Pärast vaidlust õpetajate palga, lugupidamise ja kritiseerimise teemal jäi mul veidi kripeldama, et ehk olen oma ütlemistega õpetajatele liiga teinud. Tegelikult pean ma õpetajatest lugu küll ja arvan, et nad teevad väga vastutusrikast ja olulist tööd. Kuna see amet on väga stressirohke, seetõttu on neile ka pikk puhkus taastumiseks hädavajalik. Kui kohtun mõne õpetajaga, siis eeldan alati, et tegu oma elukutse väärika esindajaga, kuni mul pole põhjust teisiti arvata. Samas usun, et kriitika ja probleemidest rääkimine ei kahjustaks selle elukutse mainet, vaid aitaks hoopis õhkkonda tervendada. Selle vaidluse tegi minu arvates ülearu teravaks just see, et ühte patta pandi kolm tahku, lugupidamine, kriitika ja raha. Kuigi need on selle teemaga kõik seotud, ei maksa neid siiski liiga lihtsustatult ühendada või vastandada. Lugupidamine ei välista kriitikat ja raha pole sugugi ainus inimese väärtustamise näitaja. Ja raha on alati vähe.
Tõsi on see, et igaüks sellesse ametisse ei sobi ja noored kooli tulla ei taha. Teisest küljest vabu kohti eriti polegi, vähemalt suuremates kooolides. Ja mõistan ka koolijuhte, kes paluvad pensionil õpetajal edasi jääda. See on ikka kindel ja kohusetundlik inimene, aga kui võtta tööle noor, kes võib-olla lahkub poole õppeaasta pealt, siis ei jää üle muud, kui minna taas vana õpetajat tagasi paluma. Kui tema on solvunud või pole enam huvitatud, mis siis saab? Ma ei tea, kuidas on tänapäeval lugu üliõpilaste praktikaga koolides. Kas seda üldse viiakse läbi, või on see formaalne kohalkäimine, mis toimub vaid selle linna koolides, kus õppeasutus paikneb? Kui aga oleks sellised ligi poole aasta pikkused tegelikku tunniandmist sisaldavad praktikad koolis, nagu meie ajal, siis saaksid nii noored ise kui ka koolijuhid aimu, kellest oleks edaspidi selles ametis asja, kellest mitte.
Praegu käib asi nii, et kui vähegi võimalik, siis valitakse pärast kooli lõpetamist mingi muu amet. Ega selleski pole midagi uut, nii oli ka vanasti, et õpetajaamet mitte kõige populaarsem polnud. Ainult et noortel on nüüd kogu maailm lahti ja võimalusi palju rohkem. Ja teine oluline erinevus on see, et nõukaajal oli selline asi nagu suunamine, kui olid õppinud õpetajaks, pidid oma 3 aastat ära teenima ja alles siis võisid mujale minna. Eks viiliti ka siis suunamisest mööda, aga kas poleks praegugi mõistlik tasuta kõrgharidusega siduda mingi kohustuslik õpitud ametis töötamise aeg. Kas pole raiskamine, kui kõrgharitud inimene läheb hoopis Austraaliasse mandariine korjama. Või muudkui õpib ja õpib ega oma mingit ettekujutust, mida oma haridusega pihta hakata. Aga õpetajana ka tööle minna ei kavatse, pigem on töötu või teeb mingeid juhuotsi kas siin või väljamaal. Suunamine kui niisugune ei peaks olema nii karm nagu vanasti, vaid see võiks olla kuidagi seotud rahaga. Kui sundaega ära ei teeni, tuleks maksta mingi osa tasuta haridusest tagasi. Sest tasuta lõunaid (haridust) pole ju olemas ja varem või hiljem jõuame rahalugemiseni ja selleni, mida kulutatud raha eest vastu saadakse. Sest raha on alati liiga vähe. Aga sel moel võiks juhtuda, et nii mõnigi noor jääb kooli tööle kauemaks kui kohustus nõuab.
Rahateema laieneb halastamatult igasse valdkonda. Nagu näiteks seesama raamatukogudesse ostetavate raamatute valimine. Esimese hooga tundus, et mis see nüüd olgu, et ülevalt poolt üritatakse tsensuuri kehtestada. Aga pisut järele mõeldes sai selgeks, et see on vaid rahanappusest tingitud prioriteetide seadmise katse. Väga hästi ütles selle kohta Mihkel Mutt, siin pole tegu tahtmisega rahva maitset parandada, vaid sooviga toetada eesti autorite ja väärtkirjanduse väljaandmist ja suurendada neile makstavaid autoritasusid. Sest kui inimestel raha ei jätku, raamatuid ostetakse vähe ja nii ähvardab meid sellise kirjanduse kadumine. Et vähemalt riikliku raamatuostuga üritatakse seda toetada.
Minu arvamus oleks selline, et värskelt ilmunud raamatute laenutamise eest võikski väikest tasu võtta. See oleks ikkagi odavam, kui raamat endale osta. Ja ka mõistlikum, milleks hoida oma riiulil mingit raamatut, mida sa elus teist korda vaevalt kätte võtad. Nii saaksid raamatukogud veidi lisaraha ja siis saaks ka selgemaks, missugust kirjandust inimesed tegelikult hindavad. Kui maksma pead, siis kaalutled, mida võtta, mida jätta. Selle teenitud raha eest võiks raamatukogu populaarset raamatut mõne eksemplari juurdegi osta. Olgu see siis naistekas või mõni muu. Paar aastat vana raamatu laenutamine aga oleks endiselt tasuta. Ja selles osas võiks teha soodustusi kodumaisele kirjandusele. Võib-olla see idee ei töötaks ja keegi poleks nõus maksma uudiskirjanduse eest. Aga siis on ka selgeks saanud, et kui inimesed ise ei raatsi uue Cartlandi eest maksta, miks peaks seda tegema riik.
neljapäev, 10. november 2011
pühapäev, 6. november 2011
reede, 14. oktoober 2011
Lapsehoidja Pipi
Pean praegu kohakaasluse korras lapsehoidja ametit. Või oleks õigem öelda, et see on kujunenud mu põhitööks ja kui aega veidi üle jääb, hüppan endisest töökohast ka läbi ja katsun maksimaalse intensiivsusega tegutsedes seal kuhjunud hädavajalikud asjad ära teha, lootes, et edaspidi läheb lihtsamaks ja jõuan ükskord järje peale.Tütre emapuhkus sai otsa ja ta läks tööle. Loomulikult jäid lapsed otsekohe haigeks ega saanud lasteaias käia. Keegi peab nüüd kogu aeg nendega kodus olema. Sobivat hoidjat pole siiani õnnestunud leida, nii me siin vahetustega mängime lapsehoidjat. Õigemini mina mängin, sest teised osalised on paberitega lapsevanemad ;) Kui haiguslehte enam võtta ei saa, siis tuleb mängu kasutamata ja tulevane puhkus. Mina näiteks olengi praegu kahenädalasel "puhkusel", mille suvel ettenägelikult välja võtmata jätsin.
Kahjuks ei küüni minu lapsehoidja võimekus mitte ligilähedalegi Mary Poppinsi oskustele. Seega pean siis, kui juhe hakkab kokku jooksma ja ma enam ei jaksa nende väikeste röövlitega võidelda, kasutama "abilapsehoidja Pippi" teenuseid. Pippi nimi on kirjas sellisel kujul, kuna nii kirjutatakse seda Rootsis ja selle 6-osalise CD komplekti kinkisid sealsed vanavanemad. Sellise nipi kasutamine annab mulle küll korraks hingetõmbepausi, aga sel on ka palju negatiivseid kaasnähte. Kui ma oleksin neid hukatuslikke tagajärgi kohe ette näinud, kas oleksin jätnud filmi DVD-mängijasse panemata? Vaevalt küll, sest see garanteerib rüblikute tähelepanu ja mulle rahulikuma elu päevas umbes tunniks ajaks... Missuguseid muid abivahendeid veel oleks, kui mu iseenda oskused ja võimed on läbipõlemise piiril?
Mis siis selles üldse halba on? Film on tegelikult väga armas ja haarav illustratsioon meilegi armsaks saanud Astrid Lindgreni raamatule "Pipi Pikksukk". Peaosalist mängiv laps teeb oma rolli võrratult ja on väga sümpaatne. Ainult et, ma olen oma lapsehoidja-mätta otsast vaadatuna mõelnud, et selle filmi peal võiks olla hoiatus "Alla X-aastastele keelatud!" Aga missugune on muutuja X? 7 aastat või 10? Ei mäleta, kui vana mu enda tütar oli, kui seda raamatut lugesime, aga mingeid probleeme see tookord küll kaasa ei toonud. Võib-olla ei anna raamat siiski nii realistlikku pilti Pipi tempudest, kui teeb seda film?
