Eestlane olen ja eestlaseks jään

...eestlane olla on uhke ja häää... Seda laulu teab vist igaüks.

Aga kui tihti me argielus seda meenutame või selle sõnumi üle mõtleme?

Kes me, eestlased, oleme ja mida Eestimaa meile tähendab tänapäeval? Mida tähendab ta neile, kes siit ära lähevad ja kes on need, kes siia jäävad? Kas nad teevad selle valiku patriotismist või on nad lihtsalt liiga laisad ja saamatud, et see samm ette võtta. Keda üldse nimetada eestlaseks? Lugesin Ede Tamkivi kirjutist "Eesti by the Bay" ja sealt sain palju mõtlemisainet. Seda, kes võiks ennast eestlaseks pidada, arutas ta oma 8-aastase pojaga. Lapse suust pead sa tõde kuulma :D Tegelikult ongi siin mõttekoht meie kõigi jaoks. Neid etniliselt puhtatõulisi eestlasi, kelle vanemad on eestlased, kes ise on sündinud Eestis, kes oskavad eesti keelt, kes elavad Eestis, jääb üha vähemaks. Kui üks või teine tingimus on rikutud, kas siis arvame sellise inimese "päriseestlaste" ridadest välja? Üks mis kindel, sel viisil näitab eestlaste arv kindlat kahanemistendentsi. Kas me seda tahamegi?

On aeg tunnistada, et miski pole enam nii nagu enne. Ja see omakorda tähendab, et muutuste vastu pole mõtet sõdida, vaid neid aktsepteerida, sealjuures püüdes leida sellest protsessist Eesti riigi arenguks midagi kasulikku. Näiteks seesama noorte välismaale tööle minek on vabaduse ja avatud piiride puhul paratamatus. Nagu kala otsib puhtamat vett... Neid minejaid pole vaja süüdistada, aga ikkagi tuleks neile alati meelde tuletada, et ilma nendeta jääb Eestimaa üha vaesemaks. Et nad ei mataks igaveseks maha plaani kunagi tagasi tulla, et nad ei unustaks kaugel viibides kodumaad, et nad püüaksid ka seal kasvatada oma lastest eestlasi. Kui nad kavatsevad tagasi tulla, siis me ei tohiks neid vastu võtta etteheidete, süüdistuste või parastamisega. Sellest pole kasu, isegi kui näiteks peres ühe lapse lahkumine jättis raske koorma oma vanemate eest hoolitsemiseks teisele lapsele. Minevikku me ju muuta ei saa, aga mõelda tuleks tulevikule. On selliseid lahkujaid, keda takistab naasmast vaid uhkus, sest nad ei taha ei endale ega teistele tunnistada, et äraminek oli viga. Nii ütlevad nad kangekaelselt, et neil on seal palju parem kui kodumaal. Mõnikord oleks vaja lähedastel lihtsalt öelda, et me tunneme äraläinust puudust ja meil oleks hea meel, kui ta tagasi tuleks.

Tihti öeldakse äramineku õigustuseks pahameeles, et kas me sellist riiki tahtsimegi ;) Selles, missuguseks meie riik ja kauaoodatud iseseisvus on muutunud, pole aga süüdi mitte valitsus, vaid me ise. Kui me kogu aeg viriseme, kui halvasti kõik Eestis on ja kuidas mujal on palju parem, siis sellise vanemate suhtumise all üles kasvatatud põlvkond ei hindagi oma riiki. Seetõttu arvan, et lahkujate protsessi mõjutamise võti ei ole niivõrd riigi käes, kui just perekonnasiseses suhtumises ja kasvatuses. Iga vanem tahab oma lapsele parimat, ja kui tema arvates see parem asub välismaal, siis sinna ta laps lõpuks lähebki.

Jälgides Venemaa poliitikat, siis on selgelt tunda, kuidas riik mõjutab oma propagandamasinat kasutades inimesi ja kasvatab neist teadlikult oma riigi patrioote. Muidugi lahkutakse ka sealt välismaale, aga ikkagi on armastus oma riigi ja austus selle juhtide vastu väga levinud (erinevalt meist). Ma ei taha öelda, et meie peaks täpselt sama mustrit kasutama, aga siiski arvan, et noortes patriotismi kasvatamise teema on meil üksjagu unustusse vajunud. Ma küll ei tea, kas või kuidas kooliprogrammis sellega tegeldakse, aga meedias ei kohta eriti palju patriotismist rääkivaid artikleid. Jah, ma tean, et meil on vaba ajakirjandus, mis avaldab seda, mida õigeks peab, aga ikkagi. Äkki mõtleks keegigi (peatoimetaja või ajakirjanik ise), mis sõnumit nad edastada tahavad. Enne kui üllitavad järjekordse eduloo, kui imeliselt mõnel noorel välismaal läheb, kuidas ta on leidnud unistuste töö ja kui hästi seal temasse suhtutakse, näidates kadedustäratavaid pilte tema kodust ja reisidest. Ei, ma ei taha ütelda, et seda kõike peaks maha vaikima, aga hea ajakirjanik peaks otsima ja leidma tasakaalustamiseks ka teistsuguseid näiteid. Nagu oli omaaegne "Pealtnägija" lugu dissident Madissoni "imelisest" elust kodutuna Hispaanias, kus prügikastist saadav toidulaud on luksuslikum kui muidu pensionäri elu Eestis. Mul on õõvastav lugeda blogidest, kus õpetaja (sic!) ütleb, et tema läheks kindlasti ära välismaale, kui siin jamaks kisub ja et tema oma poegi küll Eesti eest sõdima ei saadaks. Ei, ta pole ainus, kes nii mõtleb, aga tal pole isegi häbi sellist nahahoidmist avalikult välja öelda.

