Alles ma kurtsin, et sügis tuli liiga vara. Lülitasin maja kütte sisse ja siis lõppes jahedus ära ja tuli uus vananaistesuvi. Räägitakse, et see saab ka uuel nädalal otsa ja tulevad öökülmad. Las nad siis tulevad, ehk lõpeb sellega seoses ka muru mõõdutundetu kasvamine.
Selle muru-murega on nii, et mu haigele puusale ja põlvele see töö enam üldse ei meeldi. Otsisin abi tasulisest muruniitjast, aga see ei tulnud kohale. Ühe korra niitis väimees ja siis jälle korra niitsin ise. Täna ootan ja loodan, et lapselaps tuleb appi.
Kauaoodatud e-konsultatsioon ortopeediga lõppes eitava vastusega. Et pole veel vajadust operatsiooniks, vaatame 3-4 kuu pärast arenguid. See otsus põhines füsioterapeudi hinnangul, mis ei kajastanud mu seisundit objektiivselt. Kui ma temaga vestlesin, siis tundus, et ta on igati päri, et on aeg liikuda järgmisse etappi ehk operatsiooni suunas. Ometi oli ta terviselukku kirjutanud, et ei tea, kas mu puusaliigese seisund on päriselt halvenenud või on see ainult ühekordse ülekoormuse sümptom. No ma ju rääkisin talle, et iga liikumine on juba minu jaoks ülekoormus ja ma pean pärast muruniitmist, aiatööd või kodukoristust paar päeva rahus taastuma. Et neid pealtnäha lihtsaid võimlemisharjutusi ma teha ei saa, sest pärast on puus väga valus. Kirjutas siis mulle veelgi lihtsamad harjutused. Ortopeedi vastuses oli kirjutatud, et kui konservatiivne ravi ei anna tulemust, siis, tuleb kaaluda operatsiooni. Mis konservatiivne ravi? Võimelda ma ei suuda ja valuvaigistid pole mingi ravi. Olin äärmiselt pettunud ja kaalusin füsioterapeudi vahetamist või siis lausa tasulist operatsiooni. Enne aga otsustasin veel oma perearsti käest nõu küsida.
Olen siin vist varemgi kiitnud, kui hea ja osavõtlik perearst mul on. Nii ka seekord sain head nõu. Kirjutas mulle kangemaid valuvaigisteid, saatis põlveröntgenisse, et oleks näha, mis olukord on põlve kulumisega. Et füsioterapeut näeks kompleksset pilti, sest puusa kehv liikuvus halvendab ka põlve seisundit. Lisaks ütles perearst, et tasulist operatsiooni pole mõtet ette võtta, küll me saame selle ortopeedi nõusse. Et järgmine kord küsimustiku täitmisel on ta ise abiks, et mu seisundi hindamisel saavutada sellise tulemuse, mis vaja. Füsioterapeudi poolt antud punktisumma oli liiga kõrge, kuigi ma vastasin enamusele küsimustele, et toimetulek selle või teise tegevusega on suurte raskustega või võimatu. Ainult toolilt püsti tõusmise kohta ütlesin, et seda saan teha- egas ma siis sinna istuma pole jäänud kunagi. Hiljem muidugi taipasin, et oleks tulnud lisada, et pean alati kätega toetama, kas lauale või tooli käetoele.
Enne perearsti juurde minekut olin pabinas, et mis ta saab mu heaks teha. Tahtsin talle ka lille kinkida ja selle ostmine võttis aega. Kui ma parkimiskohta ligidusse ei leia, siis hakkasin hiljaks jääma. Koha ma leidsin, aga kiirustades unustasin parkimisautomaati auto numbri sisestamata. Arsti ukse taga tuli see küll meelde, aga mõtlesin, et poes käies panin armatuurlauale parkimiskella, sellest peaks piisama. Kui siis auto juurde tagasi jõudsin, ootas mind klaasipuhasti vahel trahvikviitung. No muidugi olin parkimiskella poest lahkudes ära võtnud. Kui koju jõudsin, taipasin, et olin oma jope arsti ukse taha nagisse jätnud. Eriline hajameelsuse päev. Tükk aega kõhklesin, kas minna sellele järele kohe või järgmisel päeval. Kohe minek tähendas tipptunni liiklust, aga järgmisel päeval oleks jope võinud olla jumalteab kuhu viidud ja otsi seda siis mööda maja taga. Nii läksin ikka kohe ja muidugi ootasin iga valgusfoori taga vähemalt kaks sessiooni, kuni liikuma sain. Lohutasin ennast, et tööl käivad inimesed peavad seda tigusammul edasiliikumist iga päev läbi tegema, küll jõuan ka mina ükskord koju.
