No eks see ole selline uuema aja ja noorte püha, mulle pole see kunagi varem eriti korda läinud. Aga täna kiskus kurvaks. Käisin tütre juures, kohtusin seal oma kõige kallimate sõpradega (lastelastega) ja lisaks saatsid mulle häid soove ka mitmed teised sõbrad.
Aga... kurb on ikkagi. Toomast ei ole enam ja kuigi me eelmisel sõbrapäeval polnud koos, siis nüüd sai see tagantjärgi uue ja kurvema tooni. See oli meie viimane võimalus, kui oleks teadnud, oleks selle ära kasutanud. Aga seda ei saa enam tagasi. Jah, käisime hiljem koos restoranis, mida saab pidada samuti sõbrapäeva tähistamiseks.
Aga sel õigel päeval oli ta koos oma teiste sõpradega. Ja täna tahaks ma nutta. Muidugi on see sellepärast, et teda enam pole. Aga pean tänama saatust, et meil oli nii palju ilusaid hetki koos oldud ajal.
Ja minust on saanud pahur ja kibestunud vanainimene, kellega pole üldse lõbus. Olen nüüd 3 kuud võtnud AD-sid, aga olulist paranemist pole näha. Jätkan suveni, eks siis otsustab, kas proovida mõnda teist rohtu või loobuda.
8 kommentaari:
Sünnipäevanädalaks vunki juurde!:)
Kurb,et sa nii tunned.Mina olen ka elus pudanud selle mitu korda läbi elama,aga ainuke kelle pärast mu hing nutab,on mu eluarmastus.Tema elab aga edasi meie lastes,lastelastes ja lapselapselapses. Minule meeldib minu praegune elu.Ilmselt ka sellepärast,et ma käin veel igapäevaselt tööl ja hoian 2 korda nädalas oma poole aastast lapselast. Käin palju kinos ,teatris ning ma lähen sinna ka suure rõõmuga vahel päris üksi. Mulle meeldib just pärast üritusi ja väljas käimisi tulla oma koju ja nautida omaette olemist.Ma ei tunne ennast kunagi üksildasena,sest mul on alati tegevust. Sa peaksid endale ka mingi hobi vaatama,mis oleks hea vaheldus.Maalisid ju vahepeal ja see tuli sul väga hästi välja.Mina koon ja naeran,et mul on sokiteraapia.See on ka hea rahustav tegevus,ning lisaks veel mu 2 kiisut.Pole kunagi rohtusid tarvitanud kuigi ka minu elus on olnud palju valusaid mälestusi.Loodan,et saad jälle ree peale ja leiad elust uuesti selle rõõmu.Sa pole ju üksi.Sul on tütrepere,kes Sind armastab.
Hea Konn, küll ma selle sünnipäevanädala jaoks ajan enda tippvormi ja suureks abiks on mõned seltsimehed, kes lubasid toeks olla. Jääb üle ainult täpsem kuupäev paika panna.
Alice, mul pole ju tegelikult ka elul midagi viga. Tütre pere siinsamas ja võin alati nende juurde minna, kui ennast üksildasena tunnen. Lisaks on mul sõpru ja sõbrannasid, kellega kohtuda või rääkida. Aga ometi on deprekas mu kätte saanud ja see ei allu mõistusele. Loodan ka kunagi hakata jälle maalima ja inimestega suhtlema. Aga nagu lugesin just hiljuti Hardo Paljula intervjuust, et depressioonis olles tundub ka hambapesemine nagu sõttaminek. Ma hambapesuga saan veel hakkama, aga koristamine või dushi all käimine on minu jaoks ka "sõttaminek". Siiski loodan, et saan "ree peale" ja hakkan taas elust rõõmu tundma. Täna kõige suurema kurbuse hetkel istusin arvuti taha ja hakkasin oma raamatupidamistööd tegema. See aitas päris hästi.
Kui Sa suudad minevikust kauneid hetki ja sooje mälestusi esile kutsuda, siis on veel lootust, eksju.
Soovin jõudu depressioonisõjas ja hea õnne hetke, kui ravimi vahetus päevakorda tuleb. Omast kogemusest, et depressiooniravimeid on mitut eri tyypi ja arstid kirjutavad neid ysna koba peale. Kui mitu eri ravimit ei tee oma tööd, siis tuleb ravimi tyyp või ka kombinatsioon yle vaadata ja mõnikord aitab ainult juhus v ime. Ma olen pärast lõputuid jubedaid katsetusi sellist imet kogenud, enne seda ei suutnud enam ettegi kujutada, et mingigi ravim enam aitab. Detailidega ei hakka, lihtsalt, et elus olemise tunne ja isegi rõõmustamise võime on väärt, et selle nimel võidelda.
Ja paari nädala pärast saab talv läbi.
Pai ja virtuaalne kallistus kõigepealt. Tore, et Hardo loo üles leidsid. Mina ka, eelkõige sellepärast, et elasime temaga ühes majas ja tema ema oli minu vanemate laste õpetaja. Eile peale Ilveste kontserti mõtlesin, et mis on need kolm aja, mis mulle tähtsad. Leidsin.et kõndimine, nägemine ja kuulmine.
Ja veel see pole mingi eneseabistamise grupp, aga must huumor aitab. Eile kui kontserdile sättisin vaatas mu 97 ne ema ja arvas, et ma päris kobe ja kõbus veel. sina ka, sina ka
Võib minna jah aega, et leida sobiv ravim, ära kaota lootust. Psühholoog või teraapia abiks? Raske küll aega nende juurde saada, aga mitte võimatu.
Ma arvan, et ma saan sellega hakkama, leian õige arsti või õige rohu. Lihtsalt . praegu ma pole veel sealmaal. Olen alati raskemastki olukorrast välja tulnud. Ja armas Ritsik, andesta mu pahur kommentaar su blogis-
Postita kommentaar