Kui patriotism ja kodumaa-armastus enam meist enamiku jaoks suuremat ei tähenda, siis miks me üldse nii kangesti muretseme, et äkki Venemaa okupeerib Eesti? Ma ei usu, et seekord kedagi Siberisse saadetakse või vangi pannakse. Ka piirid jäävad ilmselt lahti, ja kõik, kes soovivad, saavad väljamaale putkata. Mis sest iseseisvast Eestist enam :P Kui me oma riiki üksnes kritiseerime, arvates, et mujal on parem ega ole valmis omariikluse nimel ohvreid tooma ega kannatama, ehk me siis polegi enam oma riiki väärt...

Aga olgu, möönan, et nii hull siiski ilmselt meie asi veel ei ole. Me armastame Eestit, kodumaale on alles jäänud ikkagi veel arvestatav hulk inimesi, meil ilmuvad eestikeelsed raamatud, ajakirjandus ja edastatakse eestikeelseid tele- ja raadiosaateid. Me korraldame laulupidusid ja heldinult lehvitame sini-must-valget lippu. Samas oleme kõige selle sees ka parajad natsionalistid, kui nii tohib väljenduda :D Me oleme pahased venelastele, et nad ei integreeru täielikult meie ühiskonda ja asuvad Vene infoväljas. Aga on see ikka vaid nende süü? Äkki teeme ka meie midagi valesti ehk jätame tegemata? Äkki me ei tahagi, et neist täisõiguslikud eesti kodanikud saaks?

Pärast pronksiööd olid suured plaanid, kuidas siin elavate (venekeelsete) muulastega rohkem tegeleda ja neid vene kanalite infoväljast ära tõmmata. Selleks ju ETV2 ellu kutsuti. Aga nagu me väga hästi teame, kui palju seal venekeelsele publikule pakutakse või palju nad seda vaatavad :P Tõsi on ka see, et tegelikult on pea-aegu võimatu pakkuda vene kanalitele tõsist konkurentsi. Sellist raha ja taset pole meie väikesel riigil vastu panna. Aga siiski on asju, mida oleks võimalik teha väiksema rahaga ja mis aitaks muulastel meie elust osa saada. See oleks tõlkimine. Venekeelsed subtiitrid päevakajalistele saadetele, meie parimate uudistekanalite ja arvamusliidrite väljaütlemiste tõlge vene keelde. Samuti tuleks mõelda meie kultuuri oluliste valdkondade, olgu raamatute, filmide või teatrietenduste tõlkimisele. Jah, see maksab samuti, aga siiski vähem, kui ekstra venekeelse kanali või ajalehe tegemine. Arvan, et "seda kassid ostaksid" ehk muukeelsed loeksid-kuulaksid, sest tegelikult nad tahavad teada, mis eesti meedias ja kultuuris tegelikult toimub. Ekstra sellele auditooriumile tehtud saated kannavad paratamatult vanema venna manitsemise pitserit. Rääkimata sellest, et ajakirjanike või kultuuritegelaste hulgast parimad nagunii seda tegema ei hakkaks. Neil on juba oma koht eestikeelses ajakirjanduses olemas. Olgem ausad, praegu on tegelemine venekeelse publikuga nagu sundus või poliitilise korrektsuse jaoks vajalik atribuut, aga mitte riigi tõeline prioriteet.

Mu tütar on abielus välismaalasega, kuigi pere elab Eestis. Lapsed räägivad nii ema kui isa keelt. Nad käivad eesti lasteaias ja vähemalt praegu on nad eestlased. Aga ma ei tea, mis saab siis, kui nad täisealiseks saavad ja peavad valima endale kodakondsuse. Praegu kehtiva seaduse kohaselt ei tohi nad saada topeltkodakondsust ja kui nad võtavad oma kodakondsuse isa järgi, siis pole nad enam eestlased. Kas me oma kangekaelses ülbuses nii lihtsalt loobumegi oma kodanikest? Paraku on vääramatu tõsiasi, et nende laste (nagu ka paljude teiste) teine isamaa pakub paremaid võimalusi maailmas ringi käia ja paremates koolides tasuta õppida, kui nad on selle suurema ja jõukama riigi kodanikud. Aga aru ma ei saa, miks Eesti riik neid selle eest oma kodakondsusest ilma jätab ehk lõikab ära võimaluse, et neid edaspidi eestlane olemine huvitaks? Samamoodi on mulle arusaamatu, kuidas võib eesti kodakondsusest ilma jätta mõne siin sündinud vene või muust rahvusest lapse. Kas see ei tähenda mitte seda, et me ei ole nõus grammigi alla andma oma ülla rahvusriigi ideaalidele? Sellega aga kaotame üha enam kodanikke, sest segaabielud on väga laialt levinud. Need, kes siia elama on tulnud, ei tunne ennast samuti teretulnuna. Kas selle taga on hirm, et kodakondsuse läbi hakkavad tulevikus meie Eesti asja ajama muust rahvusest pärit inimesed? Aga juba praegu osalevad nad meie elus ja äris nagunii, võtame selle tegelikkuse ükskord teadmiseks ja käitume sellele vastavalt.