Meie pere 3,5 ja 1,5-aastased on sillas selle filmi peale ja nõuavad seda aina uuesti näha. Isegi meie väiksem Tipsik, kes ei oska veel korralikult rääkida, võtab mu näpust kinni, viib teleka ette ja nõuab "PEPPI"! Kui küsin, et kas tahad Pipi-filmi vaadata, tuleb ilus ja selge "JAH!" (nagu Tootsil Teele küsimuse peale). Muidugi, Pipi teeb ju nii lahedaid asju! Hüppab riiuli pealt laua ja voodi peale, kõigub lambiarmatuuri otsas, viskab tordi vastu vahtimist, tõmbab vaiba täiskasvanute jalge alt, nii et need kukuvad nagu malenupud, kallab toas ümber nõu veega ja uisutab seejärel tuba pidi ringi, harjad jalge külge kinnitatud (niimoodi peseb Pipi põrandat). JNE, jne-jne. Tõesti väga hästi tehtud film, ainult et.... seda kõike teevad meie lapsed järele. Ja kui nad ei ripu pea alaspidi akna taga 5.korrusel, kust Pipi lõpuks alla kukkus (ja loomulikult täiesti terveks jäi), siis ainult sellepärast, et meie laste kodu on 2-korruseline ja aknaid nad (veel) lahti teha ei oska ;)
Kuidas see Pipi järgimine praktikas välja näeb? Voodis ja diivanil nagu batuudil hüppamine, igal pool turnimine, nagu diivani seljatoe või laua peal, söömine, jalad laual, magamine, jalad padja peal, jne. Eile, kui ma parasjagu olin hõivatud telefoniga rääkimisega, ronis Nöpsik mööda raamaturiiulit kuni üles välja. Varem olen ma ta nagu küpse õuna madalamalt tasemelt alla noppinud, aga nüüd, kui mul endalgi tegemist oli, vaid turvasin tema tegevust. Võib-olla tõesti sai küsimus, kui kõrgele ta jõuab ronida, nüüd ammendatud ja rohkem pole vaja proovida? May be, may be not... Ja kui Nöpsikul on juba üsna hea tasakaalutunnetus, et ta tihti enam ei kuku, siis väike Tipsik üritab teha kõike samuti suure õe järgi. Oht, et tema haiget saab, on palju suurem.
Loomulikult katsun ma lastele selgitada, et see pole päris elu ja nii teha ei tohi. Et Pipi teeb kõike seda, mida teistel lastel pole lubatud. Ja et nii võib kukkuda, haiget saada jne. Küllap te aimate, kui hästi see seletus peale läks :DDD Kõigepealt hakkas suurem Nöpsik lihtsalt nutma, sest see pole aus. Nüüd aga on ta sellises arengufaasis, et küsib kõige kohta "aga miks?". Ja mina ei tea vastust, miks Pipi filmis tohib, ja tema mitte...
Ega see Pipi-järgimine pole ainus minu lapsehoidmise valukoht. Isiksustevaheline jõukatsumine Nöpsikuga on lõppenud minu häbiväärse kaotusega. Tema juhib mängu. Näiteid: kui mina ütlen, et ära tee rumalusi, et nii ei tohi, siis vastab tema, et teen küll, mina olen rumaluste laps. Või kui räägin ilusti, pikalt ja laialt, MIKS NII teha ei tohi, siis vastab tema lakooniliselt, MINA TEEN nii nagu mina tahan... Vat nii! Ja mis sa talle teed? Loomulikult ähvardan ma teda kogu täiskasvanutele tuttava atribuutikaga : "kui sa pole hea laps, siis sa ei saa... seda-mida? Telekat vaadata, õue, kommi? Kuna ta on pikalt haige olnud, siis õue pole nagunii saanud, kommiga meelitan viimases hädas teda tegema mulle meelepäraseid tegevusi ja teleka ärakeelamine tähendaks minu enda karistamist (pean suutma laste tähelepanu hõivata millegi muuga)... Olgeme ausad, trumbid on tema käes :D
Tegelikult pean tunnistama, et Nöpsikuga saab väga hästi koostööd teha. Aga vaid siis, kui täiskasvanu tähelepanu on üksnes tema päralt. Siis me oleme võrdsed partnerid ja võime rahulikult teineteise reaktsioone jälgida ja vaadata, kuidas meil omavahel kõige paremini klapib. Aga kui meie vaikelu rikub üks võimatu sipsik-potsataja ehk 1,5-aastane Tipsik, siis läheb Nöpik pööraseks. Kui tema on just ehitanud kena torni, ja väike röövel selle ühe käeliigutusega maatasa teeb, siis kuidas sa ise reageeriksid? Vihastaksid ja viiksid läbi ihunuhtluse. Võin küll keelata, et nii pole ilus ja väiksemale ei tohi haiget teha. Aga selle keeluga Nöpsik tavaliselt ei arvesta ja miks ta peakski? Ja peab tunnistama, et ega Tipsik ka võlgu ei jää. Ükspäev, kui olin nad just lahutanud nii, et tõstsin Tipsiku võrevoodisse ja läksin kööki, lootes, et nad nüüd rahunevad maha, kuulsin hetke pärast suurt kisa. Nöpsik oli voodi juurde läinud ja Tipsik kasutas olukorra otsekohe ära. Tal oli peos suur salk Nöpsiku juukseid. No mida ma saaksin teha? Ainult pidev kullipilgul jälgimine ja ülikiire sekkumine. WC-s käimiseks soodsa hetke leidmine on ka tõeline kunsttükk :D
Olen proovinud Nöpsikut veenda (Tipsik ja tema arusamine pikemast jutust on veel väike), et nii ei tohi, õega peab sõbralikult asju jagama ja ei tohi kakelda (Pipi nii ei tee!). Olen püüdnud nendega koos mängides leiutada uusi haaravaid tegevusi. Aga mingil hetkel saavad mu ideed otsa, väsin ja kaotan kannatuse, kui lapsed aina kaklevad ega kuula mind. Ärritun ja karjun nende peale, mille tagjärjel ignoreerib Nöpsik mind veelgi enam. Mida teha? Kas lugeda nippe Perekoolist? Või käia mingitel lapsehoidjate kursustel? Kas selliseid on üldse olemas? Aega pole mul praegu nagunii... Nii ei jäägi mul midagi muud üle, kui panen jälle "Pippi Långstumpi" mängima. Eks on kasutatud vahelduseks ka mõnda teist filmi, nagu Leiutajaküla Lotte, aga Pipiga ei suuda ükski võistelda.
Pean tunnistama, et kuigi olen juba päris palju lapsehoidmist harjutanud, ei saa Mary Poppinsit minust kunagi ja lapsehoidmisega võrreldes tundub tavaline töölkäimine lausa puhkusena. Kuna lapsehoidmise probleem on aktuaalne ilmselt veel aasta-paar, jääb üle vaid paisata netiavarustesse appikarje. Kas keegi teaks soovitada mõnda head lapsehoidjat Tallinnas?
reede, 7. oktoober 2011
Naiste- ja meestetööd
Mäletan, kui ma ise keskkooli lõpetasin, oli maakorraldus üks erialadest, mida tahtsime koos pinginaabriga minna õppima. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mis see endast kujutab, aga tundus huvitav. Maamõõtmine ja välitööd, tol ajal võib-olla isegi laia kodumaa avarustes. Ema laitis mu plaani maha, et see pole mingi naistetöö. Ja otse loomulikult sain ma tema peale vihaseks. Mis naiste- ja meestetööde vahetegemine see olgu! Naised pole millegi poolest meestest kehvemad. Kes veel mäletab, tol ajal oli meeste ja naiste võrdsuse asi vist isegi rohkem "ära korraldatud". Kuulus naistraktorist pidi igal edukal kolhoosil välja panna olema, ja ülemnõukogusse valiti samuti kandidaate kvootide alusel. Kas peaksime nüüd tolleaegset elukorraldust taga nutma?
