Räägime ilmast

Õigupoolest polegi midagi rääkida, sest ilma pole. Ilusat suveilma, nagu aasta valgemate ööde ajal olema peaks. Ainult tinane taevas, lõputu vihm ja pisut üle 10 kraadi sooja. Mõnel vihmavahel tuleb päikegi korraks välja, aga enne kui jõuad lõpuni mõtelda, mida nüüd aias teha võiks, on uus sadu kaelas.

Kõik on mu aianduses jälle valesti, ja see ajab südame täis. Otsustasin sel kevadel esmakordselt petuuniataimi ise ette kasvatada, sest need on tavaliselt kallid ja ma ei raatsi neid nii palju osta, et igale poole jaguks. Taimed tulid ilusti üles ja kasvasid hästi pärast pikeerimist. Polegi see nii keeruline, kiitsin ennast. Aga kui olin nädalajagu kodunt ära olnud, leidsin tagasi tulles eest väga pikaksveninud taimekesed. Mis ma valesti tegin, valgust peaks ometigi mu talveaias piisavalt olema? Lõikasin ladvad ära, millest oli pisut abi, sest nii hakkas rohkem külgvõsusid tulema. Üks mu viga selgus siis, kui lugesin seemnete pakendi pealt, et see sort peabki 30-40 cm pikkuseks kasvama. Mina aga kujutasin ette, et kõik petuuniad on algul madalad, ja alles suve lõpul venivad pikaks. Nii et alati peab juhendit lugema, isegi tuntud lillesortide puhul. Kindlasti on olemas ka madalamaid sorte.

Teine probleem ilmnes siis, kui õied lahti läksid. Pea-aegu kõik olid tumesinised, mõned natuke heledamad lilla erinevate varjunditega. Ei ühtki punast, valget või roosat õit, nagu pakendil oleval pildil. Selge, oleksin pidanud ostma ikka mitu pakki erinevaid värve, mitte selle ebamäärase segu :) Aga siis oleks see projekt juba nii kalliks läinud, et targem oleks taimed osta. Seda enam, et nagu selgus, sel aastal olid nad turul suhteliselt odavad 0,5 eurot tükk.

Kolmas ja kõige suurem häda nende taimedega aga seisneb selles, et nad ei talu vihmast ilma, nagu sel suvel on (ja ilmselt ka tuleb). Siis on nad avamaal täiesti rääbakad. Ei mingit ilu ega lopsakust. Olen juba ühe peenra neist tühjaks teinud ja teised lilled asemele istutanud. Sama ootab ees ilmselt ka kahe ülejäänud peenrajupi puhul, sest sellel suvel ilusate ilmade peale mul eriti usku pole. Niipalju siis selle lillesordi peale kulutatud vaevast. Vähemalt asenduseks istutatud karvase päevakübara "Marmelade" õied olid ilusamad, kui pakendil oleval pildil ;)

Hästi ei ole seis ka daaliatega, mis kiratsesid kahel eelmisel suvel kuivuse tõttu. Neile peaks ju praegune vihmane ilm sobima. Aga vaid paar tükki said kevadel soojal ajal hea hoo sisse. Need, mis ei jõudnud korralikke kasve luua, kiratsevad nüüd jaheduse käes. Lisaks ründavad neid ka teod, nii pole ka sellest lillesordist ilu oodata. Olengi kolm põõsast kuhugi nurga taha viinud ja nende asemele astilbed ja valge ogaõuna istutanud. Tundub, et mu daaliavaimustusega on asi ühel pool. Kui ei õitse nad mul ilusti ei kuiva ega vihmase ilmaga, siis lõpetan selle tüütu talv läbi juurikate potitamise ära. Jätan vaid 2-3 lemmikut, nii igaks juhuks ;)

Vaatan oma dzunglina metsistunud aeda, kus mõni eelmisel suvel kenas normaalses suuruses olnud taim on nii vohama hakanud, et varjab oma tagasihoidlikumad naabrid ära. mis muud, kui jälle labidas kätte ja suuruste vahekorda ja taimede paigutust ümber tegema... Just siis, kui olin kõik kandidaadid jõudnud välja kaevata, tuli ootamatult suur padukas kaela. Pidin jätma kõik sinnapaika. Kui pärast sadu uuesti aeda läksin, olid peenravahed vett täis, samuti need augud, kust taimed välja olin kaevanud. Mis mul üle jäi, poole kummikuni porisse vajudes, panin taimed kuidagimoodi selle püdela plöga sisse, mis muidu mulla nime kandis. Missugune lillekestest selle vintsutuse üle elab, ei tea.

