Sain oma kauaoodatud antidepressandi apteegist kätte. Retsepti sain vist oktoobrist, aga sellel rohul olid tarneraskused alates juulist. Lubati, et tuleb oktoobrist, siis et novembrist, seejärel nagu arvatagi, sai tärminiks detsember. Ma otsustasin, et ei lase arstil endale teist rohtu ka kirjutada. Kui seda ei saa, siis ehk saatus tahab, et ma ei hakkagi neid võtma. Kuidagi saab ju ilma ka hakkama. Aga mitte eriti hästi. Mind ei huvita miski, ma ei taha kuhugi minna, kellegagi kohtuda. Need üritused, mis ma ette olengi võtnud, olen ennast ikka vägisi sundinud. Sõbranna küll lohutab, et see ongi vanaduse tunnus, aga ma hästi ei usu. Varem ma polnud selline inimene, nagu nüüd. Ma ei taha hommikul üldse voodist välja tulla, sest miskit head nagunii ees ootamas pole ja kohustusi ei armasta keegi.
Niiet loodan, et AD teevad mu veidi optimistlikumaks. Nagu hoiatati, kaks esimest nädalat võib enesetunne veelgi kehvemaks muutuda. Ei teagi nüüd, hea pole mul kindlasti olla. Päeva energiatase on nii madal, et pean uinaku tegema. Eks see pime aeg aitab muidugi kaasa.
Kas kellelgi on kogemusi, et AD teeb elu rõõmsamaks? Või kui kaua neid võtma peab, et tulemusi hakkab olema?
10 kommentaari:
On kogemusi. Ainult et need mõjuvad igaühel erinevalt ja igaühel on ka erinev stardipositsioon. Mina enne ADsid peamiselt nutsin, ehkki olen üldiselt väga õnnelik inimene õnnelikus olukorras. Nüüd lagunen kildudeks ainult tõsisemate kriiside korral, aga see on ju üsna normaalne. Kui öösel ärkan, jään kiiresti uuesti magama. Olen vahepeal kaotatud 20 kilost kehakaalust umbes 7 tagasi saanud. Rohkem ei taha, aga see tähendab, et ma söön normaalselt, vahepeal lihtsalt ei olnud isu.
Tulemused tulid minu puhul umbes nädalaga. Hakkasin rohkem jaksama ja suutma teha väikesi liigutusi, mis ei ole eluks hädavajalikud - näiteks käisin enne ADsid mingist kapist iga päev mööda ja teadsin, et see tuleb ära koristada, aga jõudu ei olnud (aega oli).
Imerohi see muidugi ei ole, aga mõnikord on vaja...
Mina võtsin küll juba väga ammu aega tagasi, aga mind aitasid väga.
Tänu antidepressantidele kadus must udu, mis mu ümber oli ja takistas elust rõõmu tundmast. Ma ei tahtnud ka enam inimeste läheduses olla. Võib-olla oli lihtsam seda muutust märgata, sest ma olin 22 ja siis asju vanaduse kaela ajada ei saanud. Mul polnud sügavat depressiooni, vaid depressiooni ilmingud, nagu psühhiaater ütles. Ta oleks tahtnud mind ravida mingite taimsete preparaatidega ja ütles, et tee trenni ja värki. Mind ajas see jutt nii närvi, sest tundus täieliku rumalusena ja ajas mu ainult vihaseks. Nõudsin ise tablette.
Mul hakkasid mõjuma kahe nädalaga. Alguses hullemaks ei läinud. Ainult paremaks hakkas minema. Meeleolu paranes palju ja mingit energiataseme muutust ma ka ei märganud. Ainus asi, mis palju muutus, oli kohusetunne. Koos depressiooniga lendas aknast välja ka see. Ise ma sellest tol ajal aru ei saanud, aga tagasi mõeldes on küll piinlik, et tööalaselt oli mul tähtaegadega probleeme, aga ma isegi ei tundnud end eriti halvasti sellepärast. Nii et selleks tuleb potentsiaalselt valmis olla. Võib-olla pensionärina ei ole see efekt ka nii negatiivne nagu ta tööinimese puhul võib olla. Aga veits häiriv ikkagi. Samas kui on valida, kas ilma depressioonita, aga väiksema kohusetundega või 100% kohusetundlik, aga depressioonis, siis valin iga kell esimese variandi.
Ma võtsin kokku üle pooleteise aasta natuke. Kartsin küll, sest räägiti, et see võib sõltuvust tekitada ja pärast ei saagi ilma. Sest füüsilised kõrvalnähud, kui tabletti ei saanud, tekkisid küll. Kuna mul oli arst Tartus, aga ma ise elasin Tallinnas, siis tekkis mõnikord väikseid tabletipause, kui ma polnud suutnud õigeks ajaks retsepti muretseda. Aga tundmine, et nüüd olen valmis ilma tablettideta hakkama saama, tuli õigel ajal ise. Siis jätsin tabletid ära ja kõik toimis.
Soovin sulle raviskeemi osas edu. Loodan, et mõju on positiivne ja soovimatuid kõrvalmõjusid võimalikult vähe.