Mina ise olen aga vanemaks saades taibanud, mida ema tookord mõtles. Miks naistele meestetööd ei sobi. Mitte sellepärast, et nad nendega hakkama ei saaks. Vaid sellepärast, et naise ellu tulevad ükskord lapsed. Ja iga töö kõrvalt ei ole võimalik nende eest hoolitseda. Naiste ja meeste võrdsetest võimalustest võivad tuututada naised, kel pole lapsi ja kes ei kujuta ette, mida see tähendab. Lastega ema peab jõudma kindlal kellaajal lasteaeda, käima lastevanemate koosolekul, õhtul viima last trenni ja tooma tagasi, seejärel vaatama, et ta õpitud saaks. Naise töökoht peab olema selline, kust ta saab jääda haige lapsega koju, ilma et teda lahti lastaks. Ja sellised kohad ongi nn. naiste töökohad. Mis tähendab seda, et ka palk on väiksem. Ja see lastega seotud lisakoormus kestab mitte ühe, vaid kümneid aastaid, kui on rohkem lapsi. Naise konkurentsivõimet tööturul vähendab see asjaolu möödapääsmatult.
Ah et mees peaks samaväärselt osalema laste kasvatamises? Nõus sellega, ja kui hästi läheb, siis osalebki. Aga kas naine saab tänapäevase lahutuste protsendi juures oma tulevast eriala valides sellega 100%-liselt arvestada? Ja meestega võrdselt töö murdmine ja sama palga välja teenimine on üks suur tegur, mis perekonna lagunemisele sageli kaasa aitab. Karjäärinaistel (=meestega võrdsetel naistel) pole kodu ja pere jaoks piisavalt aega ja selliste naiste edulugusid lugedes on mulle silma jäänud, et enamasti on on selle saavutuse hinnaks olnud lahutus.
Võiks tahta, et tööandja maksaks omast taskust kinni meeste ja naiste erinevast tööpanusest tuleneva vahe. Aga miks ta peaks? Või et riik maksaks rohkem lastetoetusi, et kompenseerida naiste väiksemat palka? Ühest küljest oleks muidugi tore, aga teisest küljest on niigi neid hirmutavalt palju, kes juba praeguste toetussummadega näevad laste saamises äriprojekti. Pealegi on minu arust ikkagi lapsed rohkem perekonna kui riigi asi. Sest kust tuleks riigi raha suuremate lastetoetuste jaoks, ikka ühe (rohkem teeniva) käest ära võttes ja teisele (väiksema sissetulekuga perele) andes. Aga kui raha lahkelt niisama jagatakse, viib see alla inimeste tahtmise rohkem pingutada. Mis omakorda vähendab tootlikkust, riigi konkurentsivõimet ja seega ka jagatavat maksuraha. Sotsialism on seda veenvalt näidanud.
Muidugi ei tähenda see seisukoht, et riik ei peaks puudustkannatvate laste heaks midagi tegema. Aga mina leian, et pole õige mitte vanematele raha valimatult peo peale laduda, vaid katta vähekindlustatud perede lastega seotud kulutusi, anda koolis vajaminevaid vahendeid, tasuta lõunat ja ringide raha. Ja samuti peaks riik võtma enda peale üksikvanematele alimentide maksmine ja nende väljanõudmise, kui see normaalsel viisil ei toimu. Kõiges muus osas peaks aga pered oma lastega ise hakkama saama. Olgu siis kas naiste- ja meeste rolli võrdsustamise abil või järgides klassikalist mudelit, kus ema pühendub rohkem kodule ja isa rahateenimisele.
Tean mitut tublit naist, kes töötavad ametites, kus mehed ja naised saavad samaväärselt kõrget palka. Aga see tähendab, et naisele ei tehta allahindlust seoses lastega. Kui on vaja minna komandeeringusse, siis peab tal vanaema või lapsehoidja olema võtta. Haige laps ei tohi liiga sageli tööülesannete täitmisel takistuseks olla. Aga kui lapsega seotud mured hakkavad tema tööd segama, siis juhtub üks kahest, kas naine hakkab oma meeskolleegist vähem palka saama või jääb sellest töökohast hoopis ilma ja peab otsima endale nn. "naiste ameti". Minu arust on see loogiline. Praegu käimasolev hüsteeria naiste ja meeste palgalõhe vähendamiseks on liiga lihtsustatud asjale lähenemine. Kiireid ja häid abinõusid mina küll ei näe selle probleemi lahenduseks. Kui, siis vaid mingit "pakasuhhat" väljamaistele arvustajatele ettenäitamiseks.
Mina ise olen aga vanemaks saades taibanud, mida ema tookord mõtles. Miks naistele meestetööd ei sobi. Mitte sellepärast, et nad nendega hakkama ei saaks. Vaid sellepärast, et naise ellu tulevad ükskord lapsed. Ja iga töö kõrvalt ei ole võimalik nende eest hoolitseda. Naiste ja meeste võrdsetest võimalustest võivad tuututada naised, kel pole lapsi ja kes ei kujuta ette, mida see tähendab. Lastega ema peab jõudma kindlal kellaajal lasteaeda, käima lastevanemate koosolekul, õhtul viima last trenni ja tooma tagasi, seejärel vaatama, et ta õpitud saaks. Naise töökoht peab olema selline, kust ta saab jääda haige lapsega koju, ilma et teda lahti lastaks. Ja sellised kohad ongi nn. naiste töökohad. Mis tähendab seda, et ka palk on väiksem. Ja see lastega seotud lisakoormus kestab mitte ühe, vaid kümneid aastaid, kui on rohkem lapsi. Naise konkurentsivõimet tööturul vähendab see asjaolu möödapääsmatult.
Ah et mees peaks samaväärselt osalema laste kasvatamises? Nõus sellega, ja kui hästi läheb, siis osalebki. Aga kas naine saab tänapäevase lahutuste protsendi juures oma tulevast eriala valides sellega 100%-liselt arvestada? Ja meestega võrdselt töö murdmine ja sama palga välja teenimine on üks suur tegur, mis perekonna lagunemisele sageli kaasa aitab. Karjäärinaistel (=meestega võrdsetel naistel) pole kodu ja pere jaoks piisavalt aega ja selliste naiste edulugusid lugedes on mulle silma jäänud, et enamasti on on selle saavutuse hinnaks olnud lahutus.
Võiks tahta, et tööandja maksaks omast taskust kinni meeste ja naiste erinevast tööpanusest tuleneva vahe. Aga miks ta peaks? Või et riik maksaks rohkem lastetoetusi, et kompenseerida naiste väiksemat palka? Ühest küljest oleks muidugi tore, aga teisest küljest on niigi neid hirmutavalt palju, kes juba praeguste toetussummadega näevad laste saamises äriprojekti. Pealegi on minu arust ikkagi lapsed rohkem perekonna kui riigi asi. Sest kust tuleks riigi raha suuremate lastetoetuste jaoks, ikka ühe (rohkem teeniva) käest ära võttes ja teisele (väiksema sissetulekuga perele) andes. Aga kui raha lahkelt niisama jagatakse, viib see alla inimeste tahtmise rohkem pingutada. Mis omakorda vähendab tootlikkust, riigi konkurentsivõimet ja seega ka jagatavat maksuraha. Sotsialism on seda veenvalt näidanud.
Muidugi ei tähenda see seisukoht, et riik ei peaks puudustkannatvate laste heaks midagi tegema. Aga mina leian, et pole õige mitte vanematele raha valimatult peo peale laduda, vaid katta vähekindlustatud perede lastega seotud kulutusi, anda koolis vajaminevaid vahendeid, tasuta lõunat ja ringide raha. Ja samuti peaks riik võtma enda peale üksikvanematele alimentide maksmine ja nende väljanõudmise, kui see normaalsel viisil ei toimu. Kõiges muus osas peaks aga pered oma lastega ise hakkama saama. Olgu siis kas naiste- ja meeste rolli võrdsustamise abil või järgides klassikalist mudelit, kus ema pühendub rohkem kodule ja isa rahateenimisele.