Kogu see eelkirjeldatud problemaatika eestikeelsest meediast ja kultuurist aru saamisel puudutab lisaks venekeelsetele ka paljusid teisi siin elavaid võõramaalasi, nagu näiteks ka minu väimees. Ta küll oskab suhtlustasemel eesti keelt, aga selleks, et vaadata eestikeelset vestlussaadet või filmi, jääb seda väheks. Nii ei lähe nad tütrega koos kunagi vaatama kinos eesti filme ega käi teatris. Sest tõlke võimalust pole pakutud. Samuti kui venelased, saab ka tema uudised kätte internetist oma emakeeles. Aga ta mõnikord ikka küsib, mismoodi eestlased ise ühesse või teisesse asjasse suhtuvad, olgu siis poliitika või muu sisesriiklik probleem. Nii jäävadki meie elu hetkehoovuste tajumisest kõrvale ka venelased. Nad ei saa saamagi osaks meie elust, kuna neil pole ligipääsu Eesti ajakirjandusele ja kultuurile. Väide, et õppigu eesti keel nii selgeks, et suudaksid seda kogu pakutavat infot originaalkeeles vastu võtta, jääbki vaid meie soovmõtlemiseks. Eesti keeles, nagu ka igas teises keeles, on nii palju spetsiifilisi sõnu, mida igapäevakeeles ei kasutata, ja mida teise emakeelega inimene kusagilt ei õpigi. Aga vaadates omakeelsete subtiitritega eestikeelset filmi, saab ta kahekordselt kasu. Esiteks, hakkab ta tajuma paremini meie rahvuse omapära ja mõttemaailma,lisaks õpib uusi sõnu eesti keeles. Tänapäeva tehnilistes tingimustes ei tohiks see päris utoopiline plaan olla, või mis!?

Kas muulased seda võimalust kasutaksid? Praegu me seda ei tea, aga saaksime teada, kui hakkaksime pakkuma venekeelsete subtiitritega eesti filme ja sünkroontõlkega teatrietendusi. Olulisem küsimus on aga, kas meie riik tahab seda teha? Või peidab pea liiva alla ja kordab endise kangekaelsusega mantrat, et õppigu muulased keel nii selgeks, et suudavad originaalis "Tõde ja õigust" lugeda ja saavad aru "Kevade" filmist. Unistada ju võib, aga tegelikult klõpsab venelane harjumuspäraselt telekapulti ja vaatab edasi oma vene kanalit. Sest isegi kui tal oleks huvi eesti filme või uudiseid vaadata, puudub tal tegelikult selleks reaalne võimalus ja stiimulit eesti keelt rohkem õppida pole neil samuti. Nii ei integreeru venekeelne elanikkkond kunagi meie kultuuri- ja meediaruumi. See aga pole probleem mitte nende, vaid meie jaoks, sest Venemaa saab neid jätkuvalt oma propaganda abil Eesti riigi vastu ära kasutada.

Ukraina küsimus

Viimase aja sündmused Ukrainas ja Venemaa jätkuv agressiivne retoorika ka teiste endiste liiduvabariikide suunas on ajakirjanduse kihama pannud. Leitakse üles iga killuke või kellegi jutust välja rebitud lauseke, mis tõestab, et ja-jaa, varsti võtab Venemaa meid ette ja okupeerib Eesti jällegi, nagu ta juba tegi seda 1940.aastal. Ajalugu ju kordub, armastatakse rõhutada. Ja siis on juba igaühe maitseasi, kuidas arutelu sealt edasi läheb. Kes paneb Kaitseliidu pileti ja püssi padja alla, valmis kaitsma Eestit viimase veretilgani, kes hakkab kohvrit pakkima väljamaale põgenemiseks :D

Venemaa tegevus Ukrainas on küll äärmiselt jõhker sekkumine teise riigi siseasjadessse, aga olgem ausad, Venemaa agressiivsed suurriiklikud ambitsioonid pole mingi üllatus. Siiski mina isiklikult praegu hirmu ei tunne ja sedasama kinnitas ka kaitseväe juhataja oma sõnavõtus. 2008.a sõda Gruusias oli minu jaiks küll üsna suur shokk, elasin tookord neile sündmustele kaasa ja mõtlesin hirmuga, et kas see võiks juhtuda ka meiega... Aga seekord võtan ma kõike tunduvalt külmemalt. Venemaa praalivad ähvardused Baltikumi aadressil tunduvad mulle rohkem nagu paukpadrunitega tulistamisena. Et äkki keegi hakkabki kartma :D

Kui ükskord Venemaa või Putin täiesti hulluks on läinud, siis võib tõesti ühel ilusal päeval alata 3.maailmasõda, mille käigus Venemaa Eestile kallale tungib. Hetkel aga ei tundu see tõenäoline. Milleks siis Vene pool üldse näitas hiljuti üles initsiatiivi piirilepingu allakirjutamise lõpuleviimise osas. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt oleks ilma selleta palju lihtsam olnud Eestisse sisse tungida kui riikidevahelist piiri pole. Edasi võiksid nad nihutada selle kontrolljoone Narva taha ja pakkuda seda uuteks piirikõnelusteks. Kuigi me ei tea, mis Ukrainas edasi saab, siiski ei maksa sündmustest ette rutata. Venemaa pole alustanud sõda ja võib-olla on Ukrainale see jätkuv survestamine isegi abiks oma lõhestunud rahva ühe mütsi alla saamiseks ja Venemaa agressioonile vastuhakkamiseks. Sest Ukrainat ei saa tegelikult aidata ei NATO ega Euroopa Liit. Demokraatia ja läänelike väärtuste "import" raha ja relvade abil pole kunagi ühegi riigi elu paremaks teinud, olgu siis Afganistanis või Iraagis. Välisjõudude toetatud "nukuvalitsused" ja nende poliitika ei jää püsima, kui abistajad tagasi tõmbuvad. Iga riik peab eelkõige ise enda sisevastuolud suutma lahendada.