Umbrohust ma parem ei räägi. Kuigi olen sel kevadel päris hoolas olnud ja juba kaks korda peenramaa üle käinud, siis vihma abil on kõik need eelmised saavutused nulliks muutunud. Vesihein vohab nii et oi-oi. Mõne suurema puhma olen koos märja mullapalliga välja tirinud, aga kahju on huumust niimoodi kompostihunnikusse vedada. Ehk tuleb veel üks-kaks kuiva päeva. Ja teod muudkui sigivad...

Midagi on ikka hästi kah. Uued asukad nagu sinised lilled (kukekannused?) ja kollane iiris "Bronze Charm" on kenasti kohanenud. Taimi kasta pole vaja ja tubaste lillede jaoks vihmaveest puudust kätte ei tule :D Roosid talvitusid ilusti ja õitsevad juba jaanipäevast saadik. Pärast järjekordset sadu käin ja raputan õitelt suure vee maha, et vaesed varred vee raskuse all nii maadligi ei vajuks...

Silver Meikari juhtum

Kuidas võtta, kas Silver Meikari avalduse näol on tegu reetmise või aususega? Või on tegu hoopis poliitilise vangerduse, kadeduse või mingi muu tema isiksuse psüühilise või psühholoogilise juhtumiga, sellest mina siiani aru pole saanud. Meie meediamaastiku ja poliitringkonnad on tema avaldus üsna ärevile ajanud.

Mind isiklikult ei loksuta väga palju see tõde, mis nüüd pinnale on ujunud. Mingid ärimehed või huvigrupid on annetanud, ilma et oma nime avalikkusele teada on andnud. Kusjuures pole isegi selge, et tegu salaplaaniga maksta mingite sobivate seadusemuudatuste eest. Lihtsalt seadus ei lubanudki äriühingutel annetada. Minu jaoks pole selles nagunii mingit uudist, et poliitikat mõjutavad kellegi huvid. Arvan, et edukatel äriühingutel ongi põhjust ja vajadust seda mõjutada. Sest nende tegevusest tuleb maksuraha, mida riik jagada saab. Loomulikult tean ma ka seda, et see mõjutamine ei pruugi olla omakasupüüdmatu, demokraatlik ega õiglane. Aga kas nn. enamuse huvid, et riik jagagu piiramatult hädaabi erinevate toetuste ja sotsiaalkindlustuste vormis on ikka omakasupüüdmatu või õiglane? Üks ei liiguta lillegi, aga saaks sama elatustaseme, kui see, kes näeb vaeva ja rabeleb? Minu arust on see sama ebaõiglane, aga see selleks...

Niikaua, kui nende vaieldavate annetuste tagant pole otsest korruptsiooni välja selgitatud, jääb skandaal minu jaoks lahjaks, et mitte öelda olematuks. Milleks parteid üldse raha vajavad? Eelkõige enese reklaamimiseks ja valimisvõitluseks. Kui partei vaadete reklaami idee poleks äravahetamiseni sarnane pesupulbri või mobiilioperaatori omale, siis seda annetuste vajadust ega probleemi kui niisugust polekski. Kui valijad mõtleksid oma peaga, piisaks nii televisioonis kui ajakirjanduses kajastatavate partei ideede, programmide ja tegevussuundade avaldamisest. Aga kahjuks on enamus (demokraatlikke) valijaid lollid, ehk neid peab meelitama parteid valima samade vahenditega kui panna teda eelistama ühte kindlat hambapastat. Ja sinna see annetuste raha lähebki. Kui mõni ettevõtja tahab kindel olla, et sama partei jääks ka pärast valimisi riiki endisel kursil hoidma või vastupidi, et tuleks mõni uus poliitiline jõud ja muudaks senikehtinud mängureegleid, siis mis on valet sellisele parteile oma raha annetamises?

