Halapostitusest ja toetavatest-lohutavatest kommentaaridest oli tõesti abi. Tuju muutus palju paremaks, ja kuna päeval oli ilm veidi selgem, sain muru ära niidetud. Umbrohuga võitlema täna ei jõudnud, enne hakkas uuesti sadama. Aga ükskord peab see vihm kah läbi saama.
Vaatasin oma aeda ja leidsin, et see on ikkagi mulle suur rõõmuallikas. Külmal kevadel on ka oma hea külg. Tulbid püsivad palju kauem ilusad.
Sügisel tellisin oma lemmiktulbid "Purple Prince", mis olid mul välja läinud. Ainult mõned olidki alles, need 2 kõige vasakpoolsemat. Enamuses kohtades oli see sort otsas, aga lõpuks leidsin mingi firma, oli vist Aiamaailm, kus nad olid olemas. Tellisin siis kohe 25 tk. Ja mis kevadel selgus, tellitud tulbid polnud üldsegi need, mida ootasin ja mille pilt paki peal oli. Selle asemel olid mingid roosad tulbid, pildil ülevalt teised, oranzide ees. Pettumus missugune, eks sügisel pean hakkama uuesti otsima. Aga sellest kohast ma küll enam midagi ei telli, kus vale kaupa pakutakse.
Mai algul oli nädal aega öösel miinuskraadid. Katsin igal ööl pikaks sirgunud püvilille ja murtudsüdant, muidu poleks nende õisi praegu imetleda saanud.
Õnneks olid siis öökülmad läbi, kui murelid, kirsid ja ploomid õites olid. Nüüd on lootust heale saagile.
Mu roosa toomingas on õites olnud vähemalt nädala ja ehk peab teise nädala veel vastu.
Bergeenia ei õitsenud mul mitu aastat, siis istutasin mujale ja see koht talle meeldis. Mina aru ei saa, mis seal vahet, aga ju siis on, kas niiskus või valgus teistmoodi.
9 kommentaari:
Lohutan ka tagantjärele ja usun, et küll ükskord pööravad päevad paremaks, igas mõttes.
Tulbid on mu lemmikud, imeilusad sul!
Murtud süda on üks mu suur lemmik, tuletab lapsepõlve meelde. Aga sakilise servaga kollane tulp on tulbi-piltide kaunitar!
Mul sama, murtud süda, nii õrn ja habras, samuti tuletab meelde lapsepõlve. alati heldin, kui neid kuskil näen.
Mul lapsepõlves sellist taluaeda polnud, mida eeskujuks võtta. Aga need vana-aja lilled on ikkagi armsad: murtudsüda, pojengid, floksid, sirelid ja jasmiinid.
Mu vanaema oli daaliate armastaja, tal oli neid palju sorte ja ületalve pidas ta neid oma jahedas ja niiskes toas voodi all. Aastaid ürtitasin ka ise daaliad kasvatada (nii ilusad ju), aga siis andsin alla ja lõpetasin. Esiteks see talvitamine, sest mul polnud jahedat keldrit, ja isegi kui sain nad ületalve peetud, oli harva selline suvi, et nad ilusad oleksid olnud. Kord oli liiga kuiv ja nad ei teinud palju õisi, kord liiga märg, ja õied mädanesid enne, kui korralikult lahti läksid.
Ka murtudsüdamest loobusin vahepeal, sest alati see kevadine öökülm kippus liiga tegema. Aga kui mu enda süda 6 aastat murtud sai, siis tundsin, et vajan uuesti seda lille. Nüüdseks on süda paranenud, aga lille pean ikka, vaatamata sekeldustele.
Kuidas sul murtud südamed nii kaunisti õitsevad? Mul laiutasid kogu aeg teistel seljas, nii et sel aastal vist solvusid, ja polegi enam. Valged on alles, aga just need punased kadusid ära.
Selle asemel (mitte samal peenral) õitsevad nüüd mul trompetnartsissid. Minu lemmikud!
Sinu lilledega ja mastaabiga ei saa ma end võrrelda!
Lilleilu on ikka nii ilus!
NB! Mõtlesin siin poeedinartsisse.
Helle, missugused on poeedinartsissid?
Mul sel kevadel oli nartsissidega täielik ikaldus. Mitme peenra peale kokku oli 3 (loe: kolm) õit. Muidugi igaüks ise sorti, aga no mis teistel sibulatel viga oli, mis kõik eelmisel aastal õitsesid?
Olen lõpetanud muretsemise nende taimede üle, kes lahkuvad. Miks, kas mina tegin valesti/ jätsin midagi tegemata? On nagu on, kes sobib minuga, see elab, teistel olgu hea tee minna.
Ma ka sain alles eelmisel aastal teada, et need vanaaegsed valged punaste servadega on poeedinartsissid. Guugelda!
Jah, mina nimetan neid ka vanaaegseteks nartsissideks ja nende lõhn on võrratu. Paraku minu peenramaa on liiga vesine, nende sibulad mädanesid mul ära ja rohkem ma neist ei unista.
Postita kommentaar