Tean mitut tublit naist, kes töötavad ametites, kus mehed ja naised saavad samaväärselt kõrget palka. Aga see tähendab, et naisele ei tehta allahindlust seoses lastega. Kui on vaja minna komandeeringusse, siis peab tal vanaema või lapsehoidja olema võtta. Haige laps ei tohi liiga sageli tööülesannete täitmisel takistuseks olla. Aga kui lapsega seotud mured hakkavad tema tööd segama, siis juhtub üks kahest, kas naine hakkab oma meeskolleegist vähem palka saama või jääb sellest töökohast hoopis ilma ja peab otsima endale nn. "naiste ameti". Minu arust on see loogiline. Praegu käimasolev hüsteeria naiste ja meeste palgalõhe vähendamiseks on liiga lihtsustatud asjale lähenemine. Kiireid ja häid abinõusid mina küll ei näe selle probleemi lahenduseks. Kui, siis vaid mingit "pakasuhhat" väljamaistele arvustajatele ettenäitamiseks.
pühapäev, 18. september 2011
Naisterahvad, meesterahvad
...need on ainukesed rahvad. Nii ütles kunagi Hando Runnel. Moodne aeg ja moodsad suhtumised üritavad rahvaste vahelt piire kaotada, aga naiste ja meeste vahele hoopis vastandumist tekitada. Ikka sellesama võrdsuse taotlemise sildi all. Pean silmas nimelt feminismi ja sellega kaasnevaid süüdistusi meeste aadressil. Kui on võrdsus, kuhu jääb siis meeste kaitsmise osa? Blogindusest on taas selleteemaline uus ja meelierutava arutelu laine üle käinud. Ja kui mõni mees julges piiksatada, et mehed vajavad ka kaitset, siis arvasid õrnad naisisikud, et see pole kellegi mees, kes naisega hakkama ei saa ja abi vajab;)
Jutt tüüris selleni, et kui naine oskab meestetöid, siis on ta juba tiba rohkem feminist, kui enne, mil ta arvas, et naiste asi on ilus olla ja meeste rahakoti peal elada. Lõpuks jõuti järelduseni, et meestetöid tehes saab ka mimmist ükskord inimene.
Hea küll, tunnistan, et see kokkuvõte on tahtlikult irooniline ja kontekstist välja rebitud. Põhiline on see, et mulle ei meeldi järeldus, et kuna naine mehest kehvem pole, siis võib üks õige naine iga kell meestetööd ära teha!
Olen põhimõtteliselt ka ise nii toiminud, aga ma ei arva, et selles midagi positiivset ja kiiduväärset on. Ajutise lahendusena (mees on Soomes, haige vms.) on asi mõistetav, aga laiemalt peresuhete mudelina reklaamimisel pole minu arust küll jumet. Mul pole midagi selle vastu, kui mõnele naisele meeldib puulõhkumine rohkem kui õmblemine ja mõni mees eelistab laisteaiakasvataja tööd autojuhi omale. Niikaua kui see neile tõesti meeldib. Aga kui naine võtab rasked meestetööd enda õlule vaid sellepärast, et tema mees need tegemata jätab, siis on suhetes midagi mäda. Kas on alati kõiges süüdi laisk mees, võib-olla viitab see hoopis naise suutmatusele mehega koostööd teha? Töö ise ärategemise asemel oleks targem mehes äratada vastutustunne ja soov mehena käituda. Aga sellele tuleks mõelda juba suhet alustades. Naised, kes on peres enda kanda võtnud kõige eest vastutaja rolli, jätavad mehe automaatselt sellest osast ilma. Ja siis polegi midagi imestada, et mees ei tahagi enam ei vastutada ega naise koormat kergendada. Küll kange naine saab isegi hakkama ;)
Ma ise saaksin ilmselt samuti paljude meestetöödega hakkama, aga miks ma peaksin? Ma jätan meestetööd mehele, kuigi ta pole mingi superman, kes kõike oskaks ja viitsiks teha. Aga ma ei hakkagi ette võtma projekte, millest tema ei ole huvitatud ja kuhu ta oma õlga alla ei taha panna. Et siis ise kangelaslikult ja etteheitvalt seda kõike ise teha. Ammugi ei näe ma mõtet talle tema puuduste nina peale viskamises.
Koostöö algab ühistest eesmärkidest ja teineteise soovide aktsepteerimisest. Jah, olen nõus, et on olemas täiesti mõttetuid mehi, kes ei taha ega viitsi mitte midagi teha ega pingutada ei enda ega pere eesmärkide nimel. Aga olgem ausad, naiste hulgas on selliseid laisku ja saamatuid samapalju. Tubli naine, kes väärilist partnerit ei leia, peaks endale aru andma oma valikutest, kas sünnitada nii mitu last, kui ta üksi üles kasvatada jaksab, või võtta elukaaslaseks mingi lootustandev eksemplar ja püüda koostööd tehes saavutada parim tulemus, mis võimalik. Aga naised ei oska nii mõnigi kord kompromisse leida ja hakkavad selle asemel kooselu probleemides vaid mehi süüdistama. See viimane tegevus ei ole kunagi ühtki meest tublimaks ega töökamaks muutnud.
Asjaolu, et looduse poolt on naise põhieesmärgiks kodeeritud lastesaamine, ei tee seda automaatselt mehele kohustuslikuks ega haaravaks. Naisel on suurem vastutus, sest tema otsustab, kas laps sünnib ilma või mitte, ja missuguse mehega. Naised ei tohiks mõttetutel meestel paljuneda lasta, st. nendega lapsi saada. Ah et häid mehi kõigile ei jagu? Nomaitea, poisse-tüdrukuid sünnib ikka üsna ühepalju. Kui loru mees ühtki naist ei saa, siis on ta sunnitud ehk ennast muutma ;)
Nagu öeldakse, laste kasvatamine algab lapsele isa valimisest. Naine ei tohiks lapsi saada mehega enne, kui ta on veendunud, et mehest saab isa, kes on valmis hoolitsema oma pere eest. Kui tegu on mehega, kes pole veel valmis lapsi saama, siis ei muuda teda ka ühiskonna hukkamõist, kui lapsed juba olemas on ja mees neist ei hooli. Naine, kes muretseb lapsi mehega, kes neid kas üldse ei taha, veel ei taha või nii neid nii palju ei taha, on isekas ja teeb oma lastele karuteene. Mina ei usu, et tänapäeva mehed ongi nii halvad, et neid ei huvita ei pere ega laste saatus. Tihti on asi selles, et mees pole lihtsalt leidnud sellist naist, kellega ta tahaks pere luua. Parema puudusel elatakse kellegagi koos ja naised panevad mehed sundseisu, otsustades üksi lapse saamise üle. Ja erinevalt naise lootusest, et laps neid lähendab, toob see hoopis uusi raskusi. Selle tagajärjel tulevad esile paarissuhete nõrgad küljed. Naine hakkab näägutama ja mees läheb sõpradega õlut jooma. Või otsib uue naise. Kas tõesti on naine vaid süütu kannataja ja mees alatu tõbras?
Lastesaamise teema laienduseks võib öelda, et sageli ei suuda mehed ja naised kooselus ka muid soove ja eesmärke kooskõlastada. Või õigemini, tahetakse oma eesmärgid teisele peale suruda. Ja kui see ei õnnestu, siis on kombeks pidada süüdlaseks meest, kes ei taha teha nii, nagu naise arust peab. Aga mida või kuidas oleks mees tahtnud, jäetakse täiesti kõrvale. Suurepäraseks näiteks oleks Murutaride abielu lugu. Kati tahtis taluelu, palju lapsi ja loomi. Aga tema mees oleks eelistanud linnaelu paari lapsega ja tegelemist oma hobi, purjetamisega. Kas tõesti polegi mehel sõnaõigust, kui palju lapsi saadakse? Selle pere ajakirjanduses paljunämmutatud lugu annab aimu, et mees, keda naise poolt süüdlaseks tembeldati, oli selles suhtes võib-olla hoopis hoopis kannataja? Sama lugu võib olla ka väga paljude teiste paaridega, kus naised kurdavad, et mehed ei hooli lastest ega tee vajalikke kodutöid. Aga kuidas asi sinnani jõudis? Võib-olla krabas naine kinni võimalusest endale perekond hankida, kuigi ise teadis, et see mees ei hooli piisavalt temast ega ole valmis lapsi saama? Või ei osanud kumbki pool teisega arvestada ega vaevunud koostöö nimel pingutama?
Jutt tüüris selleni, et kui naine oskab meestetöid, siis on ta juba tiba rohkem feminist, kui enne, mil ta arvas, et naiste asi on ilus olla ja meeste rahakoti peal elada. Lõpuks jõuti järelduseni, et meestetöid tehes saab ka mimmist ükskord inimene.
Hea küll, tunnistan, et see kokkuvõte on tahtlikult irooniline ja kontekstist välja rebitud. Põhiline on see, et mulle ei meeldi järeldus, et kuna naine mehest kehvem pole, siis võib üks õige naine iga kell meestetööd ära teha!
