esmaspäev, 30. august 2010

Aastaring aias

Aeg möödub kiirelt ja sellega kaasnevaid muutusi alati ei märkagi. Me teame küll, et oli kevad, siis saabus suvi ja kohe algab sügis. Aga kuidas muutus loodus ja mu aed sealjuures, on väga huvitav fotode abil taaselustada.Aiavaasis on praegu viies lillevahetus.

Esimesed kevadised rõõmustajad kestsid lühikest aega. Seejärel tulid võõrasemad, mida pildil pole.



Suvised petuuniad pidasid vastu kõige kauem. Kui nad liiga pikaks olid veninud, tuli krüsanteemi aeg.





Samad sinised petuuniad leidsid endale uue koha rippamplis koledaks muutunud puispetuunia Calibrachoa asemel. Taaskasutus ruulib!
Iiriste ja varajase päevaliilia õitepuhang järgnes suurel peenral tulpidele-nartsissidele.
Juuli algus on aeg, kui kevadlilled on lõpetanud, aga suvelilled veel eriti ei õitse. Sel aastal oli mul 10.juulil sugulastega aiapidu. Õnneks nägi aed päris hea välja. Olukorra päästsid moonid ja kollased pärdikulilled vaheldumisi siniste aiakannikestega. Õitsesid ka aiakarikakrad ja lõvilõuad, kohe olid lahti minemas liiliad. Kasvuhoone ees olevad elulõngad õitsesid samuti esmakordselt. Kartsin juba, et neist ei saagi asja.23.juulil tehtud pildil on suvelillede täismäng.Augustis saabus lõpuks jahedam ilm ja vihmasajud. Ja üsna varsti oli vihma juba liiga palju. Tundus, et kõik ilu on selleks korraks läbi ja aiaga pole mõtet enam vaeva näha. Kui aga saabus kuivem ja ilusam ilm, sai aiasõber minus laiskvorstist ja käegalööjast jagu. Rookisin umbrohu välja, viskasin ära koledad rootsikud ja istutasin mõned uued lilled asemele. Vara veel aeda maha kanda. Nüüd naudime sügilillede lopsakust. Moosese põõsal hakkavad õitest ilusad lillad marjad kujunema. Väga dekoratiivsed, aga selle lille asukoht on vale. Sinine raudrohu moodi taim elab tal lausa seljas. Järgmiseks aastaks on moosese põõsale mõeldud uus koht.
Sel aastal istutasin ma grilliplatsi ümbruse lilli täis. Sellega seoses tuleb ilmselt koht ümber nimetada. Suitsuahi juba sai sealt minema viidud, sest kuumus mõjus lilledele halvasti. Grilliahju ei toodudki enam sinna. Hoopis rannatool päikese võtmiseks leidis seal oma koha.

Kui õrnad, arglikud ja väikesed olid kõik taimed kevadel.Ja kui lootusrikas tundus eesootav suvi. Siis aga saabus palavus, mis nii mõnelegi taimele sai saatuslikuks. Daaliad, mis alati on olnud suve sümboliks oma õiterikkusega, suutsid kuivuse tõttu vaid mõned pisikesed nässakad õied punnitada. Need närtsisid enne täelikku puhkemist. Floksid olid samuti nirud ega näidanud õiget ilu, kuigi kastsin neid hoolega.Nüüd on aias olukord muutunud. Vihmasajud leotasid lilled näotuks ja paistis, et selleks aastaks tuleb iluga hüvasti jätta. Daaliad aga said uue võimaluse ennast teostada. Vaid päevalilled nautisid selle suve palavust ja särasid täiega. Kuigi ka neist umbes pooled taimed kuivasid ära. Need aga, mis jäid, olid uhked.Niiet sama lugu, nagu elus alati, millegagi võidad, millegagi kaotad. Maranid suutsid sel suvel teha vaid imeväikesed kahvatud õied. Neid ei päästa vist ka vihm enam. Gladioolid aga on väga lopsakad. Eelmisel suvel nende õied mädanesid ära enne, kui suutsid üleüldse lahtigi minna. Luksuslikult õitses ka üks potilill, mis meenutab gerberat. Istutasin ta aeda maha, sest potis kippus ta alailma ära kuivama. Talle selle aasta palavus sobis imehästi.
Roosipõõsad sel aastal oodatud rõõmu ei pakkunud. Palju istikuid oli talvel välja läinud ja uued ei suutnud kuivuse tõttu korralikult suureks kasvada. Kevadel polnud tulpide lopsakuse vahelt roosipõõsaid nähagi.Juulis õitsesid roosid palavuse tõttu väga kiiresti ära ja nende õied pudenesid juba järgmisel päeval. Ka jäid nende varred väga madalaks, nii uutel kui ka vanadel istikutel.
Nüüd vihmadega on tulnud uus hingamine. Varred kasvasid hoogsalt pikemaks ja tekkisid uued õiepungad. Võib-olla kingib teine õitsemisring selle lopsaka ilu, mis suvel olemat jäi. Kuigi jahedus kipub juba õisi rikkuma.
Pelargoonid on ühed tänuväärsed lilled. Need õitsevad suvi läbi igasuguse ilmaga. Nii peenral kui potis.
Aianurgas kasvav leinapihlakas hakkas suvel kuiva tõttu oma lehti kolletama ja langetama. Päästsin teda kastmisega ja nüüd on tal ilusad punased kobarad küljes. Ta ajab varre küljest ka ausa sirge pihlaka võrset. Ei tea, kas see maha lõigata või jätta.Sel aastal täitsid mu vaase mitmeid kordi võrratud suursugused gladioolid.Ja armsad soojad päevalilled.