Uus luud pühib hoolega

Uus noorte meeste juhitud valitsus hakkab juba piirjooni võtma. Välja käidud lubadused maksude alandamisest ja lastetoetuste suurendamisest on muidugi rahvale meeltmööda. Kummaline vaikus valitseb aga katteallikate osas. Ligi senine söakus eelarve tasakaalu eest võitlemisel on asendunud vaoshoitusega. Siiani välja pakutud lisaraha leidmise allikad tunduvad nõrgavõitu. Efektiivsem finantsjuhtimine peaks tähendama kulude kokkuhoidu riigiaparaadi ülalpidamiselt. Teisest küljest kavatsetaks kaheks jagada nii majandus- kui sotsiaalministeerium. See ettevõtmine pigem suurendab kulusid.

Teine lisaraha saamise plaan, tubaka-ja alkoholiaktsiisi tõstmine kõlab muidugi esmapilgul hästi. Maksustame pahesid! Kas selle tegevuse eesmärk oleks, et rahvas jooks ja suitsetaks vähem? Kussa sellega, armas rahvas, ärge mitte mõtelgegi seda teha. Kust me vaene riigieelarve muidu lisatulusid saaks :D

Nipet-näpet pidi veel olema, aga kui mingit majanduskasvu imet ei juhtu, siis pole muud võimalust eelarve tasakaalustamiseks kui kauavälditud laenuvõtmine. Reformierakonna uueks poliitiliseks kreedoks saaks "esli propodatj, tak s muzõkoi", ja tunnuslauluks "ah, kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni, ah kui juba unustus, siis olgu täiesti" ;)

Ega ma uue võimuliidu ettevõtmisi üksnes kritiseerida ei taha. Positiivseks sammuks pean, et ära kaotati täiesti mõttetu regionaalministri portfell. Iseenesest regionaalarengu teema on vajalik küll, aga majandusest, kultuurist, haridussüsteemist, sotsiaalhoolekandest jm. eraldiseisvana pole regionaalpoliitilisi otsuseid sellel ministeeriumil nagunii võimalik vastu võtta. Sellealased reformid nõuavad kogu valitsuse ühist plaanide väljatöötamist ja koos tegutsemist. Seevastu kaks väga mahukat ja keerulist ministriportfelli on kaheks jagatud. Nendes mõlemas valdkonnas langes ühele ministrile ülearu suur vastutus ja töökoorem. Majandusministri asemel hakkavad tegutsema väliskaubandus- ja ettevõtlusminister ning majandus- ja taristuminister. Senine sotsiaalministeerium jaguneb sotsiaalhoolekande- ning tervise- ja tööministeeriumiks. Mulle tunduvad uued ametinimed kohmakad, ega siis kõiki ministri tööülesandeid pea nimetuses üles lugema. Aga noh, eks me harjume või siis leiab kõnekeel iseenesest mingid lühivormid.

Karta on, et seniste ministeeriumide jagamisel nende töö ümberkorraldamine on üpris keeruline ja küllap ka kulukas ettevõtmine. Kas sellise muudatuse läbiviimise jaoks praegune nn. "ajutise valitsuse" aeg on kõige õigem valik? Aga teisest küljest, nõnda saab parasjagu uute valimiste ja "pärisvalitsuse" töö alustamise ajaks kasvuraskused läbitud. Huvitav on see, et lahkulöödud ministeeriumidest kumbki portfell antakse erinevale koalitsioonipartnerile. Kas nad seda paarisrakendit järsku erinevates suundades vedama ei hakka :P

Samas võiks valitsuskulude vähendamiseks ka mõned ministeeriumid kokku panna. Miks mitte liita põllumajandus- ja keskkonnaministeerium. Mina pole siiani aru saanud, mis asju ajab põllumajandusminister. Meil on ju suur ja lai PRIA organisatsioon, mis jagab toetusi ja jälgib maakasutust ja tootmiskvoote. Mida otsustab ja jagab põllumajandusministeerium? Või siis võiks liita harididuse- ja kultuuriministeeriumi. Kas need kaks teemat pole mitte tihedalt omavahel seotud?

Taavi Rõivas peaministriks

Tõsiselt mõtlete või?

Kui täna hommikul Siim Kallas teatas, et loobub peaministriks pürgimaks, siis tulistati uute peaministrikandidaatide nimesid nagu püstolkuulipildujast, nagu ütles Reinsalu. Kas peaministriametil polegi enam sellist kaalu, et kandidaadi valikul peaks erakond pikemalt aru pidama, sobivaid isikuid tiba kauem vaagima või isegi üldkogu kokku kutsuma? Või peaks hoopis Ansip jätkama, kui Kallas kui erakonna uus esimees loobus? Miks sellega üldse nii pagana kiire on?

Seekord pean tõesti Savisaarega nõustuma, et Reformierakond tegi vea, kui otsustas vahetada koalitsioonipartnerit. Ma üldse ei imesta, et kättemaksuks sellise reetmise eest üritas kõrvalejäetud partner kõigi vahenditega uue peaministrikandidaadi mainet alla kiskuda. Mart Laari ametikoht võimaldas komprat Eesti Panga arhiividest ka hankida ;) Imestan selle üle, et Kallas kui kogenud poliitik seda ette ei näinud, et tema isik saab selle vangerduse tõttu poriloopimise objektiks. Ega see pole enam oluline, kui suur süüdlane ta nendes vanades intsidentides oli, rahvale paistab, et üks kahtlane varjamine ja mälukaotus jätkub, mis Reformierakonda viimasel ajal on iseloomustanud. Praeguses seisus oli Kallase loobumisotsus küll ainuõige samm. Ma loodan ikkagi, et vaatamata neile väljakaevatud skandaalikestele saab temast meie järgmine president. Aga võib-olla mängis ta selle shansi just maha...