Olen põhimõtteliselt ka ise nii toiminud, aga ma ei arva, et selles midagi positiivset ja kiiduväärset on. Ajutise lahendusena (mees on Soomes, haige vms.) on asi mõistetav, aga laiemalt peresuhete mudelina reklaamimisel pole minu arust küll jumet. Mul pole midagi selle vastu, kui mõnele naisele meeldib puulõhkumine rohkem kui õmblemine ja mõni mees eelistab laisteaiakasvataja tööd autojuhi omale. Niikaua kui see neile tõesti meeldib. Aga kui naine võtab rasked meestetööd enda õlule vaid sellepärast, et tema mees need tegemata jätab, siis on suhetes midagi mäda. Kas on alati kõiges süüdi laisk mees, võib-olla viitab see hoopis naise suutmatusele mehega koostööd teha? Töö ise ärategemise asemel oleks targem mehes äratada vastutustunne ja soov mehena käituda. Aga sellele tuleks mõelda juba suhet alustades. Naised, kes on peres enda kanda võtnud kõige eest vastutaja rolli, jätavad mehe automaatselt sellest osast ilma. Ja siis polegi midagi imestada, et mees ei tahagi enam ei vastutada ega naise koormat kergendada. Küll kange naine saab isegi hakkama ;)
Ma ise saaksin ilmselt samuti paljude meestetöödega hakkama, aga miks ma peaksin? Ma jätan meestetööd mehele, kuigi ta pole mingi superman, kes kõike oskaks ja viitsiks teha. Aga ma ei hakkagi ette võtma projekte, millest tema ei ole huvitatud ja kuhu ta oma õlga alla ei taha panna. Et siis ise kangelaslikult ja etteheitvalt seda kõike ise teha. Ammugi ei näe ma mõtet talle tema puuduste nina peale viskamises.
Koostöö algab ühistest eesmärkidest ja teineteise soovide aktsepteerimisest. Jah, olen nõus, et on olemas täiesti mõttetuid mehi, kes ei taha ega viitsi mitte midagi teha ega pingutada ei enda ega pere eesmärkide nimel. Aga olgem ausad, naiste hulgas on selliseid laisku ja saamatuid samapalju. Tubli naine, kes väärilist partnerit ei leia, peaks endale aru andma oma valikutest, kas sünnitada nii mitu last, kui ta üksi üles kasvatada jaksab, või võtta elukaaslaseks mingi lootustandev eksemplar ja püüda koostööd tehes saavutada parim tulemus, mis võimalik. Aga naised ei oska nii mõnigi kord kompromisse leida ja hakkavad selle asemel kooselu probleemides vaid mehi süüdistama. See viimane tegevus ei ole kunagi ühtki meest tublimaks ega töökamaks muutnud.
Asjaolu, et looduse poolt on naise põhieesmärgiks kodeeritud lastesaamine, ei tee seda automaatselt mehele kohustuslikuks ega haaravaks. Naisel on suurem vastutus, sest tema otsustab, kas laps sünnib ilma või mitte, ja missuguse mehega. Naised ei tohiks mõttetutel meestel paljuneda lasta, st. nendega lapsi saada. Ah et häid mehi kõigile ei jagu? Nomaitea, poisse-tüdrukuid sünnib ikka üsna ühepalju. Kui loru mees ühtki naist ei saa, siis on ta sunnitud ehk ennast muutma ;)
Nagu öeldakse, laste kasvatamine algab lapsele isa valimisest. Naine ei tohiks lapsi saada mehega enne, kui ta on veendunud, et mehest saab isa, kes on valmis hoolitsema oma pere eest. Kui tegu on mehega, kes pole veel valmis lapsi saama, siis ei muuda teda ka ühiskonna hukkamõist, kui lapsed juba olemas on ja mees neist ei hooli. Naine, kes muretseb lapsi mehega, kes neid kas üldse ei taha, veel ei taha või nii neid nii palju ei taha, on isekas ja teeb oma lastele karuteene. Mina ei usu, et tänapäeva mehed ongi nii halvad, et neid ei huvita ei pere ega laste saatus. Tihti on asi selles, et mees pole lihtsalt leidnud sellist naist, kellega ta tahaks pere luua. Parema puudusel elatakse kellegagi koos ja naised panevad mehed sundseisu, otsustades üksi lapse saamise üle. Ja erinevalt naise lootusest, et laps neid lähendab, toob see hoopis uusi raskusi. Selle tagajärjel tulevad esile paarissuhete nõrgad küljed. Naine hakkab näägutama ja mees läheb sõpradega õlut jooma. Või otsib uue naise. Kas tõesti on naine vaid süütu kannataja ja mees alatu tõbras?
Lastesaamise teema laienduseks võib öelda, et sageli ei suuda mehed ja naised kooselus ka muid soove ja eesmärke kooskõlastada. Või õigemini, tahetakse oma eesmärgid teisele peale suruda. Ja kui see ei õnnestu, siis on kombeks pidada süüdlaseks meest, kes ei taha teha nii, nagu naise arust peab. Aga mida või kuidas oleks mees tahtnud, jäetakse täiesti kõrvale. Suurepäraseks näiteks oleks Murutaride abielu lugu. Kati tahtis taluelu, palju lapsi ja loomi. Aga tema mees oleks eelistanud linnaelu paari lapsega ja tegelemist oma hobi, purjetamisega. Kas tõesti polegi mehel sõnaõigust, kui palju lapsi saadakse? Selle pere ajakirjanduses paljunämmutatud lugu annab aimu, et mees, keda naise poolt süüdlaseks tembeldati, oli selles suhtes võib-olla hoopis hoopis kannataja? Sama lugu võib olla ka väga paljude teiste paaridega, kus naised kurdavad, et mehed ei hooli lastest ega tee vajalikke kodutöid. Aga kuidas asi sinnani jõudis? Võib-olla krabas naine kinni võimalusest endale perekond hankida, kuigi ise teadis, et see mees ei hooli piisavalt temast ega ole valmis lapsi saama? Või ei osanud kumbki pool teisega arvestada ega vaevunud koostöö nimel pingutama?
teisipäev, 13. september 2011
Kõiges on süüdi Hiina
Kõigepealt kinnitan, et järgnev jutt ei ole mingi tõsiseltvõetav majandusanalüüs. Makromajanduse protsessid on minu jaoks müstika, aga ikkagi vaevan oma lolli pead küsimusega, et miks rahanduses kõik jälle allamäge läheb. Miks peaks meie igapäevaelu mõjutama kreeklaste vastutustundetu laristamine? Mingu pankrotti, kui ei oska ega taha kokkuhoidlikumalt majandama hakata. Pole meie mure, et nende rahvas tuleb tänavale laamendama, kui valitsus üritab kärpeid teha. Aga räägitakse, et see mõjutab meie kõigi elu ja me peame aitame neil seda kriisi lahendada. Kuna asjatundjate arvamust tuleb usaldada, siis hakkasin olukorda oma mätta otsast analüüsima.
Vanasti ülikoolis ütles meie õppejõud, et alles siis oled asja endale täiesti selgeks saanud, kui oskad selle teoreemi lihtsate sõnadega oma vanaemale ära tõestada. Just sellest arvamusest innustatuna asusin maailmamajandust tavainimesele arusaadava elumudeli peale taandama. Ja jõudsin lõpuks järeldusele, et see kõik on Hiina süü. Aga kuidas? Kohe seletan.
Oletame, et eurotsoon on nagu üks suur perekond, kes valdab-haldab ühiseid varasid. Nagu näiteks pärandust, mis nad oma vanematelt või vanavanematelt on saanud. Mis tervikuna on päris tore kompleks, näiteks sisaldades ilusat maakodu, maad ja metsi kusagil mere ääres, villat soojal maal. Kui see kõik maha müüa ja raha pärijate vahel ära jagada, ei saaks keegi endale lubada nii häid puhkuseveetmise võimalusi. Seda enam, et igapäevaraha teenib igaüks ise, aga see ühisvara oleks nagu sääst või investeering tulevikku. Selleks, et korras hoida seda kinnisvara, maksab iga osaline teatud summa ja vastutasuks saab oma perega kasutada neid hüvesid. Ilus-kena, niikaua kui kõik oma kohustusi ja õigusi korralikult tasakaalus hoiavad. Aga oletame, et nagu igas peres, on ka seal laisku ja mugavaid, kes küll hüvesid tahavad, aga ei viitsi vaeva näha, et igapäevatööga piisavalt teenida, et kulud-tulud tasakaalus hoida. Selline tegelane mõtleb, et miks ma pean rabelema, kui niigi ära saab elada. Olen ju rikas tänu oma pärandusele ja hakkan kohe selle arvel kulutama. Võtan laenu. Esimese SMS-laenu sai ta lihtsalt kätte, aga tagasimaksmiseks polnud raha kusagilt võtta. Seega tuli võtta uus ja suurem laen, et tasuda eelmine võlg. Teadagi, mis juhtus siis, kui selle tasumise tähtaeg kukkus. Laisk pereliige polnud rohkem rihma pingutama hakanud ega oma eluviise muutnud. Nii kasvas tema laenukoorem, mille tagatiseks oli tema pärandiosa. Kui siis saabus ükskord aeg, kui uut laenu enam keegi ei andnud, tuli asi avalikuks. Kõik laiutasid käsi, et kuidas nii vastutustundetule isikule antakse nii suuri laene? Miks keegi ei hoiatanud kaasomanikke, kui nende ühisvara osa pandi tagatiseks sellisele rahapriiskamisele? Kes on süüdi? Ahne ja alatu laenuandja. Selliseid lugusid tuleb tänapäeval lihtsate inimeste elus küllalt sageli ette. Ja lõpuks on perekonnal kaks valikut, kas lasta ühine kinnisvara kiirmüügi hinnaga turule, et võlg makstud saaks. Või siis panna raha kokku ja hakata ise vastutustundetu pereliikme võlgu maksma. Vahet pole, kas anda see raha talle tagastamatu abina või laenuna. Tõenäosus seda tagasi saada pole nagunii eriti suur.
