Aiavaasis on praegu viies lillevahetus.Esimesed kevadised rõõmustajad kestsid lühikest aega. Seejärel tulid võõrasemad, mida pildil pole.
Suvised petuuniad pidasid vastu kõige kauem. Kui nad liiga pikaks olid veninud, tuli krüsanteemi aeg.
Samad sinised petuuniad leidsid endale uue koha rippamplis koledaks muutunud puispetuunia Calibrachoa asemel. Taaskasutus ruulib!
Iiriste ja varajase päevaliilia õitepuhang järgnes suurel peenral tulpidele-nartsissidele.
Juuli algus on aeg, kui kevadlilled on lõpetanud, aga suvelilled veel eriti ei õitse. Sel aastal oli mul 10.juulil sugulastega aiapidu. Õnneks nägi aed päris hea välja. Olukorra päästsid moonid ja kollased pärdikulilled vaheldumisi siniste aiakannikestega. Õitsesid ka aiakarikakrad ja lõvilõuad, kohe olid lahti minemas liiliad. Kasvuhoone ees olevad elulõngad õitsesid samuti esmakordselt. Kartsin juba, et neist ei saagi asja.
23.juulil tehtud pildil on suvelillede täismäng.
Augustis saabus lõpuks jahedam ilm ja vihmasajud. Ja üsna varsti oli vihma juba liiga palju. Tundus, et kõik ilu on selleks korraks läbi ja aiaga pole mõtet enam vaeva näha. Kui aga saabus kuivem ja ilusam ilm, sai aiasõber minus laiskvorstist ja käegalööjast jagu. Rookisin umbrohu välja, viskasin ära koledad rootsikud ja istutasin mõned uued lilled asemele. Vara veel aeda maha kanda.
Nüüd naudime sügilillede lopsakust.
Moosese põõsal hakkavad õitest ilusad lillad marjad kujunema. Väga dekoratiivsed, aga selle lille asukoht on vale. Sinine raudrohu moodi taim elab tal lausa seljas. Järgmiseks aastaks on moosese põõsale mõeldud uus koht.
Sel aastal istutasin ma grilliplatsi ümbruse lilli täis. Sellega seoses tuleb ilmselt koht ümber nimetada. Suitsuahi juba sai sealt minema viidud, sest kuumus mõjus lilledele halvasti. Grilliahju ei toodudki enam sinna. Hoopis rannatool päikese võtmiseks leidis seal oma koha.
Kui õrnad, arglikud ja väikesed olid kõik taimed kevadel.
Ja kui lootusrikas tundus eesootav suvi. Siis aga saabus palavus, mis nii mõnelegi taimele sai saatuslikuks. Daaliad, mis alati on olnud suve sümboliks oma õiterikkusega, suutsid kuivuse tõttu vaid mõned pisikesed nässakad õied punnitada. Need närtsisid enne täelikku puhkemist. Floksid olid samuti nirud ega näidanud õiget ilu, kuigi kastsin neid hoolega.
Nüüd on aias olukord muutunud. Vihmasajud leotasid lilled näotuks ja paistis, et selleks aastaks tuleb iluga hüvasti jätta. Daaliad aga said uue võimaluse ennast teostada.
Vaid päevalilled nautisid selle suve palavust ja särasid täiega. Kuigi ka neist umbes pooled taimed kuivasid ära. Need aga, mis jäid, olid uhked.
Niiet sama lugu, nagu elus alati, millegagi võidad, millegagi kaotad. Maranid suutsid sel suvel teha vaid imeväikesed kahvatud õied. Neid ei päästa vist ka vihm enam. Gladioolid aga on väga lopsakad. Eelmisel suvel nende õied mädanesid ära enne, kui suutsid üleüldse lahtigi minna. Luksuslikult õitses ka üks potilill, mis meenutab gerberat. Istutasin ta aeda maha, sest potis kippus ta alailma ära kuivama. Talle selle aasta palavus sobis imehästi.
Roosipõõsad sel aastal oodatud rõõmu ei pakkunud. Palju istikuid oli talvel välja läinud ja uued ei suutnud kuivuse tõttu korralikult suureks kasvada. Kevadel polnud tulpide lopsakuse vahelt roosipõõsaid nähagi.
Juulis õitsesid roosid palavuse tõttu väga kiiresti ära ja nende õied pudenesid juba järgmisel päeval. Ka jäid nende varred väga madalaks, nii uutel kui ka vanadel istikutel.
Nüüd vihmadega on tulnud uus hingamine. Varred kasvasid hoogsalt pikemaks ja tekkisid uued õiepungad. Võib-olla kingib teine õitsemisring selle lopsaka ilu, mis suvel olemat jäi. Kuigi jahedus kipub juba õisi rikkuma.
Pelargoonid on ühed tänuväärsed lilled. Need õitsevad suvi läbi igasuguse ilmaga.
Nii peenral kui potis.
Aianurgas kasvav leinapihlakas hakkas suvel kuiva tõttu oma lehti kolletama ja langetama. Päästsin teda kastmisega ja nüüd on tal ilusad punased kobarad küljes. Ta ajab varre küljest ka ausa sirge pihlaka võrset. Ei tea, kas see maha lõigata või jätta.
Sel aastal täitsid mu vaase mitmeid kordi võrratud suursugused gladioolid.
Ja armsad soojad päevalilled.