Rõivas peaministriks? Kas paanikaosakonnas läks tema kandidaat üksnes sellepärast loosi, et ta on noor mees ja pole luukeresid kappi koguda jõudnud :D Aga no Reformierakonna mainepäästjana ja langeva toetuse peatajana ma teda küll ette ei kujuta.

Kas keegi kusagil üldse on põhjendanud, miks Reformierakond IRL järsku kõrvale tahtis heita ja uut partnerit otsima hakkas? Minu talupojamõistuse jaoks peaks selleks ikka väga tõsine põhjus olema. Kui mõni minister ongi olnud allumatu või tema otsused riigile kahjulikud, siis uus peaminister saaks ju mõningaid portfellimuudatusi teha. Aga miks visata prügikasti kogu koalitsioonileping? Minu arust lõhnab siin tõesti erakorraliste valimiste järgi. Ja selliste järjestikuste valeotsuste järel ei ole Reformil oodatavate valimistulemuste põhjal lootust isegi mitte uude valitsusse pääsemiseks, rääkimata selle moodustamisest :)

Eesti Vabariik 96 ehk kellel on Eestis hea elada

Kihvt number see 96! Märkasin selle mitmetähenduslikku kirjakuju presidendi kõnet kuulates. Sellise numbriga aastapäev on sobilik võrdselt minevikku ja tulevikku vaatamiseks. Kui juba 100 täis saab, siis kuulub meenutustele rohkem aega :P

Seekord pidas president hea kõne minu meelest. Nagu ta ütles, et see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Edasi liikumiseks ja tuleviku kavandamiseks on vaja teisi omadusi kui vabaduse taastamiseks ja ettetulnud kriisidega võitlemiseks. Sellist ühtehoidmist, mis valitses iseseisvuse taastamise alguses, ei maksagi enam rahvuselt oodata. Siis olime kõik enam-vähem võrdselt vaesed ja meil olid ühised sihid ja vaenlased, suur soov saada vabaks Venemaa mõju alt, pääseda täieõiguslikult Euroopa Liidu liikmeks ja ületada hirm, et ajalugu võiks taas tagasi pöörata ja meid uuesti sovjetivanglasse sulgeda. Nüüd, kus ka piirileping Venemaaga allkirjad on saanud, on see eesmärk maksimaalselt täidetud. Vaadates seda, mis toimub Ukrainas, saame me aimu, kui hästi meil on ikkagi läinud. Pronksiöö oli küll ehmatav, aga seda ei anna võrreldagi Ukraina sündmustega, kus riik on pooleks lõhestunud, ühed pooldavad Euroopa teed, teised tahaksid näha tulevikku liidus Venemaaga. Seda vastuolu ületada ja riik ühtse valitsuse all tegutsema saada on ülimalt raske. Ükskõik, mis reforme ka ette ei võeta, alati leidub neid, kes sellele vastu on. Meil oma riigis on vastuolud venelaste ja eestlaste vahel ajaga vähenenud, kuigi täielikku integratsiooni pole toimunud. Praeguseks on meie venelased hakanud palju rohkem eesti keelt rääkima ja sulandunud ühiskonda, nii et Venemaa on vist kaotanud lootuse oma kaasmaalasi meie riigi lõhestamiseks üles ässitada. Muidugi ei maksa arvata, et mure vene karu ettearvamatute sammude osas on igaveseks läbi, aga tundub, et ka Venemaal on valdav seisukoht, et Balti riigid on lõplikult lahkunud nende mõjualast. Kuigi see pole mitte lihtsalt tulnud, aga 30 aastat tagasi ei julgenud praegusest olukorrast keegi unistada.

Praeguseks on ka Euroopa palju muutunud, võrreldes selle ideaalipildiga, mis paistis läbi mõne raudse eesriide vahele jäänud pilu. Nüüdse Euroopa võtmesõnad on majandus- ja panganduskriis, kasvav tööpuudus, vananev elanikkond ja sotsiaalsete garantiide vähenemine. Nagu Priit Alamäe oma artiklis tabavalt kirjeldas, Euroopa on vana ja haige mees, kes konkurentsis tõusva idaturuga alla hakkab jääma. Uute jõudsalt arenevate maade nagu Hiina ja India odavam tootmine võtab jupphaaval ära vana maailma igaveseks peetud jumalast antud õiguse hästi elada. Sest maailm toimib tegelikult nagu ühendatud anumate seadus. Et Hiinas elu paremaks läheks, peab see Euroopas halvemaks minema. Meie oleme seal kahe vahel ja kuigi me armastame rõhutada, et me pole mingi odava tööjõu maa nagu Hiina, siis võime pisut rohkem oma teenuste eest küsida vaid tänu kvaliteetsemale tööle ja oma asukohale, et me asume Eoroopale ligemal kui Hiina. Muud argumendid, et me kuulume Euroopasse ja peaksime seetõttu saama nendega samaväärse elatustaseme, ei maksa midagi. Selle võime ehk põlvkonna möödudes ka saada, aga üksnes siis, kui nende elustandardid juba piisavalt langenud on :P