Sama lugu on ka Kreekaga. Ühisvara ehk euro on löögi all. Teiste riikide pankadel on palju Kreeka võlakirju, mida võib pärast selle riigi pankrotti korstnasse kirjutada. Rääkimata igasugustest rahanduslikest kriisidest, mis kaasneks omakorda nende pankade ja riikide makseraskustega. Nii seisab ka eurotsoon nagu näitlik perekond sama valiku ees, mida oma laisa ja raha tuulde loopinud liikmega ette võtta. Ja tahaks teada, kes on selles süüdi? Peasüüdlane on küll üle võimete elanud Kreeka, aga ta poleks saaanud seda teha, kui Hiina poleks muudkui laenanud sellele luhvtikustile ;) Kui ma ühel seminaril Hardo Pajulalt küsisin, et kui kõik riigid, isegi USA, on võlgu ja riikide eelarved on defitsiidis, siis kust see puuduv raha tuleb. Hiinast, vastas ta. Hiina aga laenas julgelt, sest teadis, et vastutustundetu laenaja selja taga on korralik ja jõukas perekond, kes viimases hädas nagunii võla kinni taob. Mis tal üle jääb, kui ta ei taha kaotada oma vaevaga üles ehitatud kompleksi ja ilusat tulevikuinvesteeringut. Hiina ise aga ei kuluta, vaid töötab vähese raha eest. Inimesed sõidavad jalgrattaga tööle, elavad kitsastes oludes ja tohivad vaid ühe lapse saada. Julm, aga majanduslikult tõhus. Kui me vanasti kartsime, et Hiina vallutab maailma sõjaga, siis nüüd hakkab tunduma, et ta teeb seda rahaga, olles kogu maailma võlausaldaja. Kui ta siis ükskord oma võlgu sisse nõudma hakkab, võib ta igasuguseid tingimusi esitama hakata. Ja head elu ja priiskamist nautinud läänemaailm on kasinate hiinlaste ees käpuli.
Ma ei tea, kas see lihtsustatud perekonna musta lamba mudel vastab praegusele finantskriisile. Arvata võib, et keerulistes finantstehingutes ja -instrumentides on rohkem nüansse kui selles perekondlikus loos. Aga vähemalt tekib mul niimoodi asjale lähenedes arusaam, miks me ei saa lasta kreeklastel ise oma supp ära süüa. Hardo Pajula kardab, et üritatakse teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Aga kas see on võimalik? Ära süüakse lammaste asemel siis kedagi muud...
Vanasti ülikoolis ütles meie õppejõud, et alles siis oled asja endale täiesti selgeks saanud, kui oskad selle teoreemi lihtsate sõnadega oma vanaemale ära tõestada. Just sellest arvamusest innustatuna asusin maailmamajandust tavainimesele arusaadava elumudeli peale taandama. Ja jõudsin lõpuks järeldusele, et see kõik on Hiina süü. Aga kuidas? Kohe seletan.
Oletame, et eurotsoon on nagu üks suur perekond, kes valdab-haldab ühiseid varasid. Nagu näiteks pärandust, mis nad oma vanematelt või vanavanematelt on saanud. Mis tervikuna on päris tore kompleks, näiteks sisaldades ilusat maakodu, maad ja metsi kusagil mere ääres, villat soojal maal. Kui see kõik maha müüa ja raha pärijate vahel ära jagada, ei saaks keegi endale lubada nii häid puhkuseveetmise võimalusi. Seda enam, et igapäevaraha teenib igaüks ise, aga see ühisvara oleks nagu sääst või investeering tulevikku. Selleks, et korras hoida seda kinnisvara, maksab iga osaline teatud summa ja vastutasuks saab oma perega kasutada neid hüvesid. Ilus-kena, niikaua kui kõik oma kohustusi ja õigusi korralikult tasakaalus hoiavad. Aga oletame, et nagu igas peres, on ka seal laisku ja mugavaid, kes küll hüvesid tahavad, aga ei viitsi vaeva näha, et igapäevatööga piisavalt teenida, et kulud-tulud tasakaalus hoida. Selline tegelane mõtleb, et miks ma pean rabelema, kui niigi ära saab elada. Olen ju rikas tänu oma pärandusele ja hakkan kohe selle arvel kulutama. Võtan laenu. Esimese SMS-laenu sai ta lihtsalt kätte, aga tagasimaksmiseks polnud raha kusagilt võtta. Seega tuli võtta uus ja suurem laen, et tasuda eelmine võlg. Teadagi, mis juhtus siis, kui selle tasumise tähtaeg kukkus. Laisk pereliige polnud rohkem rihma pingutama hakanud ega oma eluviise muutnud. Nii kasvas tema laenukoorem, mille tagatiseks oli tema pärandiosa. Kui siis saabus ükskord aeg, kui uut laenu enam keegi ei andnud, tuli asi avalikuks. Kõik laiutasid käsi, et kuidas nii vastutustundetule isikule antakse nii suuri laene? Miks keegi ei hoiatanud kaasomanikke, kui nende ühisvara osa pandi tagatiseks sellisele rahapriiskamisele? Kes on süüdi? Ahne ja alatu laenuandja. Selliseid lugusid tuleb tänapäeval lihtsate inimeste elus küllalt sageli ette. Ja lõpuks on perekonnal kaks valikut, kas lasta ühine kinnisvara kiirmüügi hinnaga turule, et võlg makstud saaks. Või siis panna raha kokku ja hakata ise vastutustundetu pereliikme võlgu maksma. Vahet pole, kas anda see raha talle tagastamatu abina või laenuna. Tõenäosus seda tagasi saada pole nagunii eriti suur.
Sama lugu on ka Kreekaga. Ühisvara ehk euro on löögi all. Teiste riikide pankadel on palju Kreeka võlakirju, mida võib pärast selle riigi pankrotti korstnasse kirjutada. Rääkimata igasugustest rahanduslikest kriisidest, mis kaasneks omakorda nende pankade ja riikide makseraskustega. Nii seisab ka eurotsoon nagu näitlik perekond sama valiku ees, mida oma laisa ja raha tuulde loopinud liikmega ette võtta. Ja tahaks teada, kes on selles süüdi? Peasüüdlane on küll üle võimete elanud Kreeka, aga ta poleks saaanud seda teha, kui Hiina poleks muudkui laenanud sellele luhvtikustile ;) Kui ma ühel seminaril Hardo Pajulalt küsisin, et kui kõik riigid, isegi USA, on võlgu ja riikide eelarved on defitsiidis, siis kust see puuduv raha tuleb. Hiinast, vastas ta. Hiina aga laenas julgelt, sest teadis, et vastutustundetu laenaja selja taga on korralik ja jõukas perekond, kes viimases hädas nagunii võla kinni taob. Mis tal üle jääb, kui ta ei taha kaotada oma vaevaga üles ehitatud kompleksi ja ilusat tulevikuinvesteeringut. Hiina ise aga ei kuluta, vaid töötab vähese raha eest. Inimesed sõidavad jalgrattaga tööle, elavad kitsastes oludes ja tohivad vaid ühe lapse saada. Julm, aga majanduslikult tõhus. Kui me vanasti kartsime, et Hiina vallutab maailma sõjaga, siis nüüd hakkab tunduma, et ta teeb seda rahaga, olles kogu maailma võlausaldaja. Kui ta siis ükskord oma võlgu sisse nõudma hakkab, võib ta igasuguseid tingimusi esitama hakata. Ja head elu ja priiskamist nautinud läänemaailm on kasinate hiinlaste ees käpuli.
