Ikka sama jama

Kuigi sügis tahab vägisi suvelt viimased ametlikud nädalad varastada, on siiski natuke suve tunda, kuigi ilm on jahe. Õitsejaid on peenral veel küll.

Siilkübarad õitsevad jätkuvalt, ka uus ja väike lilla

Päevakübar on nagu suur päikeselaik.

Ja päevalilled, mu arm.

Hortensiad vahetavad värvi.

Sügisaster on nagu mätas täis õisi  ja floksid ei anna ka veel alla.

Aga minu elus on ikka sama jama. Ega polegi imestada, sest vaevalt minu vanuses midagi uut ja huvitavat juhtuks. Muutused võivad ainult halvema suunas olla.

Hääküll, peika külaskäiku võib ju positiivseks pidada. Eriti seetõttu, et ta mu katkisi elektriseadmeid parandas. Aga muidu, polnud temast mu üksinduse leevendamisel palju abi. Sõime-jõime ja rääkisime, aga paraku, erilist lähedust ei tekkinud. Ei tea, kas kutsun veel teda külla, aga ega ma kohe ei peagi otsustama. Reis, kuhu pidime koos minema, jääb sel aastal ära. Minu puusa seisukorra tõttu.

Eks see puusa teema ongi mul praegu kõige enam päevakorral. Kuna külalise tõttu tahtsin oma aeda paremas valguses näidata, siis rassisin kolm päeva järjest. "Rassimine" on muidugi liialdus tavalise inimese jaoks 2-tunnise aeglase asjatamise kohta, aga minu jaoks selline füüsiline koormus paneb mu seljale ja puusale paraja põntsu. Tavaliselt ongi nii, et ühel päeval teen midagi ja siis järgmine päev puhkan. Nüüd siis kolm päeva jutti niitsin muru, lõikusin hekki ja äraõitsenud lillevarsi, võitlesin umbrohuga ja puhastasin grilli. Ja tulemus oli ette teada. Puus muutus nii valusaks, et ka järgmisel kahel päeval puhkamist ehk mittemidagi tegemist ei parandanud olukorda märkimisväärselt.

Mis mõnes mõttes oligi hea, sest reedel oli mul füsioterapeudi aeg ja ma kavatsesin kasvõi nutta ja teha selgeks, et kiiremas korras on vaja ortopeedi konsultatsioonile saada. Nüüd oligi seis nii kehv, et ma teesklema ei pidanud ja sain selle suunamise. Perearst tegeleb nüüd sellega ja eks paista, mis edasi saab. Muidugi hakkasin hirmuga mõtlema, mis siis saab, kui tõesti operatsioonini jõuan. Kuidas ma oma elu korraldan. Mu kodu on kahel korrusel ja ilmselt esialgu on trepist käimine välistatud. Alumisel korrusel on köök ja üks voodi ka, aga teisel korrusel on dushiruum ja kogu mu tööelu atribuudid. Eks neid kreeme, rohtusid, riideid, arvuti ja kaustad saab ju alla tuua. Aga pesemise probleem jääb. Tütar saab mulle süüa tuua ja tema juures saaks pesemas käia, aga kuidas ma autosse ja sealt välja saan? Eks siis, kui see aeg tõesti kätte jõuab, uurin nendelt, kes selle läbi on teinud, kuidas see täpsemalt korraldatud on.

Arvasin, et üks hea uudis on ka mul varuks. Nimelt ilmus meie küla FB grupis kuulutus, kus üks koolipoiss otsis lisatööd, nagu näiteks muruniitmine. Tellisin siis poisi kas teisipäevaks või kolmapäevaks ära. Aga kui eile talle sõnumi saatsin, siis vastust ei tulnud. Ootasin kella viieni ja siis ajasin oma vanad kondid välja, tõmbasin muruniiduki käima ja tegin ise ära. Ilusat ilma ei saa raisku lasta. Muidugi ei tulnud mingit teadet ka täna. Ilmselt leidis poiss mingi parema ja tasuvama töö ega tahtnud hakata vabandama, et minu juurde tulla ei saa. Egas midagi, palju neid muruniitmisi siis veel jäänud on- kolm-neli.  Küll saan kuidagi hakkama. Lisaks tavalisele valuvaigistile veel diclofenak hinge alla, pärast väike viinakokteil valuvaigistamiseks ja teeme ära.

Üks väga halb uudis oli veel, seoses lapselapsega. Ma ei saa selles kuidagi abiks olla, see röövib vaid mu niigi viletsa ööune. Kui mu elus eelmised suured kriisid olid, läksin kirikusse ja palusin Jumalalt abi. Sain ka. Nüüd mõtlesin, et minu unegraafikuga ei ole mul kuidagi võimalik kella 10-ks kirikusse jõuda. Siis aga guugeldasin ja sain suureks rõõmuks teada, et meie kodukirikus algab jumalateenistus kell 12. See on täiesti tehtav.