25.02.2014.a. "Vabariigi kodanikud" saates arutati samal teemal ja oma seisukohta kaitsma oli kutsutud ka Alamäe. Kahjuks ei lastud tal oma artikli teemast pikemalt rääkida. Mul on tunne, et Rannamäe polnud seda lugenud ja tema jaoks oli Priit lihtsalt kui üks ettevõtja, kes võtab sõna valitsuse ja maksude kohta. Kurb, hea arutelu jäi olemata :(

Kogu selle ühendatud anumate jutuga ei taha ma öelda, et meie tulevik on masendav. Sugugi mitte, aga roosad prillid tuleks eest võtta. Suurt rikkust ja muretut vanaduspõlve, pudrumägesid ega piimajõgesid pole loota, aga vaeva nähes läheb inimeste elujärg ikka tasapisi paremaks. Ükskõik, kui palju Ansipit ka kirutud pole, jätab ta ametist lahkudes endast maha toimiva riigi. Kuigi kõik ühisest rahakotist nõrgemate abistamise ja tulevikku panustamise proportsioonid pole täiuslikult paigas, aga elu ja meie omariiklus jätkub. Küllap jõutakse edaspidi ka praeguste valukohtadega tegelda. Praegu tundub, et rahvast häirib kõige rohkem see, et neid ei kuulata. Aga lootus, et kusagilt tuleb uus vabakond või partei, kes valitseks nii hästi, et kõik õnnelikud oleksid ja raha kõigeks jätkuks, mina küll ei usu.

Seda dramaatilist pidupäeva küsimust, et kas me sellist Eestit tahtsimegi, palju enam ei küsita. Selle asemel küsiksin hoopis, kellel on Eestis hea elada. Esimesena pähe kargav variant, et rikastel on siin hea elada, pole õige. Rikkuse eest ei saa osta õnne, armastust, sõprust ega tervist, kõike seda, mis tegelikult väärt on. Rikkus tuleb ja läheb, tänase hea elu ja homse virelemise vahel liikumiseks piisab vaid valedest majandusotsustest ja sellele järgnevast pankrotist. Ja sellisesid näiteid on üksjagu, kasvõi elukunstnik Rein Kilk või suurerastaja Guido Sammelselg.

Õige vastus on, et Eestis on hea elada neil, kellel on rohkem valikuvõimalusi. Raha on kahtlemata üks tegur, mis annab valikuid juurde, aga see pole ainus. Samaväärselt avardab valikuid hea haridus või korraliku elukutse omandamine. Raha võimaldab koolitada lapsi heades koolides, käia maailmas väärtuslikke kogemusi omandamas, et seejärel saada hästitasustatud ja huvitav töö, või hoopis alustada ettevõtlusega ja panna oma raha uut raha tegema. Aga nende paljude valikuvõimaluste vahel õigesti orienteerumiseks on vaja tarkust. Ja siis on veel vaja püsivust, sihikindlust ja töökust, et oma eesmärke saavutada, missugused need ka ei oleks. Ka rikastele ei tooda midagi kandikul ette ja raha valesti kulutamine või raiskamine lõikab edasisi valikuid vähemaks.

Tahangi rõhutada, et võrreldes sovjetiaegse eluga, on meie inimestel valikuid palju rohkem. Tõsi, teatud vanusest alates hakkavad võimalused kokku kuivama, aga nii on see igal pool. Vanaduses elad sellega, mis sa elu jooksul oled suutnud koguda ja ette valmistada, olgu siis ametialase tasemega, laste kasvatamisega, elukaaslase valiku või muude majanduslike saavutuste najal. Juurde ei tule vanast peast enam midagi. Keegi ei saa aga eitada, et noortel tänapäeval valikuvõimalusi pole. Kas õppida siin või välismaal, või hoopis näha maailma ja teenida raha, et oma tulevikule alus rajada. Muidugi on neil lihtsam, kes on pärit nii majanduslikult kindlustatud kui ka töö-ja õppimisharjumusi kujundava mõtteviisiga toetavast perest. Aga kes ise ei viitsi ennast aidata, sellel tõesti suurt valikut pole. Väike palk ja vähe lootust paremale elule. Invaliidide teema jätaks praegu välja, aga üksikemaks näiteks "pühast vaimust" siiski ei saa. Kui mehekandidaadil pole töökust ega vastutustunnet kopika eest, siis sellisega ei maksaks lapsi vorpima hakata.

Minu arust on nii, et üks põlvkond valmistab järgmisele ette parema stardiplatvormi elus hakkama saamiseks. Meil pole veel mitmendat põlve rikkaid või vähemalt heal järjel peresid nagu mujal Euroopas. Kus uus põlvkond saab mõnusalt toetuda juba olemasolevale heaolu tasemele ega pea nii palju pingutama. Mõnes mõttes teeb see uue põlvkonna mugavaks ja vähem löögivõimeliseks. Meie noored on raskustega harjunud ja saavad tänapäeva maailma kasvava tööpuuduse tingimustes paremini hakkama kui eakaaslased mõnes teises heaoluriigis, kus noorte tööpuuduse tase on isegi kuni 50%. Muidugi on paljud meie noored endale töö leidnud välismaal, aga see on ka tööjõu vaba liikumise puhul normaalne ja seda nähtust ei maksa liiga mustades värvides vaadata. Tegelikult, nagu kirjutab statistikaguru Ene-Margit Tiit, pole meil lahkujate arv sugugi nii suur, kui armastatakse hädaldada. Paljud tulevad ju mõne aja pärast tagasi.