Ma ei tea, kas see lihtsustatud perekonna musta lamba mudel vastab praegusele finantskriisile. Arvata võib, et keerulistes finantstehingutes ja -instrumentides on rohkem nüansse kui selles perekondlikus loos. Aga vähemalt tekib mul niimoodi asjale lähenedes arusaam, miks me ei saa lasta kreeklastel ise oma supp ära süüa. Hardo Pajula kardab, et üritatakse teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Aga kas see on võimalik? Ära süüakse lammaste asemel siis kedagi muud...
reede, 2. september 2011
Missugune on hea raamat?
Aeg-ajalt palun oma tuttavatel soovitada midagi head lugemiseks. Raamatukogust võtan ka ise kobina peale mõne lootustandva romaani. Siiski ei ole tükk aega juhtunud, et raamat oleks mind vaimustanud.
Ma ei taha väita, et häid raamatuid üldse pole. Ilmselt on viga minus. Minu eheda vaimustumise ajad on vist läbi. Nagu öeldakse, on umbes kolm-neli lugu, mida erinevalt aina uuesti ja uuesti jutustatakse. Ja mina olen neile süzeevariantidele kõigile juba korduvalt kaasa elanud. Küllap huvitaks mind meie põlvkonna tegelaste (10aastat siia-või sinnapoole) probleemid ja tagasivaatav analüüs nende elu õppetundidest. Kahjuks pole sellist romaani lugema juhtunud, kus kõik oleks nii, nagu mulle meeldiks. Hakka või ise kirjutama ;)
Võtan läbi oma viimasel ajal loetud kodumaise kirjanduse. Sofi Oksaneni "Puhastusse" suhtusin suure eelarvamusega ega kavatsenud seda lugeda. Siiski juhtus, et raamatukogus tõi just minu ees keegi selle tagasi ja otsustasin, et vaatan oma silmaga üle, kas on see lugu nii vägivaldne ja võlts, kui olin kuulnud. Tegelikult oli see veel hullem, kui arvasin :P Esialgu kavatsesingi selle pooleli jätta. Naturalistlikud stseenid olid tõesti öökimaajavad. Nagu näiteks korduvad kirjeldused kärbeste munemisest vorsti jms peale ja neist ööga koorunud vakladest. Olen kah maal elanud, aga midagi sellist pole küll näinud. Eriti vastu hakkas stseen lapse (!) vägistamisest elektilambiga. Aliide meest kirjeldati niimoodi, et ta kaenlaalune higi haises sibula järgi ja munad rippusid põlvini... Väkk. Olgugi et tegu oli punase partorgiga, oli Martin siiski tavaline eesti mees, kes oma naist hellitavalt kutsus "murumunakeseks" ja oli valmis tema heaks kõike tegema. Miks ei oleks võinud tasakaalukamalt kirjeldada tema heade kavatsuste ja halbade otsuste vahelist vastuolu. Lugeja ei ole nii loll, et sellest konfliktist muidu sotti ei saa, kui kõik puust ja punaseks on tehtud, sealjuures elusuurusest kaks korda suuremana kirjeldatud. Vaatasin filmiversiooni jaoks sellesse rolli valitud meest, täitsa normaalne tundus. Ei tea, kuidas teda meile vastikuks tehakse, lõhna ju filmis ei tunne ;)
Kuna ma tahtsin teada, kuidas see jama lahendatakse, siis lehitsesin raamatu ikkagi lõpuni. Korralikult lugeda seda ei suutnud, liiga jälk oli see kõik. Minu arust sisaldas ka süzee palju ebausutavaid pöördeid. Aliide reeturlikku käitumist õega võib ju mõista, aga see, kuidas ta oma armastatu kinni seob ja keldrisse aeglaselt surema jätab, on mõeldamatu. Ja kuhu jäi laibalehk? Uskumatu on ka see, kuidas ta lõpus kaks mafioosnikut silmi pilgutamata maha kõmmutab. Kust vanainimesel püss ja selline täpne laskmisoskus pärit olid?
Ma saan aru küll, et tänapäeva lugeja tahab aina uusi ja teravamaid elamusi, muidu tähelepanu ei saa. Aga minu arust ei tasuks olla õnnelik, et meie rahva kannatusterohke minevik sellise raamatu abil laiale maailmale selgemaks saab... Pigem jäägu see neil teadmata, kui läbi niisuguse prisma näidatuna. Nii ülepakutud, ja eelkõige vastik.
Teist raamatut Merle Silla "Soovituskirjad kõigile, kes jäävad ükskord vanaks" alustasin eelmisega võrreldes palju lootusrikkamalt. Algus oligi väga hea. Ja siis jäi autor kinni oma isiklike kogemuste kirjeldamisse. Kuidas ikka see Inglismaa hooldekodu asukate ja töötajate elu oli. Algul sellest lugeda oli ju päris huvitav ja hariv. Paraku pöördus autor selle juurde ikka ja uuesti tagasi ja jättis peategelase Mari täiesti lahti kirjutamata. Ei saanud aru, kuidas ta abielu selliseks kujunes ja miks kunagi varem seda selgeks ei räägitud. Paar vihjet, et mees mängis kasiinos ja raha oli ei jatkunud, ei ole siiski piisav seletus. Seda enam, et lõpuks osteti ju maja ja rahaliselt oli nagu korras. Ometi läks naine uuesti välismaale tööle. Peategelase enda kohta ei saa me teada midagi peale selle, et ta maalib orhideesid. Miks ta ei oleks neid võinud maalida Soomes, kus mees töötas, kui ta oleks tahtnud oma abielu päästa? Kas tõesti oli selleks vaja ühte sõbrannat, kelle nõuande järgi Mari helistaks oma mehele, et öelda, ma armastan sind... Ning siis oli naine löödud, kui telefonis vastas tema mehe asemel võõras laps. Mis tähendas, et mehel oli vahepeal tekkinud uus pere. Kuidas sai selline lahendus naisele nii suureks üllatuseks olla, kui nad aastaid lahus on olnud? Neile küsimustele vastust ei autor ega peategelane ei otsinud ja selletõttu osutus raamat mulle pettumuseks. Seda enam, et siingi ei osatud lõpetuseks pakkuda midagi muud kui naistekale iseloomulikku häppi-endi- uut meest. Intrigeeriv pealkiri- soovitusi vanaks saamiseks- ei õigustanud samuti ootusi. Ainus järeldus tundus olevat, et ei tasu haigestuda Alzheimeri tõppe :)
Seega tundub, et parimaks romaaniks viimase aja eesti kirjandusest tuleb tunnistada Kati Murutari "Naisena sündinud 20 aastat hiljem". Ega ma sellest autoristki suurt midagi head ei lootnud. Raamatud sain osta kirjastusest soodsa hinnaga ja võtsin need kaks osa reisile kaasa ajaviitelugemiseks. Ja plaan oli need sinna kaugele maale maha jätta, kuna kohvri kaal kipub tavaliselt tagasilennul liiga suureks paisuma. Peab ütlema, et raamatud lugesin ühe hooga kiiresti läbi ja kuigi kohvri kaaluga oli rebimist, ei raatsinudki ma neid maha jätta. Sest nende raamatute puhul oli tunne, et ehk võtan neid teinegi kord üle lugeda. Ja see on minu meelest kõva sõna ühe romaani hindamisel. Vigu leidsin loomulikult kah (kuidas siis teisiti!). Kõik tegelased olid äärmuslikud. Kui keegi oli rikas, siis ülirikas. Kes oli joodik, see oli padujoodik. Kellel tütre kasvatamine nihu läks, sellel ikka täiega, nii et temast sai prostituut, kes kadus laia maailma pahelistesse hoovustesse. Aga tegelased panid siiski kaasa mõtlema ja kaasa tundma.
Need eelnevad olid romaanid, millel on nii süzee kui tegelased. Kaks raamatut Viivi Luige "Varjuteater" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" on justkui midagi muud. Reisikirjad või arutlused. Viivi Luige raamatu sain raamatukogust ja tahtsin selgeks teha, kas tasub seda osta. Üllatuseks ka mulle endale jõudsin otsusele, et ei osta. Sest kuigi Viivi Luik on olnud mu lemmikluuletaja ja Rooma on mind võlunud, ei andnud need kaks eeldust kokku nii head tulemust, kui lootsin. Sest ma tundsin, et vaevalt ma seda raamatut kunagi veel üle loeksin. Autor lähenes teemale võtmes "mina ja Rooma" ja minu meelest jäi tänu tema eneseupitamisele ta jutt Roomale alla. Vähemalt mina ei saanud sellest sügavamat Rooma-tunnetust, mida oleks oodanud inimeselt, kes seal tükk aega on elanud. Õnnepalu raamat on mul poole peal ja siiani ei ole kohe mitte midagi paha ütelda. Väga huvitav ja meeleolukas lugemine on.
