pühapäev, 9. juuni 2024

Ärasaatmine

 Täna käisin oma kursaõe ärasaatmisel. Kuna ta oli Tallinna Ülikooli õppejõud ja ka akadeemik, siis oli see nö. riiklik ärasaatmine. Sõna võtsid kõikvõimalikud kolleeegid ja õppeasutuse temaga seotud asjapulgad. Meie kursuse omadest oli kohal 6 tk. ja meid see jutt tegelikult ei puudutanud. Või õigemini kordus üks ja seesama. Ellu oli meie rakendusmatemaatika kursuse üks helgemaid päid, lõpetas punase diplomiga, ja ometi valis oma elutööks sotsiaalteaduse. Jah, see on küll oluline valdkond, aga tundus, et see elab omaette mullis. Uuritakse kõikvõimalikke mudeleid, leitakse ilmselgeid järeldusi, et haridus annab lapsele paremad võimalused elus hakkama saada jne. Aga mida teha, et aidata neid, kes ei ulata kas vaimsete või perekondlike puudujääkide tõttu selle latini? Vastust pole ja nende uuringud ei mõjuta ei haridusvaldkonna ega valitsuse otsuseid. Ja kuna lahkunu oli selle valdkonna akadeemik, siis oli terve saal täis temasuguseid. Ta oleks oma briljantse aju ja loogikaga võinud palju enamat. Aga see selleks.

Meie väike seltskond läks pärast ametlikku tseremooniat koos restorani. See oli tõesti armas, seda enam, et meil eelmise aasta kokkutulek ära jäi. Ja mis veelgi armsam, kostus hääli, et hakkame kord aastas kokku saama. Mul on praegu raskusi suhtlemisega, aga aasta pärast võib see ju muutuda.

Ja siis kutsus üks kursavend meid pärast enda juurde koju kohvi  jooma. Mina tahtsin minna nii uudishimust, kuidas ta elab, kui seetõttu, et kui me poleks omal ajal lahku läinud, oleks see võinud praegu olla minu stabiilne elu. Siiski sain aru, et see poleks nii läinud, minu seiklushimuline ja püsimatu iseloom poleks sellel kooslusel pikalt kesta lasknud. Aga ikkagi oli nii armas, et ta pärast varasemaid minu ignoreerimisi oli mu vastu nii sõbralik. See on lohutav.

5 kommentaari:

helle ütles ...

On kurb, kui hakkavad lahkuma eakaaslased. Või kui kuuled, et su ülikooliaegsel toakaaslasel on 4. astme vähk.
Ma lugesin kusagilt, et üksindust aitab leevendada, kui suhtled/helistad/ päevas 5 inimesega. Ma arvan, et see on väike ülepakkumine, aga 1-2 inimesega võiks küll. Mul ei ole ka siin Pärnus uusi sõpru tekkinud, kuid hoian kinni vanadest.

helle ütles ...

Tegelikult plaanisin selle kommentaari kirjutada hoopis eelmise sissekande alla, aga vahet pole. Märksõna - sotsiaalsuse vähenemine.

Emmeliina ütles ...

Helle, helistamine ajab ka asja ära :), aga liiga pikaks ei tohi vahe minna. Sageli olen märganud, et siis ei oskagi midagi rääkida (mõned teemad on tabud, sest inimesed muutuvad aastatega). Eriti kuumad teemad on poliitika ja raha. Ja muidugi "minu tublid lapselapsed", kus puudub taktitunne ja mõistmine.

Võtan ikka kirjutamishoogu. Ausõna, igal hommikul, et õhtl nentida - juba jälle :(

Aitäh, Bianka, et oma elust kirjutad. Ajakirjanike lugusid võin mujalt väljaannetest ka lugeda.

Bianka ütles ...

Kirjuta tõesti Emmekiina. Tahaks teada, kuidas sul läheb. Ja Helle, sinu elu pisiasjadest pole ka ammu midagi kuulnud. Vahepeal juba tekkis lootus, et aeg-ajalt ikka ilmub midagi, aga nüüd on väga pikk vaikus olnud.

HelveL ütles ...

Räpina Aianduskooli sajandal juubelil oli ka meie kursuse rahvast päris palju kohal ja kostis samuti arvamusi, et võiks tihedamalt kokku saada. Nüüd on ju lapsed kasvatatud, tööalane karjäär tehtud, enamik pensionil ja aeg iseenda jaoks. Keegi kilkas veel et vähemalt iga 5 aasta tagant kooli juubelile tuleme, kasvõi rulaatorite ja ratastoolidega. Muuseas, seekord oligi ka rulaatoritega juubelil osalejaid.
Eks ta ole, noorusaja nostalgia lõi välja :).