Kordan veelkord, niikaua kui pole tõestatud korruptsiooni või mõjuvõimuga kauplemist, on kogu see annetuste teema minu jaoks vaid mediamull. Ja Meikari-sugune B-grupi poliitik on kas tankist, keda keegi on kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks. Või on ta nii osav intrigant, kes loodab selle "aususepuhanguga" ise poliitilist kapitali teenida? Võib-olla on talle lubatud mingit sooja kohta uues parteis, sest vanas parteis pole sellisel "pealekaebajal" küll enam midagi teha. Aga kas teie valiksite sellist uut (või ka olemasolevat) parteid, kes Meikari-suguste väljaastumistega endale populaarsust loodab koguda? Mina küll mitte...

Midagi positiivset võiks see skandaal siiski tähendada ka Reformierakonnale. Mulle tundub, et vana parteijuhi lahkumise kavatsused on aktiviseerinud noorema generatsiooni omavahelist võimuvõitlust. Ja selle tulemuseks ja näitajaks sobib Meikari juhtum hästi. Minu meelest väheusutav, et "aus" Meikar ise oleks mingi arvestatav liider. Pigem üritas ta rajalt maha võtta mõnda oma "leivaisa" konkurenti nagu näiteks Michalit. Aga kes see ka polnud, kes sellise sammuga lootis võimu võtta, siis kardan, et asjad ei lähe tema jaoks päris nii, nagu loodetud. Meikari avaldust ei võetud vastu sugugi nii ühemõtteliselt positiivsena, pigem paistab see samuti kahtlase susserdamisena. Aga kui võimuvõitluse must pesu saab lõpuks pestud, siis on loodetavasti Reformierakonna sisekliima järmisteks valimisteks puhtam ja kuivem :D

Väga paljus hakkab see praegune poliitiline seebiooper meenutama poliitmaastiku tegitaguseid "Alpimajas" , mis oli väga andekas seriaal igas mõttes!

Halastus-statistika

Üldiselt suhtun ma statistikasse eelarvamusega. Need andmed, mida nad tõe pähe pakuvad, on saadud nii ebausaldataval viisil, et pole võimalik, et see kajastaks tegelikkust objektiivselt. Midagi sinnapoole, seda jah. Aga tõele ligilähedasi omaenda tutvusringkonnal baseeruvaid arvamusi, et ehk on asjad nii või naa, võiks kasvõi mina ja mõni teinegi blogija välja pakkuda. Rääkimata igasugustest analüütikutest. Kui ettevõte esitab kas Maksuametile deklaratsioone või Äriregistrile aastaaruande, siis ta vastutab nende õigsuse eest, neid kontrollitakse ja seetõttu võime neid andmeid usaldada. Aga need aruanded, mida statistika ettevõtetel täita palub, on küll umbes samast asjast, aga ikkagi on sinna lisatud mingeid veidraid eritingimusi, mis raamatupidamisprogrammidest välja ei tule. Suunab siis aruande täitja pilgu lakke ja "arvab", missugune proportsioon tema ettevõttes võiks olla. Võib-olla mõni väga hoolas ja kohusetundlik inimene koostab tõesti oma ettevõtte andmete vanuselisest, hariduslikust jne. alajaotustest mingi exeli tabeli ja saab tõelevastava tulemi. Ja võib-olla suuretevõtetes on programmeerija käest tellitud statistika jaoks vastav IT-lahendus. Aga ülejäänud panevad huupi. Mida sellise statistikaga pihta hakata, minu mõistus ei võta. Ikka veel saadetakse meile firmasse teateid, et seoses üleminekuperioodiga andmete hankimiseks äriregistri andmebaasist, palume täita ststistika jaoks oma vormid.

Põhimõtteliselt oleks nagu statistikat ikkagi vaja. Aga kellele on vaja andmeid, mis ei pruugi tõele vastata? Ajakirjandus saab nupukese kirjutada, kuidas kasvasid hinnad või toidukorvi maksumused, kahanes elanikkkond või kasvas keskmine palk. See viimane on eriliselt ärritav nähtus ja eriti vale. Kasvõi juba seetõttu, et aasta keskmist palka arvestatakse mitte kogu aasta andmetest, vaid detsembri palga alusel, kus rolli mängivad jõulutoetused. Ja üleüldse, miks keskmise palga andmeid ei võiks võtta Maksuameti andmebaasist, kus nii inimeste arv kui makstud summad on nii õiged kui üldse võimalik on. Ümbrikupalk jääb nagunii mõlemast arvestusest välja. See on kahe ametkonna töö dubleerimine, statistiliste andmete ebatäpsusest rääkimata.