Ma ei taha väita, et häid raamatuid üldse pole. Ilmselt on viga minus. Minu eheda vaimustumise ajad on vist läbi. Nagu öeldakse, on umbes kolm-neli lugu, mida erinevalt aina uuesti ja uuesti jutustatakse. Ja mina olen neile süzeevariantidele kõigile juba korduvalt kaasa elanud. Küllap huvitaks mind meie põlvkonna tegelaste (10aastat siia-või sinnapoole) probleemid ja tagasivaatav analüüs nende elu õppetundidest. Kahjuks pole sellist romaani lugema juhtunud, kus kõik oleks nii, nagu mulle meeldiks. Hakka või ise kirjutama ;)
Võtan läbi oma viimasel ajal loetud kodumaise kirjanduse. Sofi Oksaneni "Puhastusse" suhtusin suure eelarvamusega ega kavatsenud seda lugeda. Siiski juhtus, et raamatukogus tõi just minu ees keegi selle tagasi ja otsustasin, et vaatan oma silmaga üle, kas on see lugu nii vägivaldne ja võlts, kui olin kuulnud. Tegelikult oli see veel hullem, kui arvasin :P Esialgu kavatsesingi selle pooleli jätta. Naturalistlikud stseenid olid tõesti öökimaajavad. Nagu näiteks korduvad kirjeldused kärbeste munemisest vorsti jms peale ja neist ööga koorunud vakladest. Olen kah maal elanud, aga midagi sellist pole küll näinud. Eriti vastu hakkas stseen lapse (!) vägistamisest elektilambiga. Aliide meest kirjeldati niimoodi, et ta kaenlaalune higi haises sibula järgi ja munad rippusid põlvini... Väkk. Olgugi et tegu oli punase partorgiga, oli Martin siiski tavaline eesti mees, kes oma naist hellitavalt kutsus "murumunakeseks" ja oli valmis tema heaks kõike tegema. Miks ei oleks võinud tasakaalukamalt kirjeldada tema heade kavatsuste ja halbade otsuste vahelist vastuolu. Lugeja ei ole nii loll, et sellest konfliktist muidu sotti ei saa, kui kõik puust ja punaseks on tehtud, sealjuures elusuurusest kaks korda suuremana kirjeldatud. Vaatasin filmiversiooni jaoks sellesse rolli valitud meest, täitsa normaalne tundus. Ei tea, kuidas teda meile vastikuks tehakse, lõhna ju filmis ei tunne ;)
Kuna ma tahtsin teada, kuidas see jama lahendatakse, siis lehitsesin raamatu ikkagi lõpuni. Korralikult lugeda seda ei suutnud, liiga jälk oli see kõik. Minu arust sisaldas ka süzee palju ebausutavaid pöördeid. Aliide reeturlikku käitumist õega võib ju mõista, aga see, kuidas ta oma armastatu kinni seob ja keldrisse aeglaselt surema jätab, on mõeldamatu. Ja kuhu jäi laibalehk? Uskumatu on ka see, kuidas ta lõpus kaks mafioosnikut silmi pilgutamata maha kõmmutab. Kust vanainimesel püss ja selline täpne laskmisoskus pärit olid?
Ma saan aru küll, et tänapäeva lugeja tahab aina uusi ja teravamaid elamusi, muidu tähelepanu ei saa. Aga minu arust ei tasuks olla õnnelik, et meie rahva kannatusterohke minevik sellise raamatu abil laiale maailmale selgemaks saab... Pigem jäägu see neil teadmata, kui läbi niisuguse prisma näidatuna. Nii ülepakutud, ja eelkõige vastik.
Teist raamatut Merle Silla "Soovituskirjad kõigile, kes jäävad ükskord vanaks" alustasin eelmisega võrreldes palju lootusrikkamalt. Algus oligi väga hea. Ja siis jäi autor kinni oma isiklike kogemuste kirjeldamisse. Kuidas ikka see Inglismaa hooldekodu asukate ja töötajate elu oli. Algul sellest lugeda oli ju päris huvitav ja hariv. Paraku pöördus autor selle juurde ikka ja uuesti tagasi ja jättis peategelase Mari täiesti lahti kirjutamata. Ei saanud aru, kuidas ta abielu selliseks kujunes ja miks kunagi varem seda selgeks ei räägitud. Paar vihjet, et mees mängis kasiinos ja raha oli ei jatkunud, ei ole siiski piisav seletus. Seda enam, et lõpuks osteti ju maja ja rahaliselt oli nagu korras. Ometi läks naine uuesti välismaale tööle. Peategelase enda kohta ei saa me teada midagi peale selle, et ta maalib orhideesid. Miks ta ei oleks neid võinud maalida Soomes, kus mees töötas, kui ta oleks tahtnud oma abielu päästa? Kas tõesti oli selleks vaja ühte sõbrannat, kelle nõuande järgi Mari helistaks oma mehele, et öelda, ma armastan sind... Ning siis oli naine löödud, kui telefonis vastas tema mehe asemel võõras laps. Mis tähendas, et mehel oli vahepeal tekkinud uus pere. Kuidas sai selline lahendus naisele nii suureks üllatuseks olla, kui nad aastaid lahus on olnud? Neile küsimustele vastust ei autor ega peategelane ei otsinud ja selletõttu osutus raamat mulle pettumuseks. Seda enam, et siingi ei osatud lõpetuseks pakkuda midagi muud kui naistekale iseloomulikku häppi-endi- uut meest. Intrigeeriv pealkiri- soovitusi vanaks saamiseks- ei õigustanud samuti ootusi. Ainus järeldus tundus olevat, et ei tasu haigestuda Alzheimeri tõppe :)
Seega tundub, et parimaks romaaniks viimase aja eesti kirjandusest tuleb tunnistada Kati Murutari "Naisena sündinud 20 aastat hiljem". Ega ma sellest autoristki suurt midagi head ei lootnud. Raamatud sain osta kirjastusest soodsa hinnaga ja võtsin need kaks osa reisile kaasa ajaviitelugemiseks. Ja plaan oli need sinna kaugele maale maha jätta, kuna kohvri kaal kipub tavaliselt tagasilennul liiga suureks paisuma. Peab ütlema, et raamatud lugesin ühe hooga kiiresti läbi ja kuigi kohvri kaaluga oli rebimist, ei raatsinudki ma neid maha jätta. Sest nende raamatute puhul oli tunne, et ehk võtan neid teinegi kord üle lugeda. Ja see on minu meelest kõva sõna ühe romaani hindamisel. Vigu leidsin loomulikult kah (kuidas siis teisiti!). Kõik tegelased olid äärmuslikud. Kui keegi oli rikas, siis ülirikas. Kes oli joodik, see oli padujoodik. Kellel tütre kasvatamine nihu läks, sellel ikka täiega, nii et temast sai prostituut, kes kadus laia maailma pahelistesse hoovustesse. Aga tegelased panid siiski kaasa mõtlema ja kaasa tundma.
Need eelnevad olid romaanid, millel on nii süzee kui tegelased. Kaks raamatut Viivi Luige "Varjuteater" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" on justkui midagi muud. Reisikirjad või arutlused. Viivi Luige raamatu sain raamatukogust ja tahtsin selgeks teha, kas tasub seda osta. Üllatuseks ka mulle endale jõudsin otsusele, et ei osta. Sest kuigi Viivi Luik on olnud mu lemmikluuletaja ja Rooma on mind võlunud, ei andnud need kaks eeldust kokku nii head tulemust, kui lootsin. Sest ma tundsin, et vaevalt ma seda raamatut kunagi veel üle loeksin. Autor lähenes teemale võtmes "mina ja Rooma" ja minu meelest jäi tänu tema eneseupitamisele ta jutt Roomale alla. Vähemalt mina ei saanud sellest sügavamat Rooma-tunnetust, mida oleks oodanud inimeselt, kes seal tükk aega on elanud. Õnnepalu raamat on mul poole peal ja siiani ei ole kohe mitte midagi paha ütelda. Väga huvitav ja meeleolukas lugemine on.
Tellimine:
Postitused (Atom)