teisipäev, 21. veebruar 2023

Kohustuslik kirjandus

Koolis lapselastele  antud kohustusliku kirjanduse lugemisega puutun ka mina kokku. Nimelt sel viisil, et kui laps oma kooli raamatukogust vajalikku raamatut ei saa, kuna kogu klass tahab seda laenutada, siis tuleb vanaema appi. Nimelt hangib ta raamatu kohalikust külaraamatukogust. Ja siis viskab aeg-ajalt ka ise pilgu peale, millest need raamatud räägivad.

Igatahes viimane 14-aastase lapse lugemisvara "Mängult on päriselt" ajas mu täiega ahastusse. Ma ei saa aru, miks peab keegi kirjutama niisuguse romaani, kus kõik on halvasti, ja kus lootus on täielikult kadunud.  Jah, päriselt on olemas koolikiusamine, vastutustundetute vanemate lahkuminekud, laste kodunt ärajooksmine, ülikooli ühikas joomine ja pidupanemine. Aga niisugune ühte raamatusse kokku kogutud ainult mustades värvides elu pahupoole kirjeldus oli minu jaoks liig mis liig.  Ja raamatu nn. "happy end" oli võltsimast võltsim. Sellisest kaotusest ei saa ükski pere üle ega suuda üksteisele andestada tehtud vigu, mis viisid kurva lõpuni.

Ja siis hakkasin mõtlema, miks peavad lapsed lugema nii masendavat kirjandust. Ma hakkasin tõsiselt muretsema oma lapselapse vaimse tervise pärast, kui ta loeb sellist raamatut ja arvab, et selline ongi päriselu. Kas tõesti enam normaalset noorsookirjandust polegi?  Kusjuures eelmine kohustusliku kirjanduse raamat oli "Nullpunkt".

Mäletan, et mu nooruse lemmikraamat oli Heljo Männi "Miks sa vaikid?"  Jumal, kui hea see romaan tundus toona. Igaks juhuks üle lugema ei hakka, sest see ei pruugi mind praegu enam kõnetada. Ja kuigi tolleaegne elu oli teistsugune, kui praegune, peaks ka praegu olema helgema sisuga noorte elust rääkivaid raamatuid.

On keegi seda raamatut lugenud ja mis mulje teile jäi? Kas oskab keegi soovitada mõnda teismelistele mõeldud kirjandust, mis poleks nii masendav?

8 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Kui ma noorima poja tiktokki vaatan, siis ei imesta ma millegi üle...
Ehk tänapäeva koolilaste elu ongi selline, raamatus on see kõik kokku võetud ja puntrasse seotud? Ei mingit Kadrit ja Kasuema...

Cranberry ütles ...

Kui mul laps 5ndas klassis pidi kohustuslikus korras lugema Tea Kase raamatut "Tänavalapsed", tuli ta pärast esimesi lehekülge küsima, et mis see liimi nuusutamine on ja miks leiva pärast tekivad tülid. Algas aga raamat mõrvaga...
Seepeale mõtlesin, et ei tea paljugi, mis erinevate kodude uste taga sünnib, milliseid väärtusi kantakse ja kuidas teadmisi edasi antakse. Silmi avardav, kuid 5klassi lapsele, kelle senine kasvamise keskkond on olnud turvaline ja hooliv - tekkis äng, et kuidas nii saab, et vanemad ei hooli.
Kas läbi hektiliste negatiivsete piltide, kus niigi on noorel keeruline toime tulla oma enese "mina" leidmisega, peab ängi juurde tekitama ja valutavatele kohtadele vinti peale keerama. Samas päris vati sees ei tohi ka kasvada, oma muhud ja kriimud peab iga kasvav inimene saama, küsimus on - kas selle raamatu pinnalt tekib kaastunne ja empaatiavõime.
Hilisemas elus olen mõnd kohustusliku kirjanduse raamatut lugenud ja nii mõnegi käest pannud, sest seda ängi ja enesega mittetoimetulemist näen niigi igapäevaselt -> lihtsalt kirjutades ei muuda maailma paremaks paigaks. Mõtlema paneb küll.
PS! Kadri ja Kasuema on selle kõrval lausa helge ilukirjandus :)

helle ütles ...

Mu sõbranna kirub oma lastelastele antud kohustuslikku lugemisvara, kus ilmselt vanemapoolne õpetaja laseb lastel lugeda "Pal-tänava poisse". Ma ei ole temaga sama meelt, sest lastekirjanduse klassika ei saa ju nii moest maas olla. Eks peaks olema tasakaal klassika ja kaasaegse vahel. Aga see, et tänapäeva noorsookirjandus kajastab ainult halbu asju, pole ikka õige ju.

Bianka ütles ...