Ometigi halastasin ma hiljuti ja tegin statistikaameti küsitlejale tema palve peale väikese vastutuleku. Umbes nagu halastusseks, et kuigi ise huvitatud pole, aga kui teine nii kangesti tahab... Seksiga muidugi midagi pistmist polnud, kuigi minuga kohtunud andmekoguja oli väga meeldiv inimene. Naisterahvas, et te ei arvaks, et... No küllap mul endal oli nagu väike süümekas ka, et ma firmas statistikaameti teated tähelepanuta jätan.

Niisiis olen nüüd juba teist korda vastuseid andnud (see on kordusküsitlus). Ei tea, kas see ikka on anonüümne, nagu rahvaloenduse ajal? Nimi, telefon, elukoht ja sissetulek kõik sai üles antud. Miks ma seda küll tegin? Võib-olla sellepärast, et kallutada seda "keskmist" ettekujutust minuvanuste inimeste tööhõive, sissetuleku, arvutikasutuse jne. osas?

Tegelikult sain järjekordselt kinnitust, kui lihtsustatud lähenemisega ja tegelikkust mittearvestav oli seegi statistikaameti poolt koostatud küsitlus. Nagu mingist nõukaaja vormist veidike kaasaegsemaks kõpitsetud küsimused. Küsiti leibkonna sissetuleku vahemikku kuus ja meie töölkäimist mingil valitud nädalal. Mina töötan osalise koormusega ja kui oma töölkäimise ajad kirja panin, siis arvas programm, et mul on ületunnid. Taevake, egas pool kohta pole tänapäeval enam ainus osalise tööaja variant. Abikaasa on mul juhatuse liige ja tal tööaega kui niisugust üldse pole. Aga juhatuse liikme tasu saab iga kuu. Mis teha, panime siis talle "ausalt" kirja 8 tundi tööd päevas. Mismoodi oleksid oma töötamist ja (või sellele lisaks) teenitud sissetulekut kirjeldanud sellele küsitlusele vastavad vabakutselised, FIE-d või vahetustega või hooajatöölised? Tundus, et sellist töögraafikut vormistada oleks andmetöötlusprogrammis paras pähkel olnud ;) Samuti esitati lisasissetuleku mõttes küsimusi ainult lisatöökoha ja -palga kohta. Näiteks abikaasa ettevõtlustulu ei õnnestunud kuidagi valemisse lisada ja nüüd jääb minu südametunnistusele, et kuidas küll on võimalik kahte autot pidada ja nii suurt maja (seda küsiti) kütta sellise palgaga. Söögiks ei jaguks enam kuidagi :D Tänapäeval on inimestel põhikohale lisateenistuse võimalusi palju rohkemgi. Kes müüb näiteks metsa või omakasvatatud aiasaadusi, kes teenib börsil, kes tõlgib, kes kirjutab ajakirjandusse artikleid, kes saab üüritulu jne. Meie küsitlus aga puudutas vaid TÖÖKOHTI. Aga see ei näita ju elatustaset või toimetulekut.

Ja siis küsiti meilt pensioniplaanide kohta. Kas kavatseme selle aja saabudes edasi töötada või mõtleme enne seda juba töökoormust vähendada. No plaan oleks küll jätkata töötamist, aga see ei ole ainult jah või ei küsimus. Väga oluline on ju see, kas pensionärile tööd on või kas tal tervis lubab. Ja küsimusele miks tahame edasi töötada, sai ka vaid ühe vastuse anda. Eks panin siis, et raha pärast. Kuigi samaväärne põhjus võib olla, et muidu on igav. Või kust ma tean, mis ma siis tahan või teen. Aga "tänu" minu vastustele saab statistikaamet teatada,e t X % pensionäre kavatseb töötamist jätkata. Ja riik võib südamerahus pensioniaega ülespoole nihutada, sest nad ju nagunii kavatsevad tööl edasi käia :D

Veel uuriti minu interneti-ja arvutikasutuse kohta. Niigi palju oleks võinud programm kliente selekteerida, et kui oli selgeks saanud, et me oleme nö. pensionieelikud ja elame kahekesi, siis pole mõtet uurida, kas ma tean e-kooli kasutusvõimalusi. Aga ei maksa üldistada, leidub ka meieealisi lausa lasteaialaste vanemaid (loe:mehi) :D Seetõttu oleks õigem nuriseda hoopis selle üle, et vastusevariandid olid: kasutan; ei tea sellest; tean, aga ei kasuta. Neid infosüsteeme, mida mul elus vaja pole läinud, oli peale e-kooli teisigi. Nii ma panin vaheldumisi, et ei tea, või tean, aga ei kasuta. Kuigi oleksin tahtnud öelda midagi sellist, et pole huvi tundnud, kuna see mind ei puuduta. Vastusevariandi vahe oleks nagu väike, aga tegelikult kallutab see uuringu lõpptulemuse % jälle valeks, et inimesed ei tea riigiametite pakutavatest e-lahendustest. Küll ma oleks juba uurinud, kui mul vaja oleks, eksole :DDD

