pühapäev, 17. juuli 2011

Ma sain lapse!

Ei-ei, ärge nüüd kohe imestage, et juhtus midagi mu vanusega sobimatut. Aga lapse sain niimoodi, et tütar sõitis pärast meil külas käimist väiksema Tipsikuga koju ja minu tungival soovil jäi suurem Nöpsik vanade juurde. Kui kauaks, ei tea me keegi. Sõltub... miljonist asjaolust ja tujust, eelkõige Nöpsiku omast. Nii nagu titaga maha saanud noor ema, nii ei tea ka mina, missugused raskused ees võivad oodata. Aga küll me kuidagi nendega hakkama saame. Ja kui ei saa, siis laadime jonniva lapse autosse ja kahe tunni pärast on probleem ikkagi lahenenud;)

See on esimene kord, kui Nöpsik ilma emme-issita meie juurde jääb. Eks paistab, mis tujuga ta täna lõunauinakust ärkab ja õhtul ilma emme musita magama jääb. Anname oma parima, et neid asendada, aga me keegi ei tea, kas see kõik ikkagi toimib. Nöpsik ise tahtis (esialgu) hea meelega vanade juurde jääda. Vaarikad, batuut ja piirkonna mänguväljak andsid sellele otsusele samuti kaalu juurde. Igatahes tänane kahekesi poeskäik kulges küll väga armsalt ja jonnivabalt, kuigi kavas oli mänguasju osta. Suutsime nende valiku osas kenasti konsensusele jõuda.

Esimese päeva kokkuvõte: Mängisime, kastsime lilli, ronisime mänguväljakul kõiksugu redelitel. Nagu selgus lõpuks, oskas Nöpsik niisugust kaldteed pidi, nagu pildil, täitsa ilma abita üles ronida. Olen ahvipoiss, ütles ta ise! Lillede kastmisel said väikese abimehe riided pisut märjaks, nii tuli kostüümi vahetada. Sall aga on kaelas väikese köha pärast.

8 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Eks lapsed on ettearvamatud. Mina olen oma vanemat lapselast ka ikka suviti hoidnud. Esimest korda oli meil 2 aastaselt. Nautis iga päeva, aga kui kuu aja pärast oma emme järgi tuli, siis ronis autosse, lõi ukse pauguga kinni ja teatas tähtsalt:"Ma lähen nüüd minema. Mul juba pea valutab teiedest!"
Meenutame seda siiamaani, kuigi sellest juba peaaegu 10 aastat möödas.
Usun, et teil tuleb koos väga vahva puhkus, sest tegelikult on ju lapsed kõik toredad, annavad palju energiat, rõõmu igasse päeva. Minul alles paar päeva puhkusel oldud ja igatsen juba oma laste järele. Kuidagi tühi tunne on ja vaba aega nii palju.

tegelinski ütles ...

oh, ma saan ka mõnikord lapsukesi laenata. Igavesti vahva :)

helle ütles ...

Vahva! Ma õppisin ka mõned nipid selgeks, näiteks, et iseendale peab kindlaks jääma. Muidu istub pähe, väike putukas! Ma tegin selle vea, et lasin oma käekotis sorida. Küll oli solvunud, kui põneva tegevuse lõpetasin.
Magama panek oli tõeline teadus - tuli käest kinni hoida, kuni uni jõudis pärale!

Bianka ütles ...

Meil on magamaminek tütrel hästi sisseharjutatud rituaal ja sellega erilisi vaidlemisi pole. Aga söömine on suur probleem.Ma tean küll, et sale tütarlaps on kena :) Aga meie piigat tuleb igat suutäit sööma meelitada. Täna ei läinud see üritus mul eriti hästi korda. Nagu talle mingeid järelandmisi teha (et sööd hiljem, kui praegu ei taha), läheb asi hoopis käest ära.

Aga muidu on küll imearmas temaga olla ja täna õhtul emme järgi igatsemist (veel) polnud. Kuigi vastu õhtut jäi Nöpsik kuidagi vaikseks ja hoidis omaette. Trenni saab ka kõvasti tehtud, kõik need pallimängud ja asjade kokkukorjamised...

Kaamos ütles ...

Oh sa armas aeg, no ma tean väga hästi, mida sa tunned, kuni selle trennikohani välja! Go, granny, go!

Helve ütles ...

vanaema olla on vahva, eks ole!

Bianka ütles ...

Kolmas päev täiskohaga vanaemana on juba veidi vähem lustiline :( Kui poleks seda söömameelitamise keerukust, paljudele asjadele "ei"-ütlemist ja köha, mis last kiusab ja mind muretsema paneb, oleks siiski tegu ideaalse seisundiga :D

Emmeliina ütles ...

vanasti mindi maale vanaema juurde. Nüüd on linnavanaemad sama populaarsed. Usun, et olete juba kokku kasvanud.