Lapsele raamatut üle andes ma hoiatasin, et see on väga masendav lugu. Ma nagu üldse ei saa aru, mis selle loo moraal või õppetund võiks olla. Lisaks oli seal ikka väga räigeid stseene ja ütlemisi, nagu et ema läks suurema riistaga itaallasega kaasa või et koolidirektorist isa jõi ennast iga õhtu silmini täis ja magas riietes köögipõrandal hommikuni. Kõike ma ei jõudnudki lugeda, kuidas ühikaelu joomine, suitsetamine, seks ja narkotsipanemine täpselt kirjeldatud oli. Ütlesin lapsele, et mina elasin ka ju ühikas ja päriselt see elu niimoodi ei käinud. Ja tema vastas, et siis sul vedas. Ma tahan sellega öelda, et lapse niigi mustapoolne maailmavaade võib selle raamatu abil lausa süsimustaks muutuda.

Palun tütrel ka seda raamatut lugeda ja siis lapsega loetu üle arutleda. Sest nagu filmides hoiatatakse, mõned stseenid võivad häirivad olla ja vajada vanemapoolset selgitust. See raamat vajab kindlasti seda. Muide, "Nullpunkti" kohta arvas laps, et sealne peategelane võttis midagi enda olukorra parandamiseks ette ja see oli hea. Vähemalt tollel raamatul oli mingigi positiivne point olemas.

Ma eelistaks ka iga kell vanamoodsamat emakeeleõpetajat, kes kohustusliku kirjanduse valikul eelistaks klassikat.

K6lina ütles ...

suvaline näide suvalise kooli kodulehelt kohustusliku lugemise nimekirjaga-
http://www.vhk.ee/pkool/kohustuslik-kirjandus

ei sõltu kõik õpetajast, tema vanusest jne - on eeldatavasti olemas õppekava, mida ikka järgitakse jne

TT ütles ...

Mul tekkis kah küsimus, et kas kohustuslik kirjandus määratakse üleriigiliselt (nagu ennevanasti) kooli poolt või iga õpetaja oma asi. Üleriigiliselt on ühest küljest kole tsentraliseeritud, teisest küljest kindlustab mingi kvaliteedikontrolli. Parim oleks ilmselt üleriigilise ja õpetajapoolse kombineerimine. Hoopis ideaalne kui võiks endale meeldinud raamatust jutustada, kirjutada.

Oma noorusest mäletan, et kohustuslik kirjandus oli enamasti igav või poliitiline jamps. Koolieas tundusid lahedad ikka põnevusjutud mitte mingid filosoofilised arutelud. Võimalik muidugi, et ise polnud piisavalt täiskasvanulik Tolstoi või Tammsaare lugemiseks. "Nimed Marmortahvlil" meeldis, kuid tollal keelatud kirjandus.

Samas juturaamat on ju meelelahutus mitte päriselu kirjeldus, mis varasest noorusest selge. Ei kujutanud ette, et raamatu (või filmi) alusel keegi oma maailmavaadet kujundaks või elu väärtuste üle otsustaks. Raamatus võimendatakse kõike kümnekordselt või rohkem, muidu pole huvitav lugeda. Tegelikus elus enamus ajast suht rahulik ja igav kulgemine.

Bianka ütles ...

Aitäh, K6linale, kelle suvalise kooli kohustusliku kirjanduse valikunäide ei sisaldanud neid kõige räigemaid teoseid. Ei Nullpunkti ega Mängult on päriselt. Ja õpetajal siiski on valik, mida soovitada lugeda.

TT, meie ajal oli kirjandus ja tegelik elu tõesti kaks ise asja. Aga tänapäeva virtuaalmaailm on noorte ajusid niipalju pesnud, et neil on raskusi eristada päriselu virtuaalselt või literatuurselt ette söödetud tegelikkusest. Ja just selletõttu on meil varasemast palju rohkem häiritud psüühikaga lapsi.

Minu poolt arutlemiseks pakutud raamat pole meelelahutus, vaid meelemasendus, igasuguse lootuse kustutamine keerulisest olukorrast väljapääsemiseks 12-aastaesele lapsele. Ja kuna kusagil oli öeldud, et lugu on jutustatud 18-aastase õe silmade läbi nähtuna, siis minu meelest ei ole see sobilik lugemisvara sellest vanusest noorematele.

Kaur ütles ...

Mul üks laps luges neid Pal-tänava poisse. Mis ei meeldinud mulle lapsena ega mu lapsele nüüd.
Noorematele teismelistele võiks selle asemel soovitada "Valge võtme vennaskonda" - Budapesti asemel Praha, ajastu sama, aga palju ägedam ja üldse mitte nutune.

Igast raamatukogust saab häid soovitusi. Uuemat kirjandust soovitab ka Eesti Lastekirjanduse Keskus ja nende Facebooki leht. "Sirbis" on igal aastal ülevaade eelmise aasta parimatest raamatutest, nii tõlgetest kui meie oma autorite raamatutest.

Ma ise ei ole värskemat teismeliste kirjandust lugenud ja seetõttu ei oska pakkuda. Vanematest - minu lapsepõlve lemmik oli Jaan Rannap. Ajaloolised romaanid - "Musketäride" vastu ei saa vist miski..