Ei taha hirmutada, aga minu tegid need ravimid täiesti hulluks. Muidugi on erinevad ravimid ja erinevad mõjud. Igatahes rõõmsamaks ma ei muutunud alustasin veebruar 2024 ja lõpetasin sügiseks selle jama ära. Muidugi ostsin perearsti pettes tabletid välja. Teine lugu oli kolesterooliravimiga. Pereõde hirmutas, et kui ma seda ei võta, siis suren kohe ära. See ravim tekitas metsiku söögiisu ja suutsin alates sept.2023-pea seitse kilo juurde võtta. Lõpetasin kevadel samuti. Veel pole surnud ja juuliks oli halb kolesterool kadunud. Kuidagi ei saa nendesse analüüsidesse uskuda. teine tera on muidugi depressiooniga. Tean, et see on kolekole. ma ei bloginud al. 2023 novembri lõpust pea aasta. Sügisel hakkasid võõrutusnähud taanduma, sest olin suve teise poole juba ilma ravimiteta. Aga ärge seda järgi tehke. See minu isiklik tähelepanek. Ah jaa, käisin kolleegi soovitusel kogemusnõustaja juures. Küll oli ikka hea rahapumpamise viis. kaks korda ja 100 läinud. Igatahes seriaal Kartulid ja apelsinid mõjus paremini. Aga nutsin enne, nutan nüüdki, ei maganud enne korralikult ja ei maga nüüdki.
Nagu eelnevalt kirjas, siis inimesed ja ravimid on väga erinevad. Seega sul võib täiesti teisiti olla.
Minul oli 3 kuud ainult magasin, ja arst ütles, et see on ok, et peabki aju välja puhkama. (võid mu postitust otsida "antidepressanti) ja muud muutust nagu polnudki. Aga siis läks heaks. Esimest korda elus olin ma lõpuks ometi tore inimene :) väga-väga positiivne kogemus. Koroona ajal tegin veel ühe kuuri läbi ja kõik oli sama. 3 kuud ainult uni ja pärast seda saabus valgus ja rõõm.
MInd õpetas arst kohe alguses, et ära tuleb jätta järk järgult doosi kogu aeg vähendades ja mul mingeid võõrutus/sõltuvusprobleeme ei tekkinud üldse.
Loodan, et sul läheb hästi- leiad õige ravi ja kevad tuleb värvilisem ja energilisem.
Eelmine AD pani mind ka aina magama ja ma lõpetasin selle võtmise ära. Praegune rohi teeb ainult pisut uniseks. See on vist mingi pop rohi, kui tal nii pikad tarneraskused olid. Igatahes jätkan võtmist ja loodan, et aitab. Ma olen tüdinenud nii tujutu olemast.
Anna kindlasti teada kuidas Sul läheb. Hoian pöialt!
Üle paarikümne aasta tagasi tekkis mul kummaline kõhuvalu. Arst kirjutas kõige nõrgemaid AD-sid. Paari päeva pärast oli kõhuvalu kadunud. See oli aeg, kus olid juba mõnda aega kasulastega hullud probleemid olnud. Rohkem oma elus AD-sid kasutanud pole.
Kolesterooliravimiga ja osteoporoosiravimitest tekkis väga halb enesetunne. Viimase jätsin ära peale teist tabletti, kolesterooliravimi ka mõne aja pärast. Kõrgvererõhu ravim pani pea ringi käima ja lõi vererõhu liiga alla. Jätsin ära. Mitu talve tegime mehega korralikult D-vitamiini kuuri. Kogu aeg oli kohutav väsimus. Sel hooajal ei mingeid D-sid ja väsimust märksa vähem.
Olen täiesti toidulisandite ja ravimitevaba. Hetkel tunnen end hästi.
Hoian pöialt, et sa oma elurõõmu tagasi saaks.
Proovisin AD-sid, üsna mitu korda olen proovinud, aga ma ei ole nendega toime tulnud. võibolla olen liialt läbematu olnud, ei tea. Välja kirjutati need siis kui päev oli hommikust õhtuni must ja ainult magades oli ilus olla, aga tulemuseks sain, et must tuli ka unedesse kaasa ja päevad olid ikka pimedad. Ma hakkasin selle peale juba igati üle äära kukkuma, sestap jätsin rohuvõtmise katki. Olgu vähemalt ööd ilusad ja päeval tuleb lihtsalt laiemalt naeatada ning keegi ei saa arugi... (see viimane oli väike sarkasm olukorra kohta, kus püsin nagu kork toru ees)
Aga ma väga loodan, et sulle teevad need rohud head. Me pole ju keegi ühe koogivormiga tehtud ning nö edulugusid on siiski rohkem kui untsuminekuid. Ei tea ju ma isegi kas mu ebaõnnestumise taga oli kannatamatus ja ma lõpetasin liiga vara või lihtsalt oleks mõne teise rohuga elu õitsema löönud. Ma lõin araks ja rohkem ei proovinud.
Praegu mõtlen, et näed, nii oleks vaja midagi, mis elu õhetama lööks, aga hirm eelmisest korrast veel sees.
Ei tea jah, kuidas mul läheb. Lootus oli, et see aitab mul paremini magada, aga esialgu on pigem vastupidi. Püüan olla kannatlik. Nagu Ingigoaanlane ütles, hea hakkas alles 3 kuu pärast.
Postita kommentaar