...seda on raske otsustada, kui sa inimest isiklikult ei tunne. Kui tegu avaliku elu tegelasega, siis saab infot ajakirjandusest. Aga ka ajakirjandus ei tea kõike. Räägitakse sellest, mis infot on neile ette söödetud või mida on viitsitud välja uurida , aga kuidas asjad päriselt on, näitab aeg. Olen olnud kaua segaduses, mida arvata kahest Tartu väljapaistvast ärimehest, Tiit Veeberist ja Rein Kilgist. Lõpuks on pilt selginenud.
Tiit Veeberi
elutee lõppes täna öösel. Seega on joon alla tõmmatud ka tema elutööle. Rein Kilgi firmad on jõudnud samuti oma eksistentsi lõpuni ehk
pankrotini, kuigi temal endal on veel võimalik uuesti otsast alustada ja midagi paremini teha. Mõlema mehe puhul on käes olukord, kus on põhjust anda hinnangut nende tegevusele. Olin varem arvamusel, et ilmselt on Tiit Veeber elukunstnik, kes on õigel ajal olnud õiges kohas ja kes on osanud oma teadmisi tööst katlamajas ja varasemaid tutvusi osavalt rakendada samas valdkonnas laiema haardega tegutsemise jaoks. Seda kahtlase "ärimehe" kuvandit toetas nii puudulik haridustee kui ka tema sattumine vanglasse. Siiski peab lõpuks ikkagi tunnistama tema ärilisi oskusi, ja sedapuhku juba ilma jutumärkideta. Tartu soojatootmine on olnud pikki aastaid tema juhtida ja ta on teinud seda koostöös väliskapitaliga edukalt. Ta on kaasajastanud katlamajad ja andnud tööd paljudele inimestele, sealjuures teenides ka ise hästi. Rein Kilk on samuti võtnud suurelt ette, kindlasti on ka tema käest läbi käinud suured rahasummad ja ta on edendanud majandust. Millalgi peeti teda ainsaks missioonitundega ärimeheks, kes muretses vanade hoonete taastamise pärast, isegi, kui see polnud ärilises mõttes kasulik. Praeguseks pole sellest endisest hiilgusest alles midagi muud kui võlad. Nende jaoks, kellel tema firmadest raha saamata jääb, on see mõru pill. Olgu siis põllumehed, kellele Weroli tehased jäid rapsi eest võlgu või Pere Leiva tarnijad või ka riigil saamata jäävad maksud. Kogu tema äriimpeerium meenutas juba tükk aega püramiidskeemi, kus aina uute laenudega finantseeriti vanade võlgade maksmist. Sellisest
ärimehest ma lugu pidada ei saa, vaatamata tema varasematele teenetele.
Siiski võttis arusaamine, mis mehega tegu, nii Tiit Veeberi kui Rein Kilgi osas aega ligi kakskümmend aastat. Rein Kilki tunti kui arvamusliidrit ja teda oli kutsutud veel selgi aastal presidendi vastuvõtule. Tiit Veeber pole avalikkuse ees nii edevalt esinenud, aga samas on ta aastaid jaganud oma raha
koduvalla heaks, hoides käigus Kavastu praami, korraldades kohalikele jaanitulesid, renoveerides Kavastu mõisa või rajades Emajõele esimese paaditankla. Kardan, et otseselt kasumlik polnud neist ükski ettevõtmine, aga kohaliku rahva jaoks oli see oluline. Pärast haigestumist annetas Tiit Veeber ligi miljon krooni
Peetri kiriku restaureerimiseks. Vaevalt, et ta uskus, et selle rahaga saab kõigevägevamalt armuaega. Ta lihtsalt tahtis oma elu jooksul teenitut jagada sinna, kuhu kõige õigemaks pidas.
Nii ongi, inimest tuleb hinnata tema tegude, mitte sõnade järgi. Selle jutt kes jutlustab sotsiaalsest õiglusest ja soovitab raha ümber jagada, aga endal pole midagi, mida annetada, ei kõla sugugi nii veenvalt, kui selle teod, kes tõepoolest on osanud teenida ja siis otsustab seda ka jagada.
Kindlasti on mõlema ärimehe elus olnud veel palju nüansse, millest mul pole aimugi. Aga ikkagi on minu jaoks nüüd selge, mis sorti meestega tegu oli.
Kodumaiseid seriaale olen püüdnud jõudumööda jälgida, aga kui lugu ikka ikka täitsa jamaks läheb, siis loobun. Nagu ka "Saare sosinate" puhul. Algus oli päris huvitav, kui kokku said ühe mehe kaks naist. Aga edasi läks lugu aina veidramaks. Kõiki tegelasi sidus mingisugune plahvatus, mis toimus 20 aastat tagasi ja mida imelikul ja jabural viisil peab lahendama justnimelt Madeiral. Algul lootsin, et tänu headele näitlejatele kannatab vaadata ja et saab näha kauneid vaateid Madeirast, kus ma ise pole käinud. Paraku kulges lugu nii, et vaesed näitlejad pidid lõputult sisutühja juttu suust välja ajama ja saare loodust ei näidatud ka eriti. Istuti enamasti ühes ja samas veinimõisas ja jube põnevaks pidi asja tegema üks pitsilise käisega kuri naisekäsi, kes muudkui puistas midagi kahtlast jookidesse ja tõstis püstolit ühest kohast teise. Ja kuidas see püstol üldse sinna sai, turismireisil läbi turvakontrolli!? Nagu laste luuremängus jäeti kirjakesi, kes kuhu peab minema või mida tegema. Einoh, mina andsin eile õhtul alla. Ma EI PEA seda vaatama ja mind ei huvita, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Saan täiesti aru, miks ETV keeldus sellist jama kinni maksmast.
Midagi kasulikku ma siiski sellest filmist sain teada. Seal näidati üht kobarõielist taime, mis kasvas vabalt igal pool. Kui mu sõbranna Madeirat külastas, siis tõi ta mullegi sealt mitmeid lillesibulaid. Meie kliimas neist ükski minu aias suvega õitsema ei hakanud. Aga üks taim kasvatas vähemalt hoolega lehti ja nii ma halastasin ta peale ja tõin talveks tuppa. Sel kevadel tekkis tal üks õiepung. Muudkui kasvas ja kasvas üha pikemaks, aga lahti ei läinud. Olin päris põnevil, et mis sealt siis tuleb. Ja kui vars oli veninud umbes meetri pikkuseks, avanes lõpuks ka õis. Ennäe, oligi seesama lill, mis "Saare sosinates". Otsisin netist, mis ta nimi olla võiks, aga ei leidnud. Küll leidsin aga palju hunnituid pilte ja vaateid sellest paradiisisaarest. Hoopis ilusamaid, kui see õnnetu film meile on näidanud. See seebiseriaal ei kõlba isegi turismireklaamiks, sisust rääkimata.