Maksumaksja nuriseb

Maksuamet jt. ametkonnad teatavasti pisaraid ei usu ehk vabandusi arvesse ei võta. Kui vaene eksinud maksumaksja ütleb enda õigustuseks, et ta ei teadnud, et seadust on muudetud või et seda infot polnud kusagilt lugeda, siis seda süüd kergendavaks asjaoluks ei loeta. Kui seadus või valitsuse määrus kehtib 1.jaanuarist, siis tuleb seda ka koheselt täitma asuda. Aga kust ma teada saaks, mis seadustes uuest aastast muutunud on?

Mul tekkis küsimus, kas miinimupalk 1.jaanuarist tõusis või mitte. Raamatupidajast sõbranna väitis, et nüüd on see 320 eurot kuus endise 290 asemel, et talle mingi tellitud tasuline raamatupidamise veebileht saatis teate. Kuna teatavasti olen mina üks väga põhjalik inimene :D, siis ma seda juttu ilma kinnituseta ei uskunud. Maksuameti kodulehel miinimumpalgast midagi ei räägitud, siis otsisin ja leidsin sellise lingi,kus kirjas "maksumäärad 2013", ja seal oli miinimumpalgaks endiselt pakutud 290 eurot. Kas uskuda kirjapandut, on juba igaühe enda vastutusel. Tänapäeval ei kehti ütlemine, et kiri ei valeta :D Kui midagi on kogemata valesti saanud ja mina seda infot uskudes samuti vea teen, siis ei trahvita mitte selle raamatupidamissaidi pidajaid, vaid ikka mind. Nemad parandavad vea ära ja lihtsalt vabandavad (või ei tee teist nägugi) :P

Nagu iga seadustega kokkupuutunud inimene teab, et viimase astme tõde võib leida Riigi Teatajast. Kuna miinimumpalka ei muudeta mitte seadusemuudatusega, vaid valitsuse määrusega, siis leidsin sellegi koha üles, kus kogu ajalugu kirjas. Vähemalt tänase, st. 8.jaanuari seisuga on seal kõige värskem määrus nr 169, kehtiv alates 01.01.2012.a, mille järgi miinimumpalk on 290 eurot. Ometi olen lehest lugenud, et ikkagi lõpuks otsustati miinimumpalka tõsta.

Et siis kuidas lugu tegelikult on? Kas palga alammäära ei muudetud, või ei hakka muudatus kehtima aasta algusest või lihtsalt pole selle määruse internetti riputaja aega saanud oma tööd ära teha? Mina maksumaksjana ja raamatupidajana pean täpselt teadma ja koheselt täitma hakkama, aga kust ma usaldusväärset infot saan? Hea küll, tunnistan, et mul muutub see konkreetne teema aktuaalseks alles jaanuari palga arvutamise ajal uue kuu alguses, aga mõnel lõppes tööleping, algas kellegi puhkus või tekkis töötasu säilitamise vajadus juba eile või eelmisel nädalal....

Patriarhaarne Reformierakond

Reformierakonnal on praegu rasked päevad. Rahastamisskandaal ei taha mitte maha vaibuda, kuigi Michal süüdistust ei saanud ja Meikar erakonnast välja visati. Oravatel hakkab kaduma lootus, et las koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Ähvaradatakse lausa erakorraliste valimistega. Vähe sellest, et ajakirjandus rahu ei anna, nüüd tuleb see Kaja Kallas ka oma jutuga :D Meikari avaldust võis veel samastada sellise omade reetmisena nagu sotsialismiaegse Pavlik Morozovi lugu, kes oma isa üles andis. Ja niisugust asja eesti rahvas ei salli :P Aga Kaja Kallase algatatud siseopositsiooni ei tohiks enam ignoreerida, nii sellepärast, et ta seljataga on üle 7000 valija hääle ja teiseks selletõttu, et tegu ikkagi vana Kallase tütrega ja targa naisega. Aga mida küll tegema peaks, ei tule meestele pähe. Kuigi kogu ülejäänud Eesti ammu teab, mida sellest kriisist õppida tuleks. On ilmselge, et vanamoodi edasi lasta ei saa.

Iga praegusel poliitmaastikul figureeriva erakonna kohta on mul oma nägemus või visioon. IRL tähendab ilma selge liidrita omavahel võimu pärast võistlevate populistlike karjäärihuviliste poisikeste ühendust, kes isamaaliidu tiiba tahaplaanile suruvad, KE isakesekeskset järelekiitjate kampa, kelle ustavus saab tasutud korruptsioonilõhnalise ametikohaga, sotsid esitlevad end kõigile head elu lubavate kommionudena ja nende lubadused tunduvad nagu päikeselaenu reklaamis, et naudi ilusat elu praegu, maksma hakkad hiljem :P Reformierakonda näen ma patriarhaarse elumudeli kantsina. Kus isa on klassikaliselt perekonnapea rollis, kes on suutnud perele pakkuda turvalisust, stabiilset majandusolukorda, kes on teinud läbimõeldud tulevikku suunatud õigeid valikuid ja keda ka pereliikmed peavad autoriteediks. Kuigi isa sõna otsuste tegemises on määrav, kuulab ta siiski ka teiste arvamusi ja võimaluste piires, aga siiski oma parema äranägemise järgi jagab hüvesid ja kohustusi. Ikkagi on ka tema vaid inimene ja teeb mõnikord vigu. Aga nagu vanas heas patriarhaarses perekonnas, nii ka selles erakonnas ei tule kõne alla ei isa valikute hilisem kritiseerimine, ei temapoolsed vabandused ega ka selgitused, miks ta mõnes asjas just sellise otsust tahab vastu võtta.