Niiet loodame, et see etapp mu elust, kui liikuda on raske, saab ka ükskord läbi. Kuigi kardan seda operatsiooni, aga midagi pole parata, muud lahendust pole.
Eile oli imetore ilm. Käisin tütre juures grillimas, istusime terrassil päikese käes ja tunne oli nagu suvel.
Mini_Kevin ehk 3-kuuline kutsikas Terra tegi oma müramisega kõigil tuju heaks. Kevin talus teda stoilise rahuga.
Täna on ka mõnus ilm ja loodetavasti saab muru niidetud, kas abilistega või ilma.
11 kommentaari:
Muru pole elus peamine, sellest tähtsam on rõõm ilusast ilmast ja veel miljon asja.
Oli ju ilus ilm täna? Homme on samasugune! Lootust ja tervist!
Ma tean, muru võib ignoreerida. looduserikkus ja puugid jne. Nagu mu naabrimees, kellel on tihe seltsielu, tõmbab muruniiduki käima umbes korra kuus. Tal pole ka lille- ega muid peenraid, niiet hein võib tuules vabalt lehvida tema krundil. Kui ta siis asja ette võtab, suudab ta oma noore mehe toore jõuga sellest dzunglist jagu saada. Mina ei saa asjal (murul) lasta nii kaugele minna. Kasvõi juba sellepärast, et mul pole kogumiskastiga muruniitjat nagu tal. Ma pean seda nätsket silo riisuma pärast tunde.
Igatahes annan teada, et muru sai täna väimehe abiga alistatud (niidetud) ja ma olen õnnelik ja rahul. Nüüd saan järgnevaid ilusaid ilmu nautida ehk hakata äraõitsenud rootsikuid lõikuma. Ja alles pärast seda võin istuda ja lihtsalt niisama ilusast ilmast rõõmu tunda. Ma ei tea,mis selle haiguse nimi on, aiapede või perfektsionismi-ihalus, mis igavesti saavutamata jääb :)))
See on nii õudne, kuidas mõnikord meditsiinilt loodetud abi ei saa. Tore, et perearst abiks on ja ehk saab su tervisemure ikka lähimal ajal lahenduse. Haige põlve ja puusaga ei saa sa taiji-s ka käia?
Kas su aed on peenarde tõttu liiga sopiline, et sinna robot asjatama (st muru ohjama) saata?
Sinu aiaga seotud haiguse ma diagnoosiks nii aiapedeks kui ka perfektsionismiihaluseks. :) Ma õnneks ainult aiapede :P.
Ma mõtlesin samuti GPS roboti peale, teeb elu palju lihtsamaks. Ja jätke need pedejutud :D
Mul on täitsa hästi töötav muruniiduk, ei raatsi teist pensionile veel saata. Aga kui ta katki läheb, siis tuleb asemele muidugi robot. Ja olen aru saanud, et peab olema see variant, et neid peenra ääri tähistavaid juhtmeid pole (ilmselt see tähendabki GPS robotit). Mu sõbranna peenraääri kiorrastades lõikab alailma kaabli läbi.
Ei teagi, kust see pede-jutt alguse saanud on. Öeldakse ju autopede selle kohta, kes oma autot liiga palju armastab ja muudkui vuntsib? Siis võib aiapede ka öelda selle kohta, kes aiaga liiga armastavas suhtes on :)))
Ma lugedes vangutasin pead - perearst on primaarne ehk see, kes suunab ortopeedile ja alles peale oppi tuleb füsioterapeut jutuks.
Aga jah, mul paar tuttavat ka eksisid sellega, et valest otsast alustasid.
Peangi kirja panema oma teekonna skalpelli alla.
Varem oli nii, et perearst suunas patsiendi tema kaebuste ja röntgenipildi järgi ortopeedi juurde. Nüüd on uued reeglid meie armsa Tervisekassa tublide töötajate poolt kehtestatud. Perearst peab suunama patsiendi füsioterapeudi juurde ja see siis "ravib" teda nn. konservatiivsete meetoditega ehk annab võimlemisharjutusi. Ja kui see ei aita, kirjutab füsioterapeut hinnangu, mille alusel perearst saab ortopeediga e-konsultatsiooni teha. See etapp on mul läbitud ja nagu ütlesin, ortopeed lükkas opi taotluse tagasi. Nüüd lähme teisele katsele. Ja alles selle õnnestumise korral saan ma saatekirja füüsiliselt ortopeedi juurde, kes siis saab mind panna opi järjekorda. Need abinõud aitavad vähendada opi järjekorda ja Tervisekassa on teinud head tööd, mille eest tuleb töötajaid premeerida.
