Paanika(ta)

 Lubasin küll elu pingevabalt võtta, aga alati see ei õnnestu. Tänaseks oli mul aeg kõrvaarsti juurde kliinikus, kus ma varem polnud käinud. Teadsin küll seda tänavat ja Mapsi abil kohale jõudmine ei oleks tohtinud keeruline olla. Hakkasin siiski internetis eeltööd tegema. Algul kulges kõik kenasti. Nägin, et kliiniku ees on parkla. Aga mitte eriti suur ja mis siis, kui ma seal kohta ei leia. Hakkasin piirkonnas otsima, kus veel parklaid on. Ja kuigi neid isegi oli, aga ma polnud selles kandis varem käinud ega teadnud, missugune nende mahutavus või täitumine on.  Ja siis hakkas mulle paanika peale tulema. Kui vara ma pean kodunt välja sõitma, et jääks aega parkla otsimiseks või kui kaugele see jääb kliinikust? Pikka maad libedaga kõndida pole mul lihtne. Siis hakkasin vaatama, kuidas sinna ühistranspordiga saaks. Mitme bussiga liikumine võtab palju aega ja lisaks ei läinud mu maakonnaliini buss sobival ajal. Kaalusin varianti autoga Ülemiste keskusesse sõita ja sealt edasi bussidega liigelda, aga ikkagi tundus see väga ajamahukas. Pöördusin taas tagasi autoga mineku juurde. Ja kuidagi läks nii, et ma ei saanud kaardile samaaegselt parklate asukohta koos kliiniku asukohaga. Ja sattusin veel rohkem paanikasse. See viimane mälestus Lasnamäel ekslemisest pani omakorda hagu alla.Võtsin küll rahustit, aga see ei aidanud. Käed hakkasid lausa värisema ja sain aru, et isegi kui ma teen endale marsruudi ja parklate asukohad selgeks, on mu ärevus juba nii suur, et ma ei saa öösel korralikult magada ja järgmisel hommikul auto juhtimine on täiendav stress. Ja siis tuli mulle päästev mõte. Tellin homseks takso ega pea rohkem millegi üle muretsema. Nii tegingi, tellisin vastavaks kellaajaks Bolti koju ja kuigi sõit tundus kallim, kui arvasin, ütlesin endale, et mu närvid ja unerahu on seda väärt. Rahunesin ja magasin hästi.

Arsti juures käik oli ... huvitav. Rääkisin ära, mis mure mul on, et viimasel lennukisõidul läks mul maandudes parem kõrv lukku ega taastunud mitu päeva. Ikkagi on ka praegu aasta hiljem kõrvus imelik kumin ja et perearst vaatas ultraheliga, et midagi on valesti. Kas on kuuldekile armistunud või midagi muud viga. Ja selle peale ütles doktor mulle, et mismoodi see perearst ultraheliga mu kõrva vaatas. Neil küll diagnoosimiseks mingit sellist aparaati pole ja et tema oma aparaadiga minu kõrvas mingit viga ei näe. Küsis veel, et kus see minu perearst üldse asub. Kui ütlesin, et Ülemiste tervisemajas, siis ütles arst irooniliselt, et ja-jah nemad on mu "lemmikud". Ja mis seejärel tuli, oli juba päris huumor.Ta ütles, et oma vanuse kohta näen ma näen ma hea välja, aga sees on halvad tunded. Et selline tunne tähendab, et ma pole iseendaga rahul või et mu sees on tühjus. Ma läksin kaasa, et jah, need asjad on kõik õiged, aga kõrv on ikka päriselt imelik.  Tahtsin ütelda, et ma pole mingi "polkovniku lesk",  kes endale haigusi välja mõtleb. Aga ei hakanud temaga vaidlema ega teravaks minema, vaid arendasin juttu selles suunas, et on ju mingid mõõtmised, mis näitavad kuidas lugu mu kuulmisega on. Ise ei oska hinnata, kui palju see halvenenud on. Siis nõustus arst mind saatma teise kabinetti, kus kuulmist kontrollitakse. Uksel kordas ta veelkord õele, et välja näen hea, aga tunnen seesmiselt halvasti. Tore oli kuulda komplimenti kenalt noorelt mehelt, aga kui ma juba nii kaugele tulin, siis tahaks ikka teada saada, mis seis mu kõrvadega on.

Õde tegi need kuulmistestid ära ja ütles, et arst seletab mulle nende tulemused. Kui uuesti arsti kabinetti läksin, siis ta enam minuga ei naljatanud. Vaatas graafikut ja ütles, et tõepoolest mu parema kõrva kuulmine on halvem ja mõlema kõrvaga ei kuule ma kõrgemaid helisagedusi enam eriti hästi. Jälle tegi ta nalja, et meeste hääli kuulen paremini kui naiste hääli :) Küsisin siis, et mis edasised prognoosid on. Selge see, et vanusega läheb asi halvemaks, ja kui kuulmine tõesti nõrgeneb, võib kuuldeaparaadi peal mõelda. No nii hull asi siiski pole, arvan, et kuulen ikka teiste juttu päris hästi, näiteks telefonist. Arst naljatas jälle, et mina võin ju kuulda, aga naabrid kuulevad ehk ka, mis ma räägin. Peab nüüd tuttavate käest uurima, kas olen ise liiga kõvasti rääkima hakanud?

Ei tea, kohe, mis sellisest arstist arvata. See hea väljanägemise ja sisemise tühjuse jutt oli kuidagi kahtlane. Kas veel üks uhhuu-arst?