Ja nii oligi jälle kord parimate kavatsustega tõtt rääkida, kallutatud kuulsat keskmist siia või sinnapoole valesti. No öelgu keegi mulle, mis asjalikke järeldusi saab teha infokogumist, mis ei kajasta olukorda tõesena. Või kas riiklikul tasemel üldse kasutatakse mingite otsuste tegemisel statistika andmeid? Kui ei kasutata nagunii või arvatakse, et need pole õiged, siis milleks ikkagi sellist suurt masinavärki pidevalt üleval pidada? Rahvaloenduse korraldamine mõne aasta takka on iseasi ja mingi väike kontor võiks Statistikaametil ikka olla, kes saaks töödelda teiste ametkondade infot. Aga need tohutud mõttetud statistikaameti aruanded tuleks küll ära kaotada.

Saare sosinad

Kodumaiseid seriaale olen püüdnud jõudumööda jälgida, aga kui lugu ikka ikka täitsa jamaks läheb, siis loobun. Nagu ka "Saare sosinate" puhul. Algus oli päris huvitav, kui kokku said ühe mehe kaks naist. Aga edasi läks lugu aina veidramaks. Kõiki tegelasi sidus mingisugune plahvatus, mis toimus 20 aastat tagasi ja mida imelikul ja jabural viisil peab lahendama justnimelt Madeiral. Algul lootsin, et tänu headele näitlejatele kannatab vaadata ja et saab näha kauneid vaateid Madeirast, kus ma ise pole käinud. Paraku kulges lugu nii, et vaesed näitlejad pidid lõputult sisutühja juttu suust välja ajama ja saare loodust ei näidatud ka eriti. Istuti enamasti ühes ja samas veinimõisas ja jube põnevaks pidi asja tegema üks pitsilise käisega kuri naisekäsi, kes muudkui puistas midagi kahtlast jookidesse ja tõstis püstolit ühest kohast teise. Ja kuidas see püstol üldse sinna sai, turismireisil läbi turvakontrolli!? Nagu laste luuremängus jäeti kirjakesi, kes kuhu peab minema või mida tegema. Einoh, mina andsin eile õhtul alla. Ma EI PEA seda vaatama ja mind ei huvita, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Saan täiesti aru, miks ETV keeldus sellist jama kinni maksmast.

Midagi kasulikku ma siiski sellest filmist sain teada. Seal näidati üht kobarõielist taime, mis kasvas vabalt igal pool. Kui mu sõbranna Madeirat külastas, siis tõi ta mullegi sealt mitmeid lillesibulaid. Meie kliimas neist ükski minu aias suvega õitsema ei hakanud. Aga üks taim kasvatas vähemalt hoolega lehti ja nii ma halastasin ta peale ja tõin talveks tuppa. Sel kevadel tekkis tal üks õiepung. Muudkui kasvas ja kasvas üha pikemaks, aga lahti ei läinud. Olin päris põnevil, et mis sealt siis tuleb. Ja kui vars oli veninud umbes meetri pikkuseks, avanes lõpuks ka õis. Ennäe, oligi seesama lill, mis "Saare sosinates". Otsisin netist, mis ta nimi olla võiks, aga ei leidnud. Küll leidsin aga palju hunnituid pilte ja vaateid sellest paradiisisaarest. Hoopis ilusamaid, kui see õnnetu film meile on näidanud. See seebiseriaal ei kõlba isegi turismireklaamiks, sisust rääkimata.

Mis mehega on tegu

...seda on raske otsustada, kui sa inimest isiklikult ei tunne. Kui tegu avaliku elu tegelasega, siis saab infot ajakirjandusest. Aga ka ajakirjandus ei tea kõike. Räägitakse sellest, mis infot on neile ette söödetud või mida on viitsitud välja uurida , aga kuidas asjad päriselt on, näitab aeg. Olen olnud kaua segaduses, mida arvata kahest Tartu väljapaistvast ärimehest, Tiit Veeberist ja Rein Kilgist. Lõpuks on pilt selginenud.