Mitmed mu tuttavad on öelnud, et ei suutnudki neist tõkestavatest meetmetest läbi murda ja läksid erakliinikusse oma raha eest opile.
Vat nii on lood praegusel ajal. Kui me perearstiga seda süsteemi kirusime, siis ta ütles, et uued seadused on tulemas, mis teevad eriarstile pääsemise veelgi keerulisemaks ja arstkonna seas on käärimas suur rahulolematus selle vastu. Kas sest abi on, ei tea. Patsiendile läheb seis igal juhul veelgi kehvemaks.
Vahepeal muudeti siis reegleid...
Aga soovitan kargud, vahet pole kas küünar- või kaenlaalused, muretseda. Küünarkargud on igapäevaselt oluliselt mugavamad.
Kargud tulevad mängu pärast operatsiooni, kui ma lõpuks peaks sinnamaani jõudma. Praegu lonkan niisama ringi. Lisaks lasksin perearstil teha röntgeni mu vasakule põlvele, mille vigastus on küll kaugest minevikust pärit, aga millega kannatas kuidagi elada. Nüüd, puusa kulumisega koos on on ka põlve olukord kõvasti halvenenud. Pilt näitas, et 4.astme kulumine ja lisaks on sääre -ja reieluu nihkesse läinud, ehk jalg pole enam sirge. Nagu füsioterapeut ütles, ka seda ei saa ravida muidu,kui põlveproteesi opiga. Otsustasin, et kuigi põlvega pääseksin ilmselt kergemini opile, proovin siiski puusaopi esimesena läbi suruda. Loodetavasti teisel katsel läheb õnneks. Füsioterpeut kirjutas terviselukku nüüd uue hinnangu, et puusa seisukord on märkimisväärselt halvenenud ja loodetavasti suudab mu perearst e-konsultatsioonil ortopeedi veenda, et on õige aeg operatsiooniks. Uute seaduste valguses võib juhtuda, et ma ortopeedi enne ei näegi, kui opilaual, enne magama panekut. Võib-olla ka pärast oppi ja ärkamist astub korra palatist läbi. Niipalju siis tänapäevasest eriarsti ja patsiendi suhtlusest.
Ja kui see puusa op ja taastumine õnnelikult läbi on, siis mõtlen, kas võtan ka põlveliigese vahetuse ette või mitte.
Raisakull, ootan huviga sinu muljeid puusaopist ja taastumisest. Lugesin su blogist, et kuigi suudad üsna palju liikuda ja toimetada, aga kusagilt paneb puusa seisund siiski piirid ette.
Mu puusakondivahetuse lugu on juba kirjas - https://anarhiaraisakull.blogspot.com/2025/03/
Bloggeri eripära tõttu tuleks kerida alla ja alustada alumisest peatükist.
Minu loogika tavaliselt lonkab, kuid loogiliselt võttes peab põlv tugev olema kui puus ette võetakse - juba seetõttu oleks mõttekas põlveopp enne puusa... Samas, kes olen mina ette ütlema, meditsiinilist haridust omamata.
Rahu ainult rahu. See ortopeedi asi. Igas mängus on omad reeglid ja nii ka selles mängus. Vastavalt kulumise raskusele on reeglid erinevad. 3 astme puhul on alati esimesena konservatiivne ravi ehk siis valuvaigistid ja võimlemine. See etapp tuleb läbi teha. Nii lihtsalt on. Nagu ortopeed ütles, 3 kuni 4 kuud. Ja siis hindab uuesti. Füsioterapeudi hinnang pole tegelikult määrav, asi pole üldsegi selles. Oluline on valude kestvus ajas. Tavaliselt kipub olema paar aastat. Oluline on teha füsioteraapia läbi, et teada lõpptulemust. Ja oluline on valuvaigistite kasutamine, kas, kui palju ja kuidas aitab. Kirjeldus, kuidas igapäevaelu on häiritud ja mis piiranguid valu põhjustab. Kui palju jaksad kõndida, distants.
Ja tegelikult lõpliku otsuse langetab alati ortopeed oma vastuvõtul, kas ta lõikab või mitte. Võib ka koju tagasi saata sõnumiga, et jätka füsioteraapiaga ja kui hullemaks läheb siis uuesti.
Ahjaa, ka muus osas peab tervis korras olema, sest ka sellega võib ortopeed rahulolematu olla ja tagasi saata.
Puhas pingpong. Oma reeglitega.
Postita kommentaar