Kevad, see kauaoodatud ja igatsetud, on nüüd siis täieliselt võimu võtnud. Eile õhtul poodi sõites näitas autos termomeeter 17,5 kraadi. Õues olles ei saanud nagu arugi, et nii soe on.
Lilled, need sinisilmsed ja kullakarvalised, õitsevad kui meeletud. Muudkui hõiguvad, et vaata mind, vaata mind! Ma muidugi käin ja vaatangi, sest ega tööd eriti veel ei taha teha . Tundus, et sügisel sai kõik kenaste ära koristatud, mis siin rabada.
Aga pääsu ikka pole. Eile riisusin murult selle hallika kirme ära, mis talvega tekkinud oli. Ja külvasin lisaseemet neisse kohtadesse, kus eelmisel aastal muru uuendasin. Ei näinud need platsid väga tugevad ja elujõulised välja. Vesivillid sain pihkudesse, hoolimata sellest, et kindad käes olid.
Täna pidi vihma tulema, aga paistab, et ei tule ja ma pean jälle oma armast aeda orjama minema. Oksi vaja lõikuda, roose tagasi lõigata ja elupuu ilusasse vormi trimmida.
Ja siis peagi tuleb hakata igasuguseid lillekesi ümber istutama. Igal kevadel selgub, et midagi on valesti. mõni on ära surnud, teine jälle liiga suureks kasvanud jne. Ikka loodan, et ükskord on kõik täpselt nii, kui peab ja midagi enam muuta pole vaja. Ainult istuda ja imetleda. Aga nagu ma väga hästi tean, seda ei juhtu kunagi...
Ja nüüd, marss õue ja tegutsema! Ise ma selle aia rajasin ja kevadet ootasin.
3 kommentaari:
Aiaorjus 😀
Alguses on mõnus yle pika aja, aga lopsaka loodusega võitlemine hakkab vähemalt mind keset suve tyytama. Aga selle peale me aprillis veel ei mõtle!
Ohh-jahh, sama siin :) Aprilis on kõik veel imeline, ootad, millal hüatsindid, nartsissid, tulbid, pojengid, iirised jne. kõik oma ilu näitavad. Siis, kui liiliad ja suveliiliad hakkavad lõpetama ja astrid ja gladioolid võtavad positsioonid üle, algab sügisnukrus.
Ja ajaloost rääkides, ma ei tea, millal mul see aiaorjuse armastus algas, aga oma tütre puhul on see mul hästi meeles. Tal on sünna juuni alguses, mida ta tahtis suvilas tähistada. Ja just siis saab umbrohi õige hoo sisse. Ütlesin, et tule mulle appi, et peenrad kenad ja umbrohuvabad välja näeksid. Tema vastus oli, et milleks neid peenraid vaja on, pane kõik muru alla.
Ja mida ta nüüd oma kodu aias teeb? Kaevab pidevalt muru üles, et sinna peenraid teha. Ja põhjarannikul tähendab see pae ja savipinnase eemaldamaist ja sinna päris mulla toomist. Kui ma meenutan talle tema nooruse suhtumist, et kellele neid lillepeenraid vaja on... siis see on nagu hyne selga vesi
Sina, õnnelik!
Postita kommentaar