Tiit Veeberi elutee lõppes täna öösel. Seega on joon alla tõmmatud ka tema elutööle. Rein Kilgi firmad on jõudnud samuti oma eksistentsi lõpuni ehk pankrotini, kuigi temal endal on veel võimalik uuesti otsast alustada ja midagi paremini teha. Mõlema mehe puhul on käes olukord, kus on põhjust anda hinnangut nende tegevusele. Olin varem arvamusel, et ilmselt on Tiit Veeber elukunstnik, kes on õigel ajal olnud õiges kohas ja kes on osanud oma teadmisi tööst katlamajas ja varasemaid tutvusi osavalt rakendada samas valdkonnas laiema haardega tegutsemise jaoks. Seda kahtlase "ärimehe" kuvandit toetas nii puudulik haridustee kui ka tema sattumine vanglasse. Siiski peab lõpuks ikkagi tunnistama tema ärilisi oskusi, ja sedapuhku juba ilma jutumärkideta. Tartu soojatootmine on olnud pikki aastaid tema juhtida ja ta on teinud seda koostöös väliskapitaliga edukalt. Ta on kaasajastanud katlamajad ja andnud tööd paljudele inimestele, sealjuures teenides ka ise hästi. Rein Kilk on samuti võtnud suurelt ette, kindlasti on ka tema käest läbi käinud suured rahasummad ja ta on edendanud majandust. Millalgi peeti teda ainsaks missioonitundega ärimeheks, kes muretses vanade hoonete taastamise pärast, isegi, kui see polnud ärilises mõttes kasulik. Praeguseks pole sellest endisest hiilgusest alles midagi muud kui võlad. Nende jaoks, kellel tema firmadest raha saamata jääb, on see mõru pill. Olgu siis põllumehed, kellele Weroli tehased jäid rapsi eest võlgu või Pere Leiva tarnijad või ka riigil saamata jäävad maksud. Kogu tema äriimpeerium meenutas juba tükk aega püramiidskeemi, kus aina uute laenudega finantseeriti vanade võlgade maksmist. Sellisest ärimehest ma lugu pidada ei saa, vaatamata tema varasematele teenetele.

Siiski võttis arusaamine, mis mehega tegu, nii Tiit Veeberi kui Rein Kilgi osas aega ligi kakskümmend aastat. Rein Kilki tunti kui arvamusliidrit ja teda oli kutsutud veel selgi aastal presidendi vastuvõtule. Tiit Veeber pole avalikkuse ees nii edevalt esinenud, aga samas on ta aastaid jaganud oma raha koduvalla heaks, hoides käigus Kavastu praami, korraldades kohalikele jaanitulesid, renoveerides Kavastu mõisa või rajades Emajõele esimese paaditankla. Kardan, et otseselt kasumlik polnud neist ükski ettevõtmine, aga kohaliku rahva jaoks oli see oluline. Pärast haigestumist annetas Tiit Veeber ligi miljon krooni Peetri kiriku restaureerimiseks. Vaevalt, et ta uskus, et selle rahaga saab kõigevägevamalt armuaega. Ta lihtsalt tahtis oma elu jooksul teenitut jagada sinna, kuhu kõige õigemaks pidas.

Nii ongi, inimest tuleb hinnata tema tegude, mitte sõnade järgi. Selle jutt kes jutlustab sotsiaalsest õiglusest ja soovitab raha ümber jagada, aga endal pole midagi, mida annetada, ei kõla sugugi nii veenvalt, kui selle teod, kes tõepoolest on osanud teenida ja siis otsustab seda ka jagada.

Kindlasti on mõlema ärimehe elus olnud veel palju nüansse, millest mul pole aimugi. Aga ikkagi on minu jaoks nüüd selge, mis sorti meestega tegu oli.

Lasteaia lood

Praegu on lasteaia teema kuum, kõik arutavad. Ega siis minagi saa kõrvale jääda.

Kes mäletavad aega, kui Nöpsik sündis ja üha rohkem inimeseks saama hakkas, need teavad, et mina tundsin temaga suurt hingesugulust. Ja mitte ainult seepärast, et ta mulle väga armas oli, vaid ma sain kohe aru, et tema näol on tegu minu enda uue, aga tublisti paremaks tuunitud mudeliga ;) Nii minul, mu tütrel kui ka temal on ühesugune firmanaeratus, aga ega siis ainult ilust ei piisa. Peab olema "veel midagi" ja kesksoolisust ma propageerida ei kavatse :D

Nöpsik käib lasteaias ja esialgu oli meil mure, et tema isepäine iseloom takistab teda sotsialiseerumast. Et ta ei leia sõpru ega saa kasvatajatega läbi. Esialgu oligi mõningaid intsidente, aga mu kullake on õppimisvõimeline. Ja võluv on ta nagunii...

Lühidalt, lugu selline, et teda kutsuti sel nädalal lasteaiakaaslase sünnipäevale. Ja see kutsuja oli poiss. Ei-ei, poisid pole paremad kui tüdrukud, aga miskipärast on nende lasteaiarühmas suhe selline, et ühe poisi kohta tuleb kaks tüdrukut. Ja reeglina kutsuvad poisid ikka oma sünnipäevale poisse, nii nagu tüdrukud teisi tüdrukuid. Kusjuures see Johannes on täitsa võõras, pole ei naaber, Nöpsiku sõbranna vend ega mingil moel peretuttav.

Me tütrega arutasime ka omavahel seda teemat ja jõudsime kurva tõdemuseni, et meid kumbagi ei ole kutsutud kordagi mingi klassivenna sünnipäevale ei põhikoolis ega ka keskkoolis, lasteaiast rääkimata (tütre klassivend, kelle vanematega peresõbrad olime, ei tule arvesse). Niiet Nöpsik teeb meile ikka pika puuga ära :) Aga no seda ma ju räägingi, et ta on meie uus ja kaasaegsem mudel. Kes teab, miks Nöpsikut sinna sünnipäevale kutsuti. Kas sellepärast, et talle meeldib rohkem autodega mängida kui vankris nukkudega ringi kärutada, või sellepärast, et ta oskab hästi ennast kehtestada, või hoopis sellepärast, et ta nii ilus on :D Vastassugupoole käitumismotiivid olid, on ja jäävad nagunii mõistatuseks ja nende tähelepanu võitmine oli meie ajal oluline. Võib-olla tänapäeval polegi see enam nii?

Asjaolu, et Nöpsik sel nädalal haige oli ja pidusse minna ei saanud, ei kurvastanud teda märkimisväärselt. Mida varem ta aru saab, seda parem, et poisid on nagu trammid, kui ühest maha jääd, siis varsti tuleb uus :D

Tere talv!

Hommikul aknast välja vaadates oli pilt selline, et maas vähemalt 10-sentimeetrine lumekiht. Õhtul oli lihtsalt sompus ilm. Ega ma siis nii kuu pealt kukkunud ka pole, et teiste aprillikuiseid jõulupilte näinud polnud:D Aga ikkagi, meil oli õhtul magama minnes veel kõik enam-vähem normaalne.

Kiitsin ennast, et küll ma olen ettenägelik (või õigemini laisk) olnud, et lumekühvleid ära pole pannud ja autol talvekumme vahetanud.

Kui läbi hangede ajalehti tooma läksin, vaagisin poolt ja vastu argumente, kas hakata lund kühveldama või mitte. Natuke nagu narr seda 3.aprillil teha. Nagunii sulab ükskord ära... Aga sel nädalal pidi öösiti külm püsima, siis jäätub see vesine lumi ära. Pealegi on lumekühveldamine mõnus tegevus ja sel talvel sai seda vaid kaks (!) korda tehtud. Üks kord oli mul tubli abiline ja teise korra võttis mees enda peale. Jäi siis nii, et teeme ära!

Kui ligipääs eluliselt tähtsatele objektidele, nagu prügi-ja postkastid, oli taastatatud, tundus, et praeguseks aitab. Hommikukohv tahab joomist ja lehed lugemist. Kuna juba päris palju musta teekatet välja sai kaevatud, siis ehk teeb päike ülejäänu ära, kui soojendab neid lumevabasid tumedaid laike. Aga võib-olla jätkan hiljem ise sealt, kus pooleli jäi. Lumi- ja märtsikellukesed lähen päästan nagunii lumevangist välja, et neid imetleda saaks. Niigi nende õitseaeg nii lühike, et ei raatsi päevagi sellest lume alla peitu jätta :D