12 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mis sa arvad kas väike liilianups mis sel kevadel mulda sai, kuid õiteni ei jõudnudki, võiks talvituda toas potis ning järgmisel kevadel taas peenrale kasvama minna?
Sa peaks kindlasti mõne iluaiandusliku preemia saama. Oled selles vallas nii tubli!:)
Muusake

helle ütles ...

Suur lilleaed ümber...väikse(?)maja:)
Iga lill nõuab hoolt, siis ta õitseb.
Ilus!

Bianka ütles ...

Aitäh kiituse eest! Kuigi rohttaimede ja põõsaste abil annaks stiilsema aia kujundada, meeldib mulle just õitsevate lillede mitmekesisus. Igal aastal katsetan uute kooslustega, et erineval ajal ikka miski lill peenral õitseks. Järgmiseks aastaks on ümbertõstmiste plaanid juba valmis!

Minu liiliad talvituvad kõik peenras. Isegi selle külma talve elasid üle. Turbakuhjakese võib ju peale valada, sellest peaks piisama. Mingis kuivas jahedas pimedas kohas võib ju liiliasibula toas ületalve pidada, aga siis peab vaatama, et sibul liiga ära ei kuivaks. Potis ja aknalaual võib ta enne õiget aega kasvama hakata, enda ära kurnata ja siis pole järgmisel aastal õisi nagunii oodata.

neiud ärevil ütles ...

Nii ilus.
Minu liiliad talvituvad ka kõik peenras.

Eve Piibeleht ütles ...

Väga ilus ja laiskvorstiaia moodi see küll välja ei näe :D. Ja see sõna "stiilne" aiakujunduses ajab mul alati juuksed peas püsti. Muus kujunduses ka. Iga inimene kujundab oma hingelähedase stiili ise.

Bianka ütles ...

Tütrel on aiaprojekti teinud asjatundja ja tema aed näeb tõesti stiilsem välja. Õitsevaid lilli on tal palju vähem, võrreldes minu "tootsi peenraga". Aga mulle on see segasumma stiil hingelähedane, peab tunnistama. Mitte ei raatsi ühestki lillesordist loobuda.

Eks ma arenen koos aiaga. Järgmise aasta istutusplaanis katsun rohkem sütematiseerida erinevaid värvide gruppe ja lillede kõrgusi. Aga igal aastal avastan jälle, et need või teised lilled ei sobi kõrvuti ja mõni taim ei kasva uue koha peal hästi.
Kui kõik oleks valmis ja lõpetatud, lähekski elu liiga igavaks :D

Anonüümne ütles ...

tubli tüdruk!
väga ilus aed!

katsetamine teebki aiapidamise huvitavaks!

Helve

A.I.V.O. ütles ...

lugesin ja vaatasin pilte
minus tärkas romantik -
pole vaja talveks vilte
sest lilli täis on butiik...

kaunis aed luuletama ajab
nagu tänasel päeval vihma sajab.

Seetõttu tänan sind, Bianka,
et mu mõttel lahti lõid baranka...
;)
Tänu sellele postitusele sain ma idee oma aianurka kajastavale kirjele.
:D
kood - vehemant

Kilgike ütles ...

väga ilus aed ja palju tööd - nii tubli perenaine! Minu meelest on ka värvirohke küllus enam väärt, kui stiilsed tühjavõitu nurgakesed. Igaüks peaks ikka ise oma aia peremees olema ja aednik võetagu selleks, et must töö rutem ära tehtud saaks, mitte vastupidi.

soodoma ja gomorra ütles ...

minu arvates too lilledega jändamine on nagu söögitegemine.. korraks vaid....

minu jaoks võib sellistele tegevustele jääda igapäevaselt piiritletud aeg päevast.

ok, pühad on ka olemas. vahel võib. ja siis mõnuga.

Kristiina ütles ...

Nii, nüüd ma siis tean, et mu sisetunne ei vedanud mind alt. :)Su imeilusa aia pilte vaadates tekkis kohe tunne, et see peab olema kuskil siin meie kandis, ja nüüd tuleb välja, et ongi.
Kadedaks teed, ausalt kohe. Olen ka kunagi aiapidaja olnud, aga ma suutsin seda alati korras hoida kuskil poole suveni, siis said hein, umbrohi ja laiskus minust kollektiivselt võitu. Sina oled imeliselt tubli.

Bianka ütles ...

Jah, mind suudab see ka veel üllatada, kui vähestest detailidest jõuab blogikujust pärisinimeseni, tema päriselu ja asukohani. Siiski arvan, et selles ei ole midagi ohtlikku või halba, kui me üksteist tunneme.

Kristiina, kindlasti võtan sul nööbist kinni, kui jalutades kokku satume ;)