Nüüd on rahastamisskandaal toonud need Refi nõrgad kohad väga selgelt esile. Kuigi praegu nende partei populaarsus veel suurt langenud pole, siiski võib see ajapikku juhtuda. Nagu ühes ajaleheartiklis öeldi, automaadivalangud ei suuda küll lennukit alla tulistada, aga pikapeale teevad nad lennukikeresse nii palju auke, et see ikkagi lõpuks puruneb. Mul oleks sellest kahju, aga mis juhtuma peab, see tuleb. Kes pole võimeline oma vigadest õppima ega neid tunnistama, see jääbki ajale jalgu. Sama asi on juhtunud paljude teistegi erakondadega, ka näiteks Isamaaliiduga, keda peetakse justkui hea ja puhta poliitika võrdkujuks. See erakond on sattunud tehtud vigade tõttu isegi kaks korda varumeeste pingile ja viimase tagasituleku ainus võimalus oli ühinemine Respublicaga. Aga missugust hinda see maksis, teavad asjaosalised ise, meie võime vaid aimata. Sama saatus võib oodata ka Reformi, kui nad oma üleolevast kõiketeadja rollist välja ei astu.

Nagu iga skandaali puhul, on rahvas nüüdki nördinud ja ahastab, et keda üldse valida, kõik poliitikud on valelikud lurjused :P Minu arust on need emotsioonid pisut ülepaisutatud. Miskipärast eeldatakse, et poliitikud peaksid olema paremad, ausamad, eetilisemad kui rahvas tervikuna. Et nad oleksid lausa eeskujuks :D Aga kas pole seda pisut palju tahta, seda enam, et poliitikal on kogu maailmas räpasevõitu maine. Mitte seetõttu, et poliitikuteks pürgivad vaid halvad inimesed, vaid sellepärast, et midagi pole võimalik ära teha ilma kompromissideta teiste poliitiliste jõududega. Ja see tähendab järeleandmisi oma ideaalides, kusjuures tuleb teha nii ebapopulaarseid otsuseid riigi tulevikule mõeldes, kui sealjuures püüda saavutada ja hoida valijate heakskiitu. Kuna need kaks suunda on omavahel teatavas vastuolus, siis ilma populismi või väikese valijate ootuste petmiseta ei õnnestu seda paraku teostada. Oluline on, et poliitika oleks võimalikult läbipaistev, et korruptsioon ei võtaks võimust ja rahvaga jagataks oma otsuste tagamaid. Rahvas on küll alati olnud võimulolijatega rahulolematu, aga nii loll ta ka pole, et üldse aru ei saaks.

Kui nüüd hakata vaagima, kas meie riiki valitsetakse hästi või halvasti, tuleks lähtuda sellest, mis on Riigikogu ja valitsuse põhiülesanded. Mina leian, et riigikogulaste jaoks on põhiline ülesanne seaduste tegemine ja selles osas neile väga suuri etteheiteid ju pole. Kriitikat kutsub esile hoopis asjaolu, et nende palk, privileegid ja soodustused on tõstetud väljapoole muu ühiskonna jaoks kehtivaid reegleid. Tundub, et seda muuta pole võimalik, sest see on ainus asi, milles kõik erakonnad on ühel meelel, et "las jääda kõik mis oli". Mis parata, küllap peab rahvas leppima asjaga, mida muuta ei saa. Võtma seda ametit kui meeletu konkursiga töökohta, kuhu saamine kindlustabki muretu elu :)

Valitsuse ülesanne on tegeleda riigi valitsemisega, st, eelkõige maksuraha haldamisega, nii et riik suudaks toimida kõigis valdkondades. Ja sealjuures unustamata tõsiasja, et selleks ei ole valitsuse käsutuses mitte Soome ega Norra riigieelarve vahendid, vaid meie endi võimalused. Valitsus peab hoolitsema nii tänase päeva elu toimimise eest kui mõtlema tuleviku visioonide peale ja vastavalt sellele tegutsema. Oma hinnangutes valitsusele tuleks lähtuda sellest, kuidas nad saavad nende ülesannetega hakkama, või missugune teine koalitsioon suudaks seda paremini. Partei juhtfiguuride sõnameisterlikkus või oskus publikuga manipuleerida on määrav valimisvõitluse ajal, reaalse poliitika teostamisel aga loeb oskus valitsust ühtse meeskonnana tööle panna. Sealjuures ei tohiks keskenduda mitte üksnes oma valimislubaduste täitmisele, vaid kohandada need parimal võimalikul viisil teiste osapoolte arvamusega. Nii liigne jäikus kui ülearune järeleandlikkus viib ummikusse. Kuigi rahvas igatseb seda, et Ansipi puhul võiks öelda "a glaza u nevo bõli takije dobrõje-dobrõje", siis tegelikult ei ole see minu arvates valitsusjuhi puhul suur puudus, pigem vastupidi. Ta ei püüa populistlikke vahendeid kasutades rahvale meelepärane olla. Ta usub, et valitsuse teod räägivad enda eest.

Kuigi minu arust reaalse valitsemisega on praegune koalitsioon üsna hästi hakkama saanud, siis suhtlemises rahvaga on patriarhaalne reformierakond ületanud kriitilise valupiiri. Kinnisilmi enesekiitmine, tehtud vigade mahavaikimine, ülbed vastused valusatele küsimustele ja soovimatus avatud dialoogiks on pannud rahva kannatusekarika üle ääre voolama. Viimane aeg on muutusteks, härrased. Patriarhaarne mudel ei rahulda enam ei perekonnas, nõnda ka riigivalitsemises. Teie endi ridadest võrsunud Jeanne d'Arc on juba sadulas ja tema võiks aidata sellest lahingust võitjana välja tulla. Ajaloost võiks targad mehed ikka midagi õppida.