asi et peale jõudsime!

Segadused sellega veel läbi polnud. Mingil hetkel ütleb stjuuardess, et kes on mister X(minu abikaasa). Mis nüüd lahti, kas kiirustades tekkis mingi segadus pagasi või mingite muude dokumentidega? Küsisin, et milles asi. Kas mu mees pole midagi ära kaotanud? Kust mina tean, küsida ka ei saa, sest mees istus tükk maad eemal. Lõpuks lahenes ka see intsident hästi. Mehel oli kaelakott, kus tal oli nii telefon, dokumendid kui ka päris palju sularaha sees. Tualetis käies võttis ta selle käsi pestes kaelast ära ja unustas. Eks sellest jooksumaratonist polnud mahti toibuda olnud ja mõistus veel veidi hajevil. Selgus, et keegi leidis selle koti ja andis ausalt personali kätte. Raha oli kõik alles.

Edasi kulges kõik rahulikult ja plaanipäraselt. Kuigi Helsingis võttis meid vastu lumetorm ja nagu tütar telefonis ütles, ootas Tallinas veelgi suurem tuisk. Aga lennukid maandusid ja väljusid graafikukohaselt. Lund polnud sadanud veel liiga palju ja pärast väljakaevamist käivitus ka meie auto kenasti.

Oodatud sombuse novembri asemel võttis kodus meid vastu imeline talveilm. Selle aasta sügimasendus jääbki vist tänu sellele vahele :D

Mõtlesin, et küll meil ikkagi vedas. Oleksime oma reisi planeerinud nädal hilisemaks, oleks Gatwicki lennuväli olnud parasjagu lumeuputuse tõttu suletud ja Finnairis streik käimas. Tallinna tohututest lumevallidest rääkimata. Jumal ise teab, kuidas ja millal me koju